Aasta alguses 25. sünnipäeva tähistanud Rauno Sappinen on olnud tänavusel hooajal FC Flora tõeline väravamasin nii koduses liigas kui ka mängudes, mis otsustasid UEFA Konverentsiliigasse pääsu. Samuti on ta olnud resultatiivne koondisemängudes.
Rauno, kuidas sa spordi ja jalgpalli juurde jõudsid?
Mängisin jalgpalli juba lasteaias. Samas rühmas käis minu parim sõber, praegune koondisekaaslane Märten Kuusk, kes osales juba siis trennis. Tema eeskujul läksin minagi jalgpallitrenni samasse treeninggruppi Kotkas Juuniorisse. Mulle hakkas seal kohe meeldima.
Kas jalgpall oli kohe see üks ja ainus või jõudsid tegeleda ka muude spordialadega?
Olen mänginud jalgpalli alates 6. eluaastast ja naudin seda siiamaani. Üheski teises trennis pole ma käinud ja ausalt öelda pole tõmmetki olnud.
Kooli kehalise kasvatuse tundides ei lastud ilmselt ainult jalgpalli mängida?
Meie klassis ja koolis käis päris palju poisse jalkatrennis ja üritasime õpetajale ka rääkida, et võiksime rohkem jalgpalli mängida. Eks me saimegi natuke rohkem mängida, aga tegime ära ka kogu kohustusliku programmi kergejõustikust suusatamiseni.
Kotkas Juuniori võistkonnast läksid sa FC Florasse.
Üks klassivend, kellega saime headeks sõpradeks, meelitas mu Florasse üle. See juhtus 2005. aastal. Floras jõudsin mängida mitme treeneri käe all, ka kadunud Olev Reim oli üks mu treener. Kõige pikemalt sain treenida Marko Kuusiku FC Flora 1996. aasta grupis.
Marko Kuusik on olnud väga edukas noortetreener. Kuidas sina tema trenne iseloomustad?
Meil oli alati väga töine atmosfäär. Ta andis mängijatele piisavalt vabadust, kuid kui vaja, tegi ka kõvemat häält. Talle endale meeldis öelda, et laadaks ei lähe meil kunagi. Marko oli alati hingega asja juures ja minul on sellest ajast väga head mälestused.
Marko edu võti oli see, et ta ei surunud mängijaid raamidesse, vaid lasi ise otsuseid vastu võtta. Kui ta nägi, et on vaja sekkuda, siis sekkus. Meil mängijatena püsis kogu aeg huvi üleval, harjusime ise vastutust võtma.
Kas selle kambaga käite ka praegu läbi?
Meil oli väga sõbralik punt. Me ei saa ülemäära tihti kokku, aga aeg-ajalt ikka. Mõnikord käime saalis jalgpalli mängimas, hoiame pidevalt ühendust.
Mis on kõik need aastad sinu motivatsiooni hoidnud?
Armastus jalgpalli vastu on motivatsiooni kõrgel hoidnud. Ja loomulikult tahe kogu aeg paremaks saada ja edasi areneda. Suur kirg mängu vastu.
Kui palju sa ise lisaks treenid, et saada veelgi paremaks ja minna uuesti Eestist välja?
Enne ja pärast trenni teen nii palju lisa, kui graafik ja koormus lubavad. Mida rohkem saame tempokamaid mänge, nagu nüüd näiteks uues Konverentsiliigas, seda rohkem areneme ja teistsuguse kiirusega harjume.
Kes on olnud sinu eeskujud Eestis ja välismaal?
Esimene suurturniir, mida ma jälgisin, oli 2002. aastal Jaapanis ja Lõuna-Koreas toimunud maailmameistrivõistlused. Vaatasin konkreetselt finaalmängu Saksamaa ja Brasiilia vahel. Kuigi Brasiilia võitis, jättis mulle erakordse mulje just Saksamaa ja hakkasin neid fännama. Michael Ballack meeldis väga. Pärast seda, kui ta hakkas Chelseas mängima, hakkasin seda klubi jälgima ja fännama. Seal mängisid ka sellised tähed nagu Frank Lampard ja Didier Drogba ning see kooslus oli tollal fantastiline.
Eestis jäi mulle väga väiksena meelde Andres Oper, kes on ründaja nagu mina. Ta lõi pidevalt koondise eest väravaid, tema kiirus ja platsinägemine olid erakordsed. Samuti on imeline, kui kaugele jõudsid Klavan ja Poom.
Praegu on Floras hea sisekliima, mis mõjub ka vanameister Kostjale hästi.
Praegu on õhkkond tõesti väga hea. Mida kauem Kostja mängib, seda parem meile kõigile. Ta on elav legend ja eeskuju. Temaga on väga hea koos mängida.
Mis sulle spordis kõige rohkem meeldib?
Arvan, et võiduemotsioon. Raskeid hetki tuleb ka ette, aga enamik ajast siiski naudin kogu protsessi ja olen õnnelik, kui saan minna trenni, meeskonnaga uusi sihte seada ja neid täide viia. Mida rohkem mänge, seda parem. Taastumisele tuleb lihtsalt suuremat rõhku panna.
Kuidas lapsi spordi juurde meelitada?
Tehke ikka sporti, see hoiab tervise korras. Sport pakub palju emotsioone. Tänu spordile võib leida sõpru kogu eluks. Kui endasse uskuda, võib jõuda väga kaugele. Minu vanemad on samuti väga sportlikud ja on mind alati toetanud.
Igivana küsimus: kas Nike, adidas või hoopis Puma?
90% jalgpalli mängimise ajast olen kasutanud Nike jalgpallisaapaid. Võib-olla oli mul alguses midagi muud, aga Florast alates on jäänud Nike. Kui leidsin endale sobiva mudeli, siis jäin sellele truuks. Kui üks paar ära kulus, võtsin jälle sama mudeli. Nike on olnud väga mugav. Peale jalkajalanõude kannan palju ka muud selle brändi toodangut: T-särke, dresse, ketse.
Kas sul hobide jaoks ka aega jääb?
Minu suurim hobi on piljard. Aga kui aega jääb, siis hea meelega käin kontsertidel. Samuti meeldib mulle uusi söögikohti avastada. Pärast trenni on meil Floras alati ühine söömine, mille ajal saab natuke nalja visata ja end vabamalt tunda. Vabal ajal üritan lihtsalt puhata ja taastuda.
Tekst: Kärt Radik
Anna Maria Millend: kes olümpiavõidust ei unista, sellest olümpiavõitjat ei tulegi