Purjetajad Henri ja Juuso Roihu: merel tekib vabaduse tunne ja maapealsed probleemid ununevad

Paljude sportlaste tänavune suur eesmärk – Tokyo OM – on edasi lükatud, trenniplaanides on tehtud hulga korrektuure ning pole teada, millal üldse võistelda saab. See aga ei takista seadmast uusi eesmärke ning tegemast tööd tulemuste nimel. Kõrgete eesmärkidega treenivad ka purjetajad Henri ja Juuso Roihu, kellega kohe lähemalt tuttavaks saame.

Kes: vennad Henri (24) ja Juuso (21) Roihu
 
Paadiklass: meeste olümpiaklass 49er
 
Klubi: Tallinna Jahtklubi
 
Parim ühine saavutus: olümpiaklassi 49er (U23) Euroopa meistrivõistluste 4. koht.

Millal ja miks hakkasite tegelema purjetamisega?

Henri: 2006. aastal kutsusid mu head sõbrad, kes on samuti vennad, purjetamist proovima. Võtsin Juuso kaasa ning kuna esimesed trennid olid nii toredad, siis vahetasingi senise peamise spordiala, ujumise, purjetamise vastu.

Juuso: Olen purjetanud 14 aastat. Purjetamine on tegelikult osa meie perekonnast, sest isa oli samuti nooremana purjetaja. Kui Henri sõbrad kutsusid meid purjetamistrenni, siis käisime korra proovimas ning sinna me ka jäime.

Miks see ala teile meeldib?
 
Henri: Armastan purjetamist, kuna see on vaheldusrikas, mitmekülgne, ekstreemne ning nii füüsiliselt kui vaimselt nõudlik ala. Merel tekib vabaduse tunne. Oskus loodusjõududega ümber käia ning need enda kasuks pöörata, on väga vinge.

Juuso: Purjetamine on hästi huvitav ala, kus ükski päev ei ole samasugune. Muutuvaid tegureid on väga palju ning nüansse, millega tegeleda, leidub alati. Muu hulgas on vaja tasemel paadi käsitlemise oskust, kiiret mõtlemist ning head füüsilist vormi. Merele minnes maapealsed probleemid üldjuhul ununevad ning saab keskenduda ainult purjetamisele.

Kes on teie suurimad eeskujud?
 
Henri: Vanemad.

Juuso: Loomulikult ei saa mainimata jätta meie enda kodumaa kangelasi, kahekordseid olümpiamedaliste (klassis 470) vendasid Tõnisteid. Siiski, kõige suurem eeskuju on minu jaoks meiega samas paadiklassis purjetav Uus-Meremaa duo Peter Burling ja Blair Tuke, kes lisaks olümpiakullale ja kuuele maailmameistritiitlile klassis 49er on ka teistes paadiklassides meeletult häid tulemusi saavutanud ning kes kuuluvad kindlasti maailma kõige paremate purjetajate hulka.

Milliseid oskusi purjetaja vajab?
 
Juuso: Üldiselt vajavad purjetajad head paadi käsitlemise ning tuule lugemise oskust. Lisaks on väga olulisel kohal võistlusreeglite täpne tundmine ning enda jaoks ära kasutamine. Suurt rolli mängivad teadmised taktikast, mis tähendab oskust positsioneerida ennast võistlusrajal konkurentide suhtes õigesti. Füüsilistest omadustest on kõige tähtsam hea vastupidavus.

Meie paadiklass 49er on ekstreemselt kiire paadiklass, mis nõuab purjetajatelt lisaks eeltoodud omadustele ka akrobaatilisi võimeid ja väga kiiret otsustamisvõimet.

Kui oluline on purjetamises vaimne ettevalmistus?
 
Henri: Vaimne ettevalmistus on oluline. Mõtete ja emotsioonide kontrollimine nii, et suudaks teha maksimaalse soorituse pingelises võistluses, tihtipeale võõrastes ning muutuvates oludes, võttes arvesse meeskonnakaaslase või kaaslaste arvamusi on keeruline. On olukordi, mis pidevalt korduvad ja milleks saab ennast valmis panna visualiseerimisharjutusi tehes, aga tugevama tuulega juhtub tihti ka ootamatuid asju, mida varem pole ette tulnud. Ootamatustega toime tulemine on lihtsam, kui oled vaimselt nendeks valmistunud.

Eks vahel ikka hüppab pähe mõte, et oleks meil ka iga päev sama 50 meetrine bassein või 400 meetrine jooksustaadion ees, kuid tegelikult on see purjetamise võlu, et tingimused ja olukorrad väga ei kordu.

Milliseid eesmärke olete pikas perspektiivis purjetamises seadnud?
 
Henri: Lisaks sellele, et võitleme ja treenime järgmisele aastale lükatud Tokyo OM-i pileti eest, on meie eesmärgiks võita medal Pariisi 2024 olümpialt.

