Vett ei ole vaja karta… | Sportland Magazine

Jaga „Vett ei ole vaja karta…“

Vett ei ole vaja karta…

Eks ole kurb iga suvise ujumishooaja lĂ”ppedes kuulda jĂ€lle neid Ă”udseid numbreid, kui palju Eestis on inimesi uppunud. Muidugi, pĂ”hjuseid on ju erinevaid. Tihti, mis seal salata, on pĂ”hjuseks nĂ€iteks purjuspĂ€i vette ronimine, elementaarne rumalus vĂ”i oma vĂ”imete ĂŒlehindamine. Ent ĂŒllatavalt palju on Eestis neid, kes ei oska ĂŒldse ujuda.

„Ma arvan, et umbes pooled inimesed Eestis ei oska ujuda,” hindab Kovanen.

Ujumisliidu juht selgitab, et ei rÀÀgi siinkohal ujumistehnikast, kiirusest ja Ă”igest kĂ€easendist. Jutt kĂ€ib eeskĂ€tt veekartusest vĂ”i siis hirmust vee ees – 50 protsendil meie inimestel on kas vĂ€iksem vĂ”i suurem hirm vee ees. Alates sellistest, kel on vette minnes mĂ”ningane ebamugavustunne, lĂ”petades nendega, keda tabab vees paanika, kes lĂ€hevad krampi ega suuda vees olles hingatagi.

Kovanen on Soomes neli aastat veehirmuga inimestega tegelenud, Ôpetanud neid veega sÔbraks saama ning tunneb seda valdkonda vÀgagi pÔhjalikult.

Tema sĂ”nul on ĂŒldjuhul kolm pĂ”hilist lugu, miks inimestel on vee ees hirm.

Sageli on levinud pĂ”hjuseks see, et lapsepĂ”lves polnud lĂ€heduses ujutavat veekogu vĂ”i basseini, kus Ă”ppida. VĂ”i kui oligi koht, kus ujuda, vĂ”is mĂ”ni lapsepĂ”lvest pĂ€rit veega seotud ehmatav kogemus vĂ”tta huvi taas vette minna. „Muide, veekartus on tihti ka selline pĂ”lvest pĂ”lve pĂ€randatav hirm – vanematel, kes kardavad vett, on sageli samasuguse hirmuga lapsed. PĂ”hjus on selles, et lapsevanem, kes kardab vett ega oska ujuda, annab ka endale aru, et ei suuda aidata oma last, kui see vees hĂ€tta sattub. Seega, need vanemad pigem ei lĂ€hegi oma lastega vee ÀÀrde ja lapsed omakorda hakkavad vett pelgama ega Ă”pi ujuma,” selgitab Kovanen.

Levinud pÔhjus, miks nÀiteks noorukieas inimesed vett pelgavad, on see, et nad lihtsalt hÀbenevad oma hirmu vee ees vÔi ujumisoskuse puudumist. Nad pigem vÀldivad olukordi, kus peaks vette minema.

Kovaneni sĂ”nul on ka ĂŒsna palju selliseid (pigem vanemaid) inimesi, kes kardavad vett seepĂ€rast, et vanemad on neid omal ajal vee eest kĂ”vasti hirmutanud. NĂ€iteks, kui elamine on veekogu lĂ€hedal, siis vanemad tihtipeale rÀÀgivad lastele hirmsaid lugusid sellest, mis kĂ”ik vĂ”ib juhtuda, kui need omapĂ€i vette ronivad. Kuni selleni vĂ€lja, et nĂ€kk vĂ”tab jalast kinni ja viib minema. Muidugi, ettevaatus pole veekogu lĂ€hedal kunagi liiast. Aga paljude jaoks salvestuvad need lapsepĂ”lve hirmulood kuhugi alateadvusse ning nad jÀÀvadki kogu eluks vett kartma.

„Ma arvan, et umbes pooled inimesed Eestis ei oska ujuda,” hindab Kovanen.

Mida siis teha, et nii paljud inimesed ei kardaks vett? Mida ette vÔtta, et nad saaksid veega sÔbraks ja Ôpiksid end vees hÀsti tundma?

„Tegelikult pole veega tuttavaks saamine midagi keerulist,” ĂŒtleb ujumisliidu juht. „Olen Soomes töötanud inimestega, kes esialgu olid vette sattudes tĂ€ielikus paanikas, kuid kĂŒmne korra jĂ€rel juba tĂ€itsa ujusid, isegi sukeldusid. Veekartus on elu jooksul Ă”pitud hirm, mida on vĂ”imalik mĂ€rkimisvÀÀrselt leevendada.”

Kas Eesti riik peaks siinsete inimeste ujumisoskusele vÔi veehirmude vÀhendamisele rohkem tÀhelepanu pöörama?

Kovanen ĂŒtleb, et tegelikult pole ujumise puhul tegu mingi lihtsalt toreda harrastusega, nagu on seda nĂ€iteks mĂ”ni pallimĂ€ng. „Muidugi, ujumine on ka tore harrastus, aga tegelikult on see siiski eluliselt vajalik oskus,” mĂ€rgib Kovanen.

Ja sellest vaatevinklist vaadates on see kahtlemata teema, mille vastu peaks riik tĂ”sisemalt huvi tunda. „Mu isiklik huvi ja soov oleks, et veehirmu leevendamine saaks Eestis riiklikult palju rohkem tĂ€helepanu,” ĂŒtleb Kovanen. ”Ja et ĂŒldise ujumisoskuse tagamine, nagu meil koolide programmides kirjas, poleks mingi formaalne sĂ”nakĂ”lks, vaid tĂ”esti toimiv, konkreetne ja sihipĂ€rane tegevus.”

Seda, kui millal riik otsustab ujumisĂ”petuse osas olukorda radikaalselt ja sisuliselt parandada, on muidugi raske prognoosida. Iga inimene ise, kes seni on vett peljanud ning ujuda ei oska, vĂ”iks juba tĂ€na teha oma otsuse – unustada (vĂ”imalik) hĂ€bi, minna ja Ă”ppida end vees hĂ€sti tundma. Nagu lugesite, see pole raske. Ujumisliit ja Arena toetavad te julget otsust pĂ€ris kindlasti.

Kommentaarid

  1. Vairi Virnas

    Õpin ujuma, vett juba armastan

  2. KĂ€tlin MĂ€gi

    Minu suhe veega on vÀga hea. Olen juba jÔes ujumas kÀinud. Ilmad on nii palavad, mÔnus on end jahutada vees. Tahaks veel mere ÀÀrde minna perega.
    Vesi on vĂ€ga rahustava toimega. Kui tunnen, et olen miskipĂ€rast nĂ€rvis, siis vesi aitab. KasvĂ”i duĆĄĆĄi all kĂ€imine. Aitab ka laste puhul. 🙂

  3. Melissija

    Ma kĂŒll armastan vett kui ka ujuda

  4. Avo Virnas

    Olen nagu kala vees. Aga ĂŒle Peipsi ujuma ei hakka ja tĂ€is peaga vette ei lĂ€he. KĂ”ike mĂ”istuse piirides ja ohutult. Midagi kaelamurdvat ei tee vees. Ikka on kahju kui suvi lĂ€bi, kĂŒlma vette vĂ€ga ei kisu.

  5. Henn NÔgel

    Varem ujusin rohkem

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Sarnased postitused

JĂ€rgmine postitus:

Janelle Uibokand: "Ma pole loobuja tĂŒĂŒpi!"

Edasi skrollides kuvatakse jÀrgmine postitus