Tippjuht Nele Laev on suurepärane näide inimesest, kes ei anna mitte kunagi alla ning seab füüsilist valu trotsides endale veel suuremaid eesmärke. Pisut rohkem kui aasta tagasi elas ta üle ränga õnnetuse, mis sundis kolmeks kuuks trennist täieliku pausi võtma. Ometi oli ta juba augustis täispika IRONMAN-i stardis.
Nelele sai saatuslikuks üks 2022. aasta soe suveõhtu, kui ta otsustas hobusega sõitma minna. Tal polnud ratsutamise tausta, aga ta ei tundnud hirmu. Ühel hetkel ehmus hoopis hobune, mille tagajärjel kukkus naine õnnetult tagumikule. Ratastoolist pääses Nele napilt, aga lülisambamurd oli tõsiasi. Senini kolmkümmend jooksumaratoni lõpetanud harrastussportlase eesmärkide nimekirjas olnud täispikk IRONMAN kippus käest libisema.
Kas nüüd või mitte kunagi
„Selle ajani olin ma ainult jooksnud, mis tuli juba ka päris hästi välja. Nüüd pakkus elu ise võimaluse alustada ujumisega, mis on parim viis erinevatest vigastustest taastumiseks. Ka rattasõit oli kehale pärast traumat talutavam kui jooksmine. Seega täispikk triatlon, kas nüüd või mitte kunagi,” kirjeldab Nele esimesi samme teel raudnaiseks saamiseni.
Kui raviarst oli jõutreeninguteks loa andnud, tuli korrektuure teha ka senistes jõuharjutustes. „Nüüdki laon kangile nii tõmbeid kui kükke tehes oluliselt vähem kilogramme. Taastumise ajal ma ei saanud teha järske liigutusi ega midagi maast tõsta. See on sisse jäänud, mu liigutused on rahulikumaks muutunud ja ma ei tee enam äkilisi kerepöördeid. Mulle meeldis varem aegajalt tennist mängida, seda ma enam ei tee. Asjatuid riske kindlasti ei võta. Võibolla oligi kolm kuud täielikku pausi väga vajalik. Tulin tagasi puhanuna, aga vastupidavus oli ikkagi säilinud, ma ei alustanud päris nullist. Tasapisi treeningmahud taas suurenesid. Eks ma tunnen täna rohkem oma keha ja nn konstruktsiooni, painduvus pole enam see, tossupaelu seon teistmoodi, diivanil istudes pean ka asendit valima. Selgroog on elu lõpuni plaatide ja poltidega nelja lüli külge fikseeritud, aga sportida saan, mis on minu jaoks oluline.“
Päev algab enne kukke ja koitu
Pea kogu oma töise karjääri müügi, turunduse ning kommunikatsiooni valdkonnale pühendanud Nele juhib maailma ühte kõige integreeritumat reklaami- ja kommunikatsiooni gruppi Eestis, Havas Creative. „Juhin samaaegselt nii loov- kui ka kommunikatsiooniagentuuri. Meeskond on väike, aga koosneb hästi valitud talentidest, kellega teenindame erineva suurusega ettevõtteid nii Eestis kui rahvusvaheliselt. Vastutust on palju.“
Tööpäevad algavad kell viis hommikusöögiga, et juba kella seitsmeks trenni jõuda. „Praegu käin neli korda nädalas hommikuti ujumas. Kaks korda Aleksandr Latini käe all, ühe korra Kirill Kotsegarovi trennis ja ühel hommikul ujun ise. Kell seitse hüppan vette, ujun tunni. Tööpäev mahub ilusti hommikuse ja õhtuse trenni vahele. Õhtuste treeningute valik ja iseloom sõltub suuresti sellest, millisteks võistlusteks valmistun ja kui kaugel väljakutsed ootavad. Mida lähemal võistlus on, seda intensiivsemaks treeningud muutuvad,“ räägib Nele.
