Kaksikõed Birgit Roht ja Berit Rohtjärv (30) ning Alo Lillepea (45) kohtusid üle kümne aasta tagasi vabatahtlikena Paide triatloni korraldusele kaasa aidates. Sõpradeks on nad jäänud tänini ning sellel aastal stardivad nad ühtse tiimina IRONMAN 70.3 Tallinnal.
Birgit ujub, Alo sõidab ratast ning Berit jookseb. Poolik raudmehe võistlus meeskonna peale ära jagades ei ole ju üle mõistuse raske, aga nende tiimi puhul on nii, et Alo osalemine on tegelikult väike ime. Kuna ta ei saa enam kunagi joosta, jääb just tema kanda rattavahetus. Aga nüüd kõigest järjekorras.
Vabatahtlikkus on elustiil
Tänasel päeval ei kujutaks keegi enam Eestis ette suuri spordivõistlusi ilma vabatahtlike osaluseta. Olles ise olnud erinevatel võistlustel meeskonna liikmeks, tean täpselt, mis tunne see on. Vabatahtlikud annavad oma panuse millegi suure sünniks ja saavad vastu osalejate emotsiooni ja tänutunde. Sellistel üritustel koos pingutades saavad kaasteelistest sõbrad kogu eluks. Minnes aga ise rajale, oskavad just nemad kõige rohkem hinnata kaasaelajate väärtust.
„Kui ei oleks olnud triatlonisuvesid, mil me kohtasime nii palju armsaid inimesi, keda tänaseni kalliks peame, siis ma ei tea, kas me teeksime üldse trenni nii nagu me täna teeme. Tõenäoliselt ei oleks meil kodus nii palju retuuse ja jooksutosse, kui me poleks kohtunud nende inimestega ja poleks tekkinud tahet olla nii väga nende moodi,“ ütlevad Berit ja Birgit ühest suust. „Paide triatlonil oli vabatahtlikke võibolla 30 ringis ning olime nagu üks pere. Peretunne kandis meid aastast aastasse. Kui sa kord oled olnud vabatahtlik, siis jääd selleks elu lõpuni. Näiteks Tallinnas IRONMAN-i raja kõrval publikuna vaadates oleme vahel ikka asunud liikluskorraldaja või mõnda teise rolli. See tuleb automaatselt,” lisavad nad.
IRONMAN Tallinn 70.3
Vabatahtlikuna töötades võlus triatlon Birgitit, Beritit ja Alot nii tõsiselt, et kolmik otsustas sel aastal esmakordselt ise IRONMAN-il osaleda. „Eriliseks teeb asja see, et kohtusime esimest korda vabatahtlikena Paide triatlonil, mis on teatud mõttes IRONMAN Tallinna eelkäija. Ain-Alar Juhanson on ju Paidest pärit nagu ka mina, Berit ja Birgit. Mina läksin Ainile nõu ja jõuga appi ning nii me kohtusime,“ räägib Alo saatuslikust hetkest.
Berit ja Birgit on pärit sportlikust perest. Nende isa ja õde tegelesid võrkpalliga ning ema kergejõustikuga, igal sügisel käidi Paide-Türi rahvajooksul ja talvel koos suusatamas. Triatloni juurde vabatahtlikeks jõudsid nad täiesti juhuslikult, sest väiksemas linnas suvel ülearu palju üritusi ei korraldatud. „Mitmed aastad järjest vabatahtlikena töötades lubasime endale, et järgmisel aastal osaleme ka ise ning nüüd lõpuks saab see teoks,” ütlevad õed.
Kuigi Alo ei saa joosta, suudab ta meditsiinilise imena siiski korralikus mahus ratast sõita, suusatada, ujuda ja veidi korvpalli mängida. „Sel aastal otsustasin, et aeg on startida raudmehe võistlusel, olgu kas terve või poolik distants, kuigi joosta ma tõesti ei saa. Sisuliselt samal päeval, kui selle peale mõtlesin, kirjutas Berit, et tema unistab ammu IRONMAN-il osalemisest. Mul ei jäänudki muud üle, kui teha ettepanek tiimi moodustamiseks,” räägib Alo.
Hetkel teevad kõik kolm tiimiliiget treeningplaane, tegelevad aeroobse mahutrenniga, motiveerivad üksteist ning on augustis valmis rajale minema FURY nime kandva segatiimina. Lisaks tegeleb Alo viis päeva nädalas võimlemise ja venitustega, et hoida keha toonuses.
Oh need puusad…
Kui jõuame jutuga jooksmise juurde, hakkab Alo naerma. „Sellega on nii, et ma jooksin maratonidega oma puusad puruks,” lausub ta. Alo on võibolla üks sajast tuhandest, kelle puusad olid sündides vale kujuga. „Põhimõtteliselt jooksin puusakontidega vaagnaluu seestpoolt pehmeks. Ma olin ka maailmas üks esimesi, kellel lõigati puusakondid tagasi ümmarguseks,“ selgitab ta.