Pikemas perspektiivis on minu isiklikuks eesmärgiks purjetamises osaleda Volvo Ocean Race nime all tuntuks saanud ümber maailma purjetamise regatil, The Ocean Race’il, ning SailGP’l mis on maailma kiireim ja üks kõige tihedama konkurentsiga purjetamisregattide seeria, kus purjekate sõidukiirus ületab 100 km/h.

Kuidas on vennaga koos tiimis olla? Millised on ühe ja teise tugevused?
 
Juuso: Vennaga purjetamine on kindlasti eelis. Tunneme teineteist läbi ja lõhki ning teame, kuidas teine mingis olukorras käitub. Lisaks on kommunikeerimine lihtsam ning ei ole vaja pikalt seletada, et teine jutu mõttest aru saaks.

Henri tugevuseks on kindlasti enesekindlus ja julgus võtta igast olukorrast maksimum, ta ei karda võtta kontrollituid riske. Enda tugevuseks pean rahulikuks jäämist ka rasketes olukordades. Tiimina on meie trumbiks hea füüsiline vorm ning ühine arusaam mitmetest asjadest, alustades maapealse treeningu ja toitumisega, lõpetades võistlussõidu plaani elluviimisega.

Millised muutused tõi teie plaanidesse ülemaailmne eriolukord?
 
Henri: Eriolukord on pea peale keeranud võistlus- ja treeningkalendri. Enne septembrit ühtegi rahvusvahelist regatti olümpiaklassidele ei toimu ning treeninglaagreid me põhjanaabritega hetkel pidada ei saa. Suurim muutus igapäevases treeningus, märtsis ja aprillis, oli treeningsaalide ja basseini vahetumine enda koduhooviks ning aia taga olevaks metsarajaks. Ehitusjärgsed materjalid nagu puupalgid ja fibo plokid on osutunud headeks treeningvahenditeks ja ka talverehvid on leidnud treeningutes pidevat rakendust. Rõõmustame väga selle üle, et 2. maist oleme saanud merel trenni teha.

Juuso: Suurim muutus on kõikide kevadele ja suve algusesse planeeritud võistluste ära jäämine. Teisest küljest oleme väga õnnelikud selle üle, et eriolukorra algus ei sattunud meie koduse purjetamishooaja sisse. Alustame hooaega Eestis tavaliselt aprilli lõpus või mai alguses sõltuvalt ilmade soojenemise tempost. Saime seda teha ka sellel aastal, kui mai alguses lubati hakata väikestes gruppides treeninguid korraldama.

Füüsilistele treeningutele oleme pidanud lähenema uue mõtteviisiga. Kodus treenimiseks suutsime leida vajalikud vahendid ja vaheldus tavarutiinile on vaimu isegi värskendanud. Rohkem oleme saanud rõhku panna ettevalmistusperioodi lõpule kohaselt kiirusele ja plahvatuslikkusele, mida on hea õuetingimustes treenida. Jõutreeningu osas on eesmärgiks olnud vormi hoidmine.

Milline on teie koostöö Sportlandi ja Helly Hanseniga?
 
Henri: Koostöös Sportlandiga oleme viimasel kahel aastal toonud olümpiapurjetamist rahvale lähemale ning tutvustanud meie paati, varustust ja kogemusi. Oleme Juusoga juba 14 aastat purjetanud, millest tipptasemel viimased neli, kuid eestlastele tuntumaks oleme saanud alles viimastel aastatel ja Sportland on meid selles toetanud.

Helly Hanseni tooted, mida Sportland võimaldab meil kasutada, on osutunud väga kvaliteetseteks ja vastupidavateks, nii maal kui merel. Oleme olnud Helly brändile lojaalsed 2006. aastast, mil soetasime endale esimesed tormikad.

Juuso: Sportland on andnud väga suure panuse inimeste elustiili ja sportimisharjumuste kujundamisesse ning meie maailmavaated on väga sarnased. Teeme hea meelega koostööd heade asjade eest väljas olevate ettevõtetega ja Sportland on kindlasti üks nendest. Helly Hanseni tooted on ka minu meelest väga hea kvaliteediga ning näevad ka vinged välja.

Milline on teie elumoto?
 
Henri: Mul ei ole kindlat elumotot, kuid spordis püüan järgida fraasi: keskendu sooritusele, mitte tulemusele, ning üleüldiselt püüan teha ainult neid tegevusi, mis lisavad mulle ja mu lähedastele heaolu ning õnnelikkust.

Juuso: Mulle meeldib Magnus Kirdi välja öeldud ning tema enda näol suurepäraselt tõestatud moto: töökus võidab andekust. Kuigi andekus on suur abiline ja tuleb väga kasuks (eriti noorena), on lõppude lõpuks määrav tegija siiski töökus, ümbruskond ja elu valikud, mis sõltuvad mõttemaailmast. See kehtib nii spordis kui ka muus elus. Ilma töökuseta ei ole võimalik jõuda sama kaugele kui töökusega.

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: Andrei Chertkov / Ksenia Gureeva / erakogu