Tähendab, telefon on igaks juhuks kaasas, aga hääl on maas ning kõnedele ta matka ajal naljalt ei vasta.
Pole kahtlustki, et me võiks matkamees Karuga rääkida päev otsa kaugete maade kõrgetest mägedest, võiks filosofeerida elust ja ilust pilvepiiril, sest nagu ta ise ütleb, keskmiselt paar kuud aastas on ta kusagil väljamaal mägedes turnimas.
„Aga kui ma mägedes pole, siis kasutan iga vaba momenti, et minna kuhugi Eestisse müttama,“ ütleb Karu. „Ja kui lähen, siis matkan kohe pikalt – kui vähegi ajaliselt võimalik, siis kohe mitukümmend kilomeetrit. Matkamine kohe on selline tegevus, mis paelub sind tundideks ja nii need kilomeetrid kogunevad – 100 km kõmbin keskmiselt kuus ikka maha, olgu siis kevad, suvi või talv“ räägib Karu.
Tema juhtida ja vedada on ettevõtmine Elamusretked – iga kuu on tal võimalus koos sõpradega korraldada üks korralik elamusterohke retk Eestis kõigile matkamise huvilistele. Elamusretked viivad liikumishuvilised Eestimaa paikadesse, mis tunduvad huvitavad ning kuhu seni nende jalg pole sattunud ning 99% tõenäosusega kunagi ka ei satuks.
„Muide, tead, Eesti on jube mõnus paik,“ ütleb ta välja klišee, mida iga kaugelt koju naasnud rännumees kipub kinnitama.
„Matkamiseks mõnus. Siin on nii, et kaardil paistab kõik üksluine, aga tegelikult saab korraldada uskumatult mitmekesiseid matku. Hakkad kusagilt väiksest linnast pihta, viie kilomeetri pärast oled mererannas, järgmiseks jõuad mingi vana sõjaväeosa varemetele, siis oled juba soomaastikul või hoopis mõne jõe järskudel kallastel ning siis, hops, juba miski vana-vana tehase juures … Kõik see on väga põnev.“
Sel ajal, kui me Karuga räägime, peab ta just plaani järgmiseks Elamusretkeks. Plaan on minna Paldiskisse. Paljud saavad öelda, et on Paldiskis käinud. Autoga. Sõitnud linnast läbi Pakri poolsaare tippu tuletorni juurde ja tagasi. Tore. Aga Karu sõnul pakub jalgsimatk Paldiskis märksa mitmekesisemaid elamusi. Linn, rand, pankrannik, sisemaa alad, sõjaväeosad – seal on kõvasti vaatamist.
Aga milline oli viimane vast kõige kirkamaid elamusi pakkunud retk Eestis? Karu peab mõõduka pausi, mõtleb ning ütleb: „See oli talvine retk, kus käisime läbi kõik Eesti 50 kõrgeimat mäetippu.“
Sellise vastuse peale tuleb mõttesse miski kogu Eestit hõlmav megamatk. No kus meil kõik need kõrgemad tipud ongi – no Haanjas, Otepääl, äkki midagi Kesk-Eestis, Kirdes….
„Tead, sellega ongi nii, et kui inimestelt küsida, hakkavad nad mõtlema kuidagi eriti laialt. Tegelikult on kõik need 50 tippu, millel, muide, kõigil kõrgust üle 270 meetri, Haanja kõrgustikul. Kõik enam-vähem külgepidi koos. Käid kilomeetri ning oled ühe tipu vallutanud, käid veel kilomeetrikese ja taas saab tipp võetud. Emotsionaalselt ja sisult kuidagi väga mõnus matk oli,“ kirjeldab Karu.
See tore mägedevallutamine toimus kahel tänavuse talve kõige külmemal päeval – siis kui õues oli külma 20 kraadi juures. Õiget matkameest väike külm muidugi ei murra. Hoopis tülikam oli end läbi võsa murda – Eesti 50 kõrgemast tipust on paraku suurem osa võsaga kaetud. „On üks levinud retk, kus käiakse läbi 20 Eesti kõrgemat tippu. Seda nimetatakse lume-ilvese matkaks. Me nimetasime oma 50 tipu vallutamise võsapõdra matkaks. Just seepärast, et oli tõesti kõvasti võsas ragistamist.“
Aga, Kunnar, olles aastaid matkanud Eestis mööda paiku, kuhu varem pole sattunud, võib olla päris raske leida aina uusi ja uusi põnevaid matkatrasse. Kas tänaseks pole juba kõike näinud ja kõikjal käinud? Äkki ei paku Eesti enam piisavalt põnevaid väljakutseid? „Ei, ma räägin, Eesti on matkamiseks väga mõnus ja avastamata paiku jagub aastateks,“ ütleb matkamees.
Kas matkamise ajal tuleb pähe mõtteid, mille peale enne ei tulnud – ootamatuid nutikaid lahendusi tööalastele probleemidele näiteks? Karu tunnistab, et kui ta matkab, siis tavaliselt mingeid sügavaid mõtteid ei mõlguta. „Siis on puhkus. Täielik puhkus. Siis mõtled vaid sellele, et millist teed mööda millise põneva kohani võiks jõuda või kuhu oleks mõnus laagrisse jääda. „Filosoofilisemad mõtted tulevad pähe pikkadel mägimatkadel, kus tuleb sageli terveid pikki päevi telgis istudes mööda saata. Vaat seal lähevad mõtted lendu.“
Järgmine mägimatk viis Karu juba Jaapanisse, sealset kõrgeimat mäge Fuji’t (3780 meetrit) vallutama. „Sushit ma ei armasta, aga Jaapani kõrgeima mäe otsas tahaks ära käia,“ naljatleb Karu.
Tekst: Raul Ranne
Fotod: Erakogu
Vett ei ole vaja karta...