Teatud mööndustega ühtib eelkirjeldatud tsükkel suure osa eestlaste päevakavaga. Kuivõrd on asi teine siis, kui kontoriroti asemel pidada tippsportlase ametit? Ja suisa terve perega! Piilusime sisse Mägide ukse vahelt, mõistmaks, kuivõrd spordile pühendunute elu erineb tavapärasest, meie mõistes normaalsest.
Rutiini võlud ja valud
„Kuna praegu on minul trennivaba aeg, siis ebatüüpilisus on veelgi ebatüüpilisem,“ muigab Vana Maailma üks väledamaid tõkkejooksjaid Rasmus Mägi. „Ka tippsportlane saab endale lubada nii-öelda korralist puhkust. Olenevalt sellest, kui andekas keegi on, mõni tõmbab hinge nädala, teine võib-olla paar kuud.“
Praeguseks kolm nädalat „luuslanki löönud“ Rasmus kergelt juba januneb trennide järele – käib pisut oma lõbuks korvpalli patsutamas, proovib paar kala kinni püüda. Hiljemalt novembrist lükatakse trennimasin taas täistuuridel käima.
„Eriti hea ärkaja ma pole,“ kirjeldab Rasmus spordimehe argipäeva algust, „8–9 vahel ajan end üles. 10.30 trenn, kuni kaks tundi. Koju sööma. Kella viiest õhtune trenn – see venib sageli üle kahe tunni. Koju magama. Nii kuus päeva – pühapäev on vaba.“
Maris, Eesti 400 m tõkkejooksu rekordiomanik, noogutab. Venna räägitud päevakava on laias laastus koopia tema omast. „Sama põnev,“ pareerib ta küsimuse sama igavast elurütmist. Varem õnnestus tal aga intensiivse sportimisega ühendada edukalt ka inglise filoloogia õpingud ülikoolis. Ärge küsige, kuidas.
Ebaeestlaslikult vähe nurinat
Kergejõustikutreeneritest vanemate Taivo ja Anne tööpäevade esimene pool kattub laste omaga – neid, Grit Šadeikot ning veel poolt tosinat tudengit juhendades. Pärastlõunal kehastuvad nad paariks tunniks Tartu Erakooli kehalise kasvatuse õpetajateks. Edasi väiksemate kergejõustikusõprade trenn, siis vähe suuremate oma, õhtu hakuks taas tippude harjutuskord. Kella kaheksa paiku õhtul saab liialdamata teise kodu tiitlile pretendeeriva Ujula tänava spordihoone ukse selja tagant kinni lasta, et see siis uuel hommikul taas avada.
„Mõni auk on ikka päevas ka, kus jääb aega paberimajandus korda seada. Aga ega seda aega ülearu palju ole küll,“ tunnistab Taivo spordipedagoogi töö pingelisust.
„Kõrvalt kuulates igav, aga tegelikult üsna põnev,“ väidab Anne, kes valikut tegema sunnituna loobuks pigem pisemate õpetamisest. Seda vaid ajakirjaniku pealepressitud teoorias, sest praegu saavad treenerid oma töökoorma all ägamata kenasti hakkama. Palgatase, mida meie pedagoogid saavad, seab lihtsalt praeguse paratamatuse. Nurina peale aga aega ei raisata, sest „meil on töö, mis pakub palju rõõme“.
Harva kaduma kippuvat energiat aitab taastada maakodu Türi kandis. „Minu vanemate talu, kuhu kisub lakkamatu innuga igal nädalalõpul. Saan maad kaevata ja Taivo saab muru niita,“ räägib pereema. „Igaühele töö vastavalt võimetele,“ ühmab perepea läbi muige. „Pühapäeva õhtul, viimasel minutil saab alles koju tagasi.“ Rasmusegi kriitika on halvastiteeseldult irooniline.
„Tänu sellele, et olen ise sportlasena omal ajal üle treeninud, tean praegu kuna ja kus neid tagasi hoida. Kui ma vaatan, kui palju Rasmus on nõus maksimumi välja võtmise lootuses end piinama, siis rollide vahetumise puhul ootaks mind ees veel suurem ülekoormus.“
Taivo
Anne sõnul võiks ehk pisut rohkem aega olla sõprade jaoks, aga mis seal ikka – vahel harva siiski õnnestub. Endise tippjooksjana on Taivo südamel nudiks kahanenud aeg ise sporti teha. Varem oli mõneski hommikus liigutamiseks sobiv aken.
