Rakvere spordihing Moonika Pilli kompab piire

2016. aasta Tallinna maratoni poolel distantsil hoidis Moonika naiste arvestuses kolmandat kohta, kuid tänu võimsale lõpuspurdile saavutas isikliku rekordiga 2:52:17 esikoha ja tuli Eesti maratonimeistriks. Järgnevast vestlusest koorub välja, et tahtejõudu jagub tal endiselt.

Rakveres ei ole ilmselt spordiga lähedalt või kaugelt seotud inimest, kes teda tänaval ära ei tunneks. Moonika töötab õena Rakvere haiglas ja paljud on temaga kohtunud olukorras, kus abivalmis ja alati rõõmsameelne naine kannab spordiriiete asemel valget kitlit.

Teeb sporti enda pärast

„Ma ei tee trenni tulemuste pärast, vaid iseendale. Sport on minu elu lahutamatu osa ja see meeldib mulle nii väga! Kui sellega kaasnevad ka tulemused, siis on see lihtsalt boonus. Ma ei ole ise ennast kunagi sportlaseks pidanud – minu tulemused on tulnud hea treeneri ja väga tugeva kohusetunde ning enesedistsipliini pealt,“ ütleb jutu algatuseks Moonika, kel 2020. aasta suvel õnnestus välja teenida kutse EOK tänuüritusele, kui ta 24h rogaini EMil võitis segapaaris pronksmedali.

Tõsisemate treeningutega alustas Moonika alles pärast teise lapse sündi ja tõusis mõne aastaga Eesti meistriks. Rakvere Sportlandist leiab klaasi alt tubli jooksunaise ribadeks joostud Nike tossud, rinnanumbri ja medali. „Sportland pöördus minu poole, sest olid märganud minu tulemusi. Nende jaoks oli äge tutvustada kohalikku tegijat ja ma olen Nike toodangule pikalt truu olnud. Lihtsalt sobivad kõige paremini,“ jääb Moonika ise küllaltki tagasihoidlikuks.

Vigastus ja uusaastalubadus viisid uute proovikivideni

2017. aastast pärit vigastus ei ole lasknud enam maratonijooksuga kõrgemal tasemel tegeleda. „Reie tagakülje lihasvigastus ei luba enam endisel tasemel kiirustrenne teha,“ selgitab naine.

Vigastuse tõttu või ka vigastuse kiuste tekkis Moonikal kerge trots, aga ka uued ideed. „Mõtlesin, et kui ma ei saa enam joosta maratoni, siis rahulikumalt liikudes suudan ikkagi midagi ära teha. Praegu võin öelda, et selline mõtlemine viis mind alateadlikult ultrateni.“ Pikaaegne treener Einar Kaigas koostab Moonikale endiselt treeningplaane ja jooksmise kõrval meeldib naisele ka väga rullsuusatada.

Jänes šampust ei joo

Järgmise avalduse peale pidi siinkirjutaja toolilt peaaegu maha kukkuma. „2020. aasta saavutused said alguse minu argusest, sest ma ei julgenud teatavaid asju lihtsalt ette võtta, ja nii lubasin endale, et võtan vastu kõik väljakutsed, mis mulle esitatakse. Neeme Loorits kutsus mind ühiste tuttavate kaudu 24tunnise rogaini segatiimi, kuna teadis mind kui tugevat vastupidavusjooksjat,” kirjeldab naine. Täna on Moonika kindel, et ilma endale antud lubaduseta poleks ta seda pakkumist vastu võtnud. Euroopa meistrivõistlustelt toodi koju pronks, hõbedasest autasust jäi ülinapilt puudu.

Kogenud rogainitajad peavad kõige hullemateks üldse Lätis valitsevaid tingimusi – seal on nii võsa, muda kui ka raba. „Rogainiks valmistusin trennides vaheldumisi joostes-kõndides. Raskem oli just kõndimist treenida, sest seal töötavad teised lihased. Ise arvasin, et see on lihtsam, kuid juba teiseks tunniks olin üleni mudane ja jõudnud ka sohu kukkuda. Pisaraid tuli rajal omajagu, vaikselt omaette tihkusin nutta, aga kohusetunne on nii tugev, et katkestamine ei tule minu puhul kõne allagi. Et mitte rajal liigselt aega kulutada, vedasime kogu vajaminevat söögipoolist ja energiavaru seljakotis kaasas,” muljetab Moonika.

Raskest katsumusest hoolimata on Moonika valmis uusi väljakutseid vastu võtma. „Pikki plaane ei tee, aga kui plõks ära käib, siis olen jälle valmis midagi pöörast proovima. Pärast pikka 24tunnist valvet haiglas tahan esimese asjana kohe sportima minna ja ennast liigutada,” ei jäta ta kahtlustki, et võib kõiki ja ennast uuesti üllatada.

