Sandra Raju on jalgrattaga sõitnud lapsest saati, sest maal elades oli see päevast päeva peamiseks liikumisvahendiks. Oma esimese ilusa punase käikudeta velo on ta nüüdseks vahetanud välja aga Bottecchia maantee- ja maastikurataste vastu.
Esimene jalgratas kingiti Sandrale sünnipäevaks, ent kuna see juhtus jaanuaris, pidi piiga väga kaua ootama enne kui oma uhiuue iluduse õue sai viia. „Senikaua sõitsin natukene toas ringi,“ vabandab Sandra muiates oma vanemate ees. „Ma ei suutnud lihtsalt vastu panna!“ Tallinnasse kolides jäi jalgratas neiule mõneks ajaks võõraks. Uuesti armus ta rattasõitu umbes seitse aastat tagasi kui osales Xdreami seiklusspordivõistlusel. Sellele järgnesid tasapisi Estonian Cup maastikurattamaratonid, ent peamiselt hakkas ratas täitma pigem transpordivahendi rolli. Maanteeratta selga istus Sandra esmakordselt möödunud aastal. „Ma armastan aero-positsioonis liuglemist. See hoog ja adrenaliin koos tekitavad nii mõnusa tunde,“ kirjeldab Sandra.
Uued pereliikmed
Varasemalt võis Sandrat linna peal ja metsades ringi kihutamas näha ühe vana raudkolakaga, mille ta sellel aastal vahetas välja uue Bottecchia Gavia vastu. „Nagu öö ja päev!“ võrdleb Sandra rattaid. „Ma olen väga tänulik Dmitry Smirnovile Sportlandist, kes aitas mul õige valiku teha. Endal võib poodides ratast valides silme eest kirjuks minna, sest valik on täna lihtsalt meeletult suur. Aga spetsialistid ongi selleks, et nende poole pöörduda ning soovitan kõigil seda võimalust kasutada!“
Sandra maanteeratas kuulub samuti Bottecchia perekonda. Kui möödunud aastal vuras ta ringi Duelloga, siis sel hooajal näeb teda sõitmas 8avio Evoga. „Ma olen oma ratastega väga rahul,“ tunnistab Sandra.
IRONMAN 70.3 Otepää triatlon
Maanteerattaga kihutamise rõõmud avastas Sandra Otepää triatloniks valmistudes, sest sealse võistluse 90-kilomeetrine jalgrattadistants tuleb läbida just asfaltteel, üksi ja võimalikult kiiresti. Kuna möödunud aastast jäid neiut saatma vaid positiivsed emotsioonid, otsustas ta selgi aastal starti minna. „Eelmisel aastal vihmas sõites naeratasin omaette ja mõtlesin: sa pole ikka täitsa peast korras, Sandra,” meenutab ta. „Miski tõmbab mind rajale tagasi – adrenaliin, saavutus ja eneseületus. See on uskumatult võimas tunne!“ Sel aastal soovib Sandra oma aega parandada just jalgrattadistantsil. „Kindlaid eesmärke ma ette panna ei saa ega taha, sest ega päevad pole vennad. Ent kui süda on rõõmus, siis jalad siblivad iseenesest kiiremini!“
Liikluskultuur vajaks muutusi
Kuigi kiirused Sandrale meeldivad ja erinevad jalgrattasõidu distsipliinid pakuvad neiule naudingut omal moel, siis süda kisub neiut siiski maastikuratta poole. „Siinkohal lööb minus ilmselt välja igipõline maakas, kes hea meelega sõidaks ennemini just metsade vahel.“ Sandra kasutab maastikuratast ka transpordivahendina, et liikuda punktist A punkti B. Neiu tunnistab aga, et kui marsruut Mustamäelt kesklinna ei oleks nii ohtlik ja ebamugav, sõidaks ta ringi isegi rohkem. „Ootan väga-väga seda aega, kui ratturitele eraldatakse liikluses eraldiseisev pisike ala, kus oleks ohutu sõita,“ ütleb Sandra. „Hetkel kasutan kõnniteid ja autoteid segamini, aga kardan liiklemist mõlemail. Kõnniteel ei tea kunagi, millal keegi nurga tagant välja hüppab ning ohtliku olukorra tekitab, autoteel sõites kardan jällegi juhte, kes roolis olles telefone näpivad ja on seepärast valvsuse kaotanud. Ma võin ise olla väga ettevaatlik jalgrattur, aga kui hooletuse tõttu teeb vea keegi teine, siis võivad tagajärjed olla väga halvad.“
Sandra unistab, et Tallinnas võiks kunagi olla samasugune jalgratturite liikluskultuur nagu näiteks Taanis. „See tõstaks meie liikumisharrastuse taset päris suurel määral. Oleksin isegi valmis sel teemal vajalikke inimesi torkima ehk jalgrattaaktivistid – I’m all yours! Kasutage mu kõva häält ära!“ esitab Sandra väikese väljakutse.
Tekst: Liisi Rist
Sportland Bottecchia Team - hullult ägedad!