Detailidega üle ei pinguta
Kui söömisrütm oli Rasmuse jaoks varem juhuslikumatki laadi, siis sel hooajal on mees ise tajuma hakanud, kuivõrd õige toitumine võib positiivset mõju avaldada. Minuti ja grammi pealt siin siiski asjad ei käi. Ka menüü koha pealt erilisi piiranguid pole, kaalule astumine muremõtteid ei kaasa.
„Viimasel ajal olen hakanud kõrgelt hindama kala. Valget isegi rohkem kui punast. Ja hernesupi jätaks võimalusel üldse valikust välja,“ seab Rasmus roogi maitsvuse skaalale. „Seeni ta ka ei söö üldse!“ Ilme ei reeda, kas öeldu teeb Marise, usina korilase ja seenesõbra kurvaks, et vend tema hoidiseid ei meki, või sootuks rõõmsaks, kuna nii jääb väärt kraami endale rohkem. „Seenel võin käia, aga süüa neid või vaaritada …“
Üldse seni, kuni keegi teine süldi valmis nikerdab, hoiab Rasmus end köögist targu eemale. Ja kui te arvate nüüd, et pottide- pannide kuningriik on trafarette järgides ema Anne pärusmaa, siis peate uuesti pakkuma. „Mina teen salati, Taivo liha,“ kostab Anne. „Ahjus hautatud erinevad hõrgutised, need kukuvad tal oivaliselt välja.“ „Me pole sellised, kel eesmärk kõht punni süüa lihtsalt söömise, energia kogumise pärast,“ lisab Taivo. „Nii toit kui ka toidutegemine peab olema nauding. Mitte nüüd päris gurmaanid, aga … hirveliha näiteks oleme enda jaoks avastanud hiljuti. Õrn ja mahlane. Täna õhtulgi laual.“
Mitu kalorit, valku või süsivesikut kõhupauna peab koguma, Mägidel ette rehkendatud pole. Sõna otseses mõttes toetutakse kõhutundele. Ja ega laagreisse, mida treeningperioodil tuleb Portugalis ja Aafrikas päris mitu ette võtta, musta leiba või kohupiima seljas kaasa ju vea. Küllap pole Vahemerest püütud värske kala ja nektarist nõretavate apelsinidega leppimine kellelegi meeltmuserdavaks katsumuseks.
Unistustega ettevaatlikud
Kui varem on Rasmus vankumatu visadusega väitnud, et on põnnist saati igatsenud sportlase ametit, siis hiljuti paljastus arhiividest teistsugune reaalsus. Eelkooliaegsel taiesel on ta oma käega joonistanud – tulevikus hakkan päkapikuks! Marise lapseajast nii kindlapiirilist tõendit pole leitud. Veel.
Lasteaias pole kumbki lastest päevagi käinud. Hoopis rohkem kiskus ikka vanematega koos trennipaikadesse. „Ega see väga lihtne ja lubatud olnud, et veame lapsi töö juurde kaasa,“ meenutab ema. „Korra staadionil juhtus nii, et näen pisikest Rasmust tulemas meie suunas ja hetk hiljem on ta kadunud kui maa alla. Kukkus lahtisesse kanalisatsiooniauku. Õnneks polnud see eriti sügav, saime ta kohe kätte.“
Taivole meenub juhus, kui Anne oli õpilastega Rootsis võistlustel, aga tilluke Maris eelistas jonnakalt vanaema juurde jäämise asemel olla isaga, kel omakorda käed-jalad tööd täis seeriajooksu korraldamisega. „Võtsingi ta kaasa. Panin staadioniväravasse seisma: „Oota siin, kohe tulen!“ Nelja tunni pärast jõudsin tagasi,“ tõdeb isa.
Maris mäletab ja lisab: „Issi oli nii kuri, et ma ei julgenud kuhugi minna. Tal oli niigi palju tegemist ja siis mina pressisin ka end veel kaasa. Ega see mingi trauma olnud. Rutiiniga harjumise trenniks ju igati väärt seik. Ma sain staadionile – sinna, kus mulle meeldis. Meeldib seniajani.“
Pereäri eripärad
Kuidas siiski spordiperes asi vormiliselt välja näeb? Kes on juhatuses, kes töömesilase rollis? Kuidas raamatupidamise osakond ostujuhiga toime tuleb? Mis kirjadega suvepäevade särgid tellida? Kuidas tööjuubilare premeeritakse, arenguvestlusi peetakse? Kas jõulureisi saab haiguslehega kinni mätsida? Taivo nendib, et nalju kõrvale jättes on selles vallas üksjagu küsimusi. Kui treenerid on spordiklubi palgal, siis sportlaste endi sotsiaalse kindlustatuse pool on suures plaanis nende enda asi.
