Punane vaip paneb pingutama

Nike Master Trainer Sandra Raju elab jätkuvalt valguskiirusel. Vähe sellest, et ta treenib teisi, seab ta pidevalt ka endale uusi väljakutseid.

Muuhulgas valmistub Sandra näiteks ka SiS IRONMAN 70.3 Otepää presented by Ferroline Group triatloniks. Triatloni avastas Sandra enda jaoks alles paari aasta eest ning arvas alguses, et sellise hullusega ta küll kunagi tegelema ei hakka, kuid umbes aasta tagasi tegi siiski otsuse see ala ära proovida. Nüüd valmistub ta augustis juba teist aastat järjest Otepääl starti minema. “Kunagi ammu tegelesin ujumisega, küllap sealt tuli ka julgus triatlon ette võtta, sest peamiselt olen olnud tantsija. Minu jaoks muutis triatloni vastupandamatuks see, mida tundsin eriti tugevalt mullusel Otepää Ironmanil. Seal vihmasajus rattaga sõites – trotsides külma, pori, higi ja teiste kaasvõistlejate nuuskamisi (just sel hetkel, kui sa mööda püüad sõita) – tundsin, et kui sellega ühele poole saan, siis on see päris minu enda isiklik saavutus,” meenutab Sandra starti Otepääl ja tunnistab, et tegelikult tekkis ka temal ümber Pühajärve joostes korduvalt mõte, et MIKS seda vaja on, võiks ju samal ajal hoopis spaas olla. “Aga punane vaip finišis on midagi sellist, mille nimel tasub pingutada. Triatlon pakub mulle mingit seletamatut rahuldust, mida ma ei oska kirjeldada – selle peab läbi tegema,” ütleb sihikindel naine.

Põhjust pingutada on

Selles, et ta tänavu taas Otepääl stardib, oli Sandra kindel juba eelmisel aastal Otepääl jooksudistantsi teisele ringile minnes. “Tol hetkel ringlesid mul peas peamiselt kaks mõtet: esimene oli stiilis: Sandra – sul on ainult üks ring veel jäänud – palun pea vastu ja teine: Sandra – järgmisel aastal läbid sa selle sama ringi juba palju kepsakama sammuga. Näib nüüd, kas see õnnestub või mitte ning kui krapsaka sammuga ma seal rajal siis ringi silkan,” mõtiskleb ta neli kuud enne tänavust starti.

Märtsi lõpus viibis Sandra Hispaanias laagris, kus püüdis leida ratta-jalga ning aru saada, kas on üldse mõtet rohkem pingutada, kui ta seda siiani on teinud. “Tundub, et põhjust justkui oleks – nüüd ma pean vaid välja mõtlema viisi, kuidas elada nii, et ei peaks tööd tegema ning saaksin end vaid triatlonile pühendada. Mul oleks vaja seda Kim Kardashiani töökohta, kus makstakse ainult selle eest, et ma olen,” naljatab Sandra.

Naudib raskeid trenne

Tegelikult Sandra sellist töökohta otsinud muidugi ei ole, seega valmistub ta triatloniks võimaluste piires ning püüab kogu protsessis mitte üle mõelda. “Treenin vastavalt oma võimalustele ja sellele, kuidas elu lubab. Kui ma triatloniga alustasin, siis olid emotsioonid ülevad ning aega oli rohkem – sain end pühendada vaid treenimisele,” ütleb Sandra ja lisab, et talle meeldivad rasked treeningud. Kohe väga meeldivad. “Aga ma saan ka treenerina aru, et sel talvel ja varakevadel ei ole mul olnud võimalust füüsiliselt väga nõudvaid treeninguid teha – tööd on olnud palju ning puhkuseks poleks piisavalt aega jagunud, kuid inimese keha areneb just puhkusperioodil. Olen pidanud tegema valikuid ning hetkel on tulnud töö enne treeninguid,” räägib naine oma prioriteetidest.

Beibejad on möödas

Oma eesmärgiks peab Sandra praegu Otepääl starti jõuda ja seal ka finišeeruda, samuti soovib ta oma aega 20 minuti võrra parandada. Kõige tugevamana tunneb naine end triatonirajal ratta seljas. “Ratas võib olla minu trump – tugevad maa-naise jalad viivad edasi!” muigab ta. Suurimaks väljakutseks on talle aga jooksmine. “Jooks – oi see jooks … Minu jaoks on see kõige raskem osa, kuid see pole ületamatu takistus. Tuleb vaid rohkem joosta ning ka spetsiaalsele üldfüüsilisele ja tehnika treeningule rõhku panna,” teab ta raskustele lahendust.

Kuigi triatlon on väga huvitav ja eneseületust nõudev väljakutse, ei arva Sandra, et kõik peaksid tema eeskujul just selle ala valima. “Pigem tahan öelda, et kui mina suudan sellise väljakutse vastu võtta ja selle teoks teha, siis suudad ka sina diivanilt üles tõusta ja jalutama minna,” usub ta. Kui aga traitlonihuvi on tekkinud, siis soovitab Sandra enne veelkord põhjalikult järele mõelda. “Sest nii kui alustad, on beibeajad möödas. Treeningkoormused on suured ning ajamahukad, luuserdada ei saa vaid peab tõsiselt piungutama nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Hüvasti, ilus pediküür ja seksikad trennipildid! Tere tulemast, sinised küüned ning higised ja väga räsitud peale-trenni-pildid! Kui see siiski on midagi, mis sulle huvi võiks pakkuda, siis hüppa paati – seltsis on segasem!” julgustab ta.

Tekst: Merilin Piirsalu