Lõikab profiiti haigla öövalvetest

Järgmine katsumus paneb veelgi rohkem kulme kergitama. Kuidas on võimalik joosta sisehallis 24 tundi järjest? Moonika enda sõnul läks ta lihtsalt uudishimust kohale, et vaadata ja uurida, kuidas selline tegevus üldse võimalik on. „Kuna olen haiglas ööpäevaste vahetustega harjunud, siis järjest üleval olla pole minu jaoks probleem. See oli väga lahe kogemus ja kordagi ei hakanud igav.“ Soomes joosti sisehallis 390meetrisel ringil ja pärast kehtiva Eesti rekordi 184 km ületamist läks Moonika piltlikult öeldes duši alla. Tema tulemuseks jäi 194 km kopikatega. Alles hiljem kuulis ta, et iga ultrajooksja unelmate eesmärk on alistada 200 km piir. „Oleks ma seda varem teadnud – mul jäi varu seda püüda. Selle piiri ületamine on võrdväärne maratonis kolme tunni alistamisega,“ tahab Moonika kunagi ka 200 km ära joosta.

Igamehe ühepäeva kümnevõistlus

Enam ma ei küsigi miks, vaid kuidas, kui me järgmisest proovikivist rääkima hakkame. Sel suvel osales heas mõttes hull naine teist korda tuttavate kutsel, eestlaste trumpalal kümnevõistluses, mis peeti Rakvere staadionil ühepäevasena ning millest on saanud Lääne-Virumaa taustaga inimeste jõukatsumine. Olgu jooksu ja kaugushüppega kuidas on, aga kümnevõistluses tuleb sooritada mitmeid tehnilist taipu nõudvaid alasid, nagu tõkkejooks, teivashüpe, aga ka mitmed heitealad nõuavad tõsist harjutamist. „Kutsuti ja ei saanud ära öelda. Kuna mu tütar käib kergejõustikutrennis, siis pöördusin abi saamiseks tema treenerite poole. Plaan oli lihtne – püsida kuni viimase alani terve ja 1500 meetris anda endast kõik ning teenida maksimumpunktid,“ naerab kümnevõistluse debütant. Võistlus toimus teist korda ning esimesel aastal Moonika võitis, kogudes 3218 punkti, püstitades igal alal isiklikud rekordid. Tänavu oli konkurents juba tugevam ning naine sai 3506 punktiga teise koha. Näiteks kaugushüppes tegi ta kooliaegsete tulemustega võrreldes isikliku rekordi.

Vabatahtliku töö innustab ja reisimine inspireerib

Paljud spordisõbrad on Moonikat näinud spordivabatahtliku rollis nii Rakveres toimunud ööjooksudel kui ka mujal. Sel aastal pani ta õla alla Tallinnas toimunud U-23 ja U-20 kergejõustiku Euroopa meistrivõistlustele. „Vabatahtliku töö meeldib väga. Saab näha telgitaguseid, aga ka suurvõistluste melu. Tallinnas kohtasin selle tööga seoses ka välismaalasi. Miks mitte ise minna ka kunagi välismaale suurvõistluste ajal vabatahtlikuks,” kirjeldab Moonika vaimustunult.

Moonikale meeldis väga Kadrioru staadionil valitsenud õhkkond. „Mulle üldse meeldib staadionil olla ja lastelt inspiratsiooni ammutada. Oma lapsi ei ole ma kunagi sportima sundinud. Vanemad peavad olema ise lastele eeskujuks, neid suunama ja mitte igale poole autoga vedama. Küll siis lapsed hakkavad sporti armastama,“ on ta kindel.

Kuigi julge naine osales hiljuti ka taliujumise MMil Sloveenias, peab ta avaveetriatloniks end veel liiga araks. „Spordipisikuga nakatas mind kindlasti mu isa, kes veel täna 74aastasena on aktiivne veteransportlane. Sügiselgi tegime koos kumbki oma esimese basseinitriatloni. Tegelikult olen tohutu külmavares ehk et see taliujumine oli minu jaoks tohutu katsumus ja eneseületus,“ naerab Moonika.

Moonikale meeldib reisida ja kõrgusekartust on ta trotsinud näiteks Alpi mägimatkadel. Parim maratonikogemus on tal Honolulu maratonilt Hawaiilt, kus sai reisimine spordiga ühendatud. Sel aastal ootab ees veel matkareis Vietnamisse.

Tekst: Kärt Radik

Fotod: Meelis Meilbaum, erakogu