Rasmusel on tänu hiljutistele saavutustele olümpiakomitee „katus“ olemas. Marisel paraku mitte. Ise tervisekindlustust ostma tõtates lööks eelarvetasakaal kõikuma. „Murekohti on. Seda hetke pole veel laagreid organiseerides ette tulnud, et raha kipuks hirmsasti üle jääma.“ Taivo kõlab kaalutlev, mitte halav. Kui sellist päeva ei tulegi, siis treenerina võib juba praeguses seisus endale kerge pai ära teha. Uhkeid lubadusi Eesti mees välja ei ütle, aga enda sees on ilmselt uued, kõrgemad või säravamad sihid valmis mõeldud küll.
Kas mõtet heita see „äri“ nurka, et saavutada mõnel teisel alal väiksema pühendumuse pealt suurem tulu, pole siis? „Enam mitte. Mõned töövõidud, Eesti rekordid, on juba tulnud. Treenerina emotsionaalselt poolelt on teatud tasu aastakümnete töö eest käes. Ei pea mõtlema, et oleks võinud olla see või teine. Oleme oma tee valinud. Kas kõik lõpuks ka mingil moel materiaalselt realiseerub … see pole ainus mõõtkava.“ Taivo pilk ristub abikaasast kolleegi omaga, kes kiirustab heatujuliselt järgmist koolitundi andma.
Hingelt sarnased
Utoopilisest hüpoteesist, kus ühtäkki on vahetuses kehad ja hinged – Rasmusest-Marisest saaks üleöö treenerid, kel hoolealusteks Taivo ja Anne –, loodetud katastroofi ei kujunegi. „Kõrvalseisjana tundub, et nad on iseloomult üpris sarnased,“ vaeb Anne meesperet. „Üsna üks sisu, kest vaid mõnevõrra erinev.“
„Tänu sellele, et olen ise sportlasena omal ajal üle treeninud, tean praegu, kuna ja kus neid tagasi hoida. Kui ma vaatan, kui palju Rasmus on nõus maksimumi välja võtmise lootuses end piinama, siis rollide vahetumise puhul ootaks mind ees veel suurem ülekoormus,“ fantaseerib isa. „Läheksin vist suure hurraaga peale küll. Esimese päeva õhtuks oleks olümpiavõitjad valmis … Ei, tegelikult ma saan meie noortesporti kõrvalt nähes väga hästi aru, kuivõrd soov kõike ja kohe saavutada on meil suisa takistuseks. Huvitav väljakutse igatahes,“ ei kohku Rasmus treeneriameti ees põrmugi tagasi.
„Nad on väga kannatlikud,“ tunnustab Maris vanemaid. „Meil Rasmusega keeks tänase päeva seisuga emotsioonid liialt üle. Treeneriküpsust, eriti väiksematega tegelemiseks, jääks kindlasti vajaka. Iseloomu osas … miks mitte.“ On’s Euroopa tippjooksjaid treenides endal ikka Euroopa tipptreeneri tunne sees? „Ega ikka ole küll. Samas ei ole meil põhjust olnud oma tööd ka häbeneda. Meile on head õpilased sattunud. Laagrites teised jälgivad ehk silmanurgast meidki. Nagu meie omakorda neid.“
Töö, mis polegi töö
Kumb lastest ikkagi parem-tublim- usinam on, jääb eeldatult selgeks tegemata. Kõrvuti rajale pole neid enam mõtet panna. Mingis vanuseetapis sai seda korraks isegi proovida, ent tõesti korraks. Kuna kummagi loomus ei talu ühtki muud positsiooni peale esimese, krutiti teineteisele ärategemise soovis tempo nii hulluks, et lõigutreeninguna mõeldud harjutuskord kippus luhtuma.
„Rasmusega vaidleme enne trenni ära. Milles kokku lepime, seda joont ta trennis hoiab,“ kirjeldab isa hoolealuste erinevusi. „Maris läheb emotsionaalsemalt igale lõigule peale. Varem ei taha vaielda, aga trenni ajal ka etteantud kiirustest ei pea. Tema puhul on pisut muret, kuidas päitseid peas hoida. Seega on ikka pisut erinevad, mistõttu koos samas rütmis tööd teha päris ei saa.“
Pereäri metafoorist johtuvalt resümeed otsides on Mägid seisukohal, et klassikalisest ettevõtlusest või veel vähem kombinaadist erineb nende mudel diametraalselt. Rasmus on arvamusel, et kui sporti hakata tööks nimetama, siis jääb üllatusmomendiks vähem ruumi. „Minu jaoks sport töö ei ole. Isegi kui ma sellest loogikast lähtudes näiks töötuna.“
Lasteaedades levib korvpallipisik