Töö kõrvalt kaks korda päevas trenni tegemine eeldab korraliku uneaega ja puhkust. „Ma ei ole alati olnud varajane ärkaja, aga viimased kolm aastat olen sellise režiimiga elanud ning mulle sobib kell kümme magama minna ja väga vara ärgata. Pärast hommikust trenni tunnen end täiesti värskena ning terve pikk päev on alles ees.“
Täispikk IRONMAN karjääri ja õpingute kõrvalt
Elu esimene täispikk IRONMAN jäi sel suvel Tallinnas selja taha, aga juba käib valmistumine järgmiseks. „Päevased tegevused on üsna planeeritud, sest IRONMAN-ile ei saa peale minna nii, et mõnel päeval ei viitsi ujuda, rattaga sõita või joosta. Kõik tuleb läbi mõelda, juhuse hooleks ei tohi midagi jätta ning pühendumine peab olema täielik.“
Tööle ja spordile lisaks õpib Nele Tartu Ülikoolis magistriõppes semiootika ja kultuuriteooria erialal. „Olen väga õnnelik, et ma sinna sisse sain ning täna väga naudin uute teadmiste omandamist. Tööalaselt õpetab see paremini looma erinevaid strateegiaid nii kommunikatsiooni kui ka turunduse valdkonnas, rohkem aru saama enda ümber toimuvast, mis on sõnumite loomisel väga oluline,“ leiab naine.
Treeningud on detailideni läbi mõeldud
Sihipärane ja süstemaatiline treenimine kaks korda päevas vajab professionaalset treeningplaani. Nele on triatloniklubi UP43 liige ning nädalaplaani koostab talle treener Kirill Kotsegarov, kes on professionaalne Eesti täispika distantsi triatleet, World Triathlon Level 1 Coach ja EOK 3. kategooria triatlonitreener. Treeneriga arutab Nele kõik detailid peensusteni läbi.
Kolmest alast koosnevale triatlonile lisaks tuleb aega leida nii jõusaalile kui ka üldkehalisele ettevalmistusele. „Jõusaali ei saa alahinnata, ilma selleta keha vastu ei pea. Rääkides põhialadest, siis talvel ma õues rattaga ei sõida, kerin toas pukil. Jooksmisele vahelduseks käin suusatamas. Kohe kui ilmad lubavad, algab avavees ujumine,“ ütleb Nele.
Igaüks võib ujuma õppida
Ujumises on ta läbi teinud tõelise arengu. Enne täispikaks triatloniks valmistuma hakkamist, ei suutnud ta läbida isegi mitte lühikese basseini ühte pikkust ehk 25 meetrit. Täispika IRONMAN-i ujumisdistants on aga 3,8 km ning see ujutakse avavees ja sõna otseses mõttes inimmassis, kus võib nii käte kui jalgadega pihta saada. Kuidas on võimalik õppida napi aastaga ujuma? „Ma tõesti ei suutnud isegi ühte basseinipikkust läbida, aga ujumine on parim asi, mis minuga viimastel aastatel on juhtunud. Ujumise puhul on aga väga oluline meeles pidada, et üksi ei arene piisavalt kiiresti. Treeneri valvas silm peab peal olema. Mind õpetas Up43 klubi treener Aleksandr Latin. Käisin esimesel aastal tema grupis, kus kõik kaaslased olid väga toetavad ning lohutasid, kui mõni päev kehvemini välja tuli,“ räägib Nele. Ta lisab, et pole veel kindlasti kiire, aga naudib protsessi väga. „Ujumises peab olema järjekindel ja sihipärane, et vajalikud meetrid igas trennis ära ujuda. Treeninguid ei tohi vahele jätta, sest vastasel korral kaob veetunnetus. Kõige raskem oli minu jaoks krooliujumise tehnika. Delfiin ja konn tulid lihtsamalt. Treener näeb nüüd vaeva, et ma libiseksin kroolis paremini ja ujuksin kiiremini.“
Uued sihid silme ees
Nele ütleb, et sellist hetke pole tal olnud, kui ei taha üldse trenni minna ning tal on alati mõni uus sportlik siht silme ees. „Pärast IRONMAN-i ja sellele eelnevaid meeletuid treeninguid tekkis korraks küll mõte, kuidas edasi? Kuigi juba enne starti olin otsustanud, et see ei jää viimaseks, oli finišis korraks tühi tunne. Enne õnnetust oli mul aga jooksmises küll üks suur eesmärk ehk läbida 10 km distants alla 40 minuti. Kuna ma viimasel aastal keskendusin triatlonile ja kiireks jooksuks ei valmistunud, siis jääb see siht tulevikku, aga kindlasti teen selle ära.“
Järgmisel aastal plaanib Nele osaleda Tallinnas poolpikal IRONMAN-il ning välismaal startida ühel täispikal jooksumaratonil ja elu teisel täispikal IRONMAN-il. Suureks unistuseks on jõuda kunagi kõige ekstreemsemale triatlonivõistlusele Norseman. See toimub Norras, kus ujutakse ikka 3,8 km, sõidetakse 180 km ratast ja joostakse 42 km, kuid looduslikud tingimused ja võistlusolud on kordades ekstreemsemad ja rajaprofiil jõukohane vaid vähestele.