Operatsioonilauale sattus ta pärast mitmeid aastaid kestnud korralikke treeninguid ja kahte läbitud maratoni Stockholmis ja Helsingis. „Mulle lõigati tagumikku 20 cm auk, löödi luu puruks, keerati kondiots välja, lõigati ümaraks ning pandi puusad nelja 7 cm kruviga tagasi, kummagi puusa jaoks kaks,” kirjeldab mees. Aastase vahega tehti kaks operatsiooni. Mõlema järel pidi ta hakkama uuesti kõndima õppima.
Hetkeks kaob Alo häälest lõbusus, kui ta meenutab esimesi päevi. „Viis päeva jooksis vaid verd ja oli jõhkralt valus. Sealt edasi läksin kahe karguga vaikselt liikvele, kont oli valus, niidid sees,“ sõnab ta. Istuda mees ei saanud, selili magama jäi valuvaigistite toel. Kargutamine, mille ajal Alo liikus päevas keskmiselt 10 km, pani proovile tema vastupidavuse ja valuläve piiri. Enam-vähem normaalselt kõndima hakkas ta umbes poole aasta pärast. Ja nii kaks korda.
Vigastuse hetkel oli Alo 30-aastane. Arstid soovitasid tal heaga aktiivne sportimine unustada ning vahel harva rattaga tööle ja tagasi sõita. Spordihingega mees aga ei tahtnud sellega leppida. Kolmandal aastal pärast õnnetust, alustas Alo suusatreeningutega ning läbis käte jõul ja suure tahtejõuga 90 km pikkuse Vasaloppeti. Kokku on ta selle lõpetanud lausa viiel korral. Maailma kõige legendaarsem klassikamaraton on isegi täiesti tervete „varuosadega“ harrastussportlasele paras pähkel, aga meie loo kangelane jõudis esimesel korral kohe ka finišisse. Saksamaal toimunud König-Ludwig-Lauf klassikalises suusamaratonil õnnestus Alol omas vanuseklassis lausa esisaja hulka jõuda.
Pikkust on mehel kahe meetri ligi ning võiks ju arvata, et korvpallitreeningutel hoiab ta end tagasi, jäädes keskpositsioonile söötu ootama, aga seda ta ei tee. „Ma tean, et iga trenn võib jääda mulle viimaseks. Aga just see annab igale viimasele kui mänguminutile hoopis teise maitse, teen kõik kaasa nagu saan,“ ütleb mees õhinaga.
Kõige tähtsam on leida vaimne tasakaal
„Tunnistan ausalt, et kümme aastat ma ei saanudki juhtunust vaimselt üle. Nägin pidevalt unes midagi sellist, et seisin tänavavalgustuslambi all, sadas peenikest vihma. Keha auras pärast jooksu, vaatasin taevasse ja teadsin, et ma ei saa mitte kunagi enam joosta,” meenutab Alo.
Ma ei saa jätta küsimata, kas eluisu kadus ka vahepeal ära. „Aus vastus on see, et ma olen ideaalne naeratava depressiooni näide. Alkoholi vastu on mul õnneks heas mõttes allergia, lihtsalt ei taha. Täna mediteerin iga päev, et hoida meel rahulik. Pealt vaadates näen ma ju muidu terve välja, aga tasakaal oli vaja leida eelkõige vaimselt. Kui selline asi juhtub, siis esimese sammuna tuleks ilma valehäbita minna psühholoogi juurde, sest kõik algab peast. Mina seda ei teinud, lõhkusin ennast nii füüsiliselt kui vaimselt. Eks esimene Vasaloppet oli ka selline ängi väljalaskmine. Hiljem selge peaga võisteldes suusatasin juba rõõmuga. Järgmised suuremad unistused ja ettevõtmised on mul seotud pikkade matkadega mägedes, millega soovin juba sel aastal alustada,” ütleb Alo positiivselt.
Ühiselt eesmärgi nimel
IRONMAN 70.3 Tallinna võistlust minnakse võistkonnana eelkõige nautima. Birgiti sõnul on tema kanda kõige vastutusrikkam roll, kuna kogu ülejäänud võistlus sõltub tema ujumisest ehk õigel ajal finišisse jõudmisest. Berit treenib üheksakuuse lapse kõrvalt Viljar Vallimäe jooksugrupis ning kui kõik sujub, soovib ta 21,1 km jooksuetapi läbida ajaga 1.45 piires. Alo ei jõua võistlust ära oodata. „Kavatsen sajaga nautida ja ma tahaksin nii väga, et mu pere saaks mulle ükskord raja ääres kaasa elada,“ võtab ta ootuse kokku.
Kohtumiseni IRONMAN Tallinn stardis!
Tekst: Kärt Radik
Fotod: erakogu
ParimatEST parimad elamused juba 15 aastat!