Mida soovite uues ametis kultuuriministeeriumi spordi asekantslerina ära teha?
Kõik olulised spordiorganisatsioonid peaksid liikuma ühiselt eesmärkide poole – “Eesti sport 2030” strateegiadokument annab selge pildi, kuhu tahame jõuda. Tippspordis on vaja kohendada rahastamismudeleid, liikumisharrastuse valdkonnas on oluline koostöö.
Miks osutusite enda hinnangul ametisse valituks?
Töö võrkpalliliidus andis väga tugeva kogemustepagasi. Eesti Võrkpalli Liit on rahvusvaheliste ürituste korraldaja ja partnerina Euroopas heas kirjas. Ise olin tehnilise delegaadi ja CEV komisjoni liikmena ametis üle 8 aasta. Usun, et need kogemused olid minu puhul positiivsed argumendid, ja ma loodan, et nende baasilt kerkinud ideed leidsid toetust.
Kuidas tekkis soov kandideerida?
Otsus ei sündinud kergelt, kuna võrkpallis on ees huvitavad ajad. Kandideerimise põhjusteks olid soov Eesti sporti laiemalt panustada ning end väga vastutusrikkas ametis teostada.
Millised on Eesti spordi kõige keerulisemad kitsaskohad?
Tippspordis on selleks rahastamine. Riigi fookuses peaks olema peamiselt koondise tasemel Eesti riigi esindamine ja selle toetamine. Oluline on jälgida, kuidas keskkond tervikuna võimaldab noorsportlastel nii kaugele jõuda ehk mil viisil on tulemusspordile orienteeritud klubid ja treenerid motiveeritud ja millised on võimalused. Liikumisharrastuse puhul on kaugem eesmärk, et sarnaselt Põhjamaadega liiguks regulaarselt 2/3 elanikest. Praegu on sellest 1/3 puudu.
Mis rahastamise juures lonkab?
Lisaks sellele, et finantseerimine on teatud lõikudes ebapiisav, on võimalik rahastamismudeleid lihtsustada ning vähendada bürokraatiat ja kulusid. Praegu taotlevad alaliidud toetusi 3–4 eri kanalist, mis pole mõistlik. Samuti tuleb teadvustada, et tervem rahvas aitab tulevikus tervishoiukuludelt kokku hoida ehk pikemas perspektiivis on kasulik tagajärgedega võitlemise kõrval tegelda ka ennetusega.
Kas EOK presidendi valimistel on hea maitse piir ületatud?
Kohati saab tõesti paralleele tõmmata käimasolevate USA presidendivalimistega, aga positiivne on, et tugev konkurents on tekitanud sisulise debati, sundinud kandidaate koostama põhjaliku programmi ning suhtlema aktiivselt valijaskonnaga.
Millisesse seisu jätsite võrkpalli?
Meeste saalivõrkpallis on hästi toimivad liigad, mis võimaldavad andekatel jõuda Euroopa suurklubidesse – tänu sellele on muutunud ka koondise tase aasta-aastalt tugevamaks. Ressurss on aga piiratud ja muudes valdkondades on arenguvõimalused ahtamad. Organisatoorselt on seis hea – meeskond on väike, aga väga professionaalne.
Kui lootusrikkalt võime Rio OM-i jälgida?
Ehk olen liiga hästi kursis, kui keeruline on maailma tippu jõuda, aga tundub, et kiputakse olema liiga kriitilised ja ootused on põhjendamatult kõrged. Väga paljudel aladel on juba OM-ile pääsemine tohutu kadalipp ja suur õnnestumine. Meil on aga päris mitu sportlast, kelle puhul poleks medal üllatus.
Kas eestlased on spordirahvas?
Kindlasti. Nii väikese rahvuse puhul on imekspandav, kui paljudel aladel ollakse maailmas ja Euroopas heas konkurentsis. Liikumisharrastuse poolest võiks seis olla parem, aga trend on ka siin positiivne.
Kui aktiivselt ise spordiga tegelete?
Sport on mind harrastaja tasemel saatnud lapsest saati. Südamelähedased on võistkondlikud alad võrkpall, korvpall ja jalgpall, aga meeldivad ka jooksmine, suusatamine ja tennis. Viimasel ajal olen eelistanud rahulikumaid väljundeid ning lemmikuks on kerkinud golf, kus vastupidi eelnimetatutele on east olenemata võimalik ennast arendada.
Kui tööl on sama tore nagu vabal ajal