Võistlused pakuvad elamusi
Kuigi harrastussportlased ei võistle mõisa nimel, soovitab Nele kõigil aegajalt mõnel rahvaspordisündmusel osaleda, et hoida trennimotivatsiooni kõrgel ning ennast proovile panna. Lisaks saab sealt unustamatuid emotsioone. „Üheks kõige meeldejäävamaks võistluseks oli mulle Stockholmi maraton. Lähedale sõita, hea korraldus, äge rada, palju pealtvaatajaid. Kohe näha, et maraton on seal au sees. Valencias meeldis nii linn kui kõik need rohked pealtvaatajad. Veel on meeldinud Madridis, kus pärast suurt pingutust on ka väga palju ringi vaadata. Mõnikord ei olegi oluline, millise ajaga sa lõpetad, sest meelde jääb mõni eriline emotsioon. Näiteks Stockholmis jooksime meeletus vihmasajus, Pariisis oli väga külm, aga just seal püstitasin oma rekordi. Üks unikaalsemaid maratone oli Mont Saint Michel Prantsusmaal. Trass ei vii küll kuulsa kloostrini, aga põldude vahel joostes ulatus silm ka üle mere,” ütleb Nele, kes jookseb iga maratoni vaid korra. Erandiks on ainult kodulinnas toimuv Tallinna Maraton.
Didriksonsiga on igal ajal õues mõnus
Niisama liikuda meeldib Nelele samuti, koos koeraga või ilma. Tallinnas eelistab ta ühistranspordile võimalusel ikka kondimootorit. „Talvel väljas jalutades peab olema soe, riietus peab olema kerge, pidama tuult ja mitte laskma niiskust ligi. Mina kannan Didriksonsi jopet ja olen sellega väga rahul. Kui astun külma ilmaga ujulast õue, on selles jopes väga mõnus. Eriti meeldib mulle selle skandinaaviapärane disain. Täpselt minu värvid ja stiil ning hinna- ja kvaliteedisuhe on paigas. Didriksonsi jopes saab ka viisakalt teatrisse minna, seega kasutan seda igal ajal,” ei ole Nele kiitusega kitsi.
Sportland aitas jõuda spordini
Kuigi sport ja liikumine on praegu Nele elus loomulik osa, pole see alati nii olnud. „Kooliajal ei olnud mul spordiga väga tugevat sidet, kehalise tunnis tegin vajaliku ära, aga erilist vaimustust ei tekkinud. Kuna aga mu elukaaslane Tarmo Hõbe töötas kunagi Sportlandis turundusjuhina ning käisin kogu aeg temaga erinevatel spordisündmustel kaasas, siis lõpuks hakkas spordipisik mullegi külge,“ meenutab ta. Nele panigi ühel hetkel tossud jalga, jooksmine hakkas meeldima, tulemused paranesid kogu aeg ning ta hakkas järjest teadlikumalt treenima. „Tänaseks olen leidnud tasakaalu. Tänu treenerile ei esine enam ka näiteks ülekoormusest tingitud rumalaid vigastusi. Kui vähegi võimalik soovitan kõikidel harrastajatel kasutada treeneri abi, kui on soov natuke rohkem treenida kui pelgalt tervisesport.“
Tekst: Kärt Radik
Avafoto: Iti-Pätrik Järve
Mille järgi valida talvesaapaid?