Ultrajooksja ja rogaini maailmameister Rain Seepõld (32) asus märtsi hakul tööle Sportlandi sporditurundusjuhina. Ehitusinseneri haridusega Rain tegi paar aastat tagasi tööalases karjääris julge kannapöörde, mis tasus end kuhjaga ära, sest värskes ametis on ta leidnud oma tõelise kutsumuse.
Kuidas uues ametis sisse oled elanud?
Algus on olnud väga hoogne. Meilide hulk on suur ja ühendust võetakse palju. Piirangud on kadunud ja ürituste korraldajatel on lootus suur, et lõpuks saab hakata täismahus toimetama. Praegu on palju suhtlemist, et aru saada, milline varasem koostöö erinevate osapooltega on olnud ja millised on ootused. Õnneks mul on äge tiim, kelle käest saan nõu küsida, abi tuleb igast suunast.
Millised on sinu ülesanded Sportlandi sporditurundusjuhina?
Minu töö puudutab kõiki spordiüritusi, mida Sportland toetab. Pean olema kogu nõu ja jõuga korraldajatele abiks. Ühtegi piiri ees ei ole, mida minu ametikoht seoses üritustega teha ei võiks. Suures pildis on eesmärk anda koostöös ürituse korraldajaga kogu sündmusele rohkem lisaväärtust. Me ei toeta ainult rahaliselt või auhindadega, vaid ka üldise kommunikatsiooni ja turundusega. Aitame mõelda kaasa, kuidas sündmust ägedamaks teha. Üks pool on suurematel üritustel Sportlandi kohapealsete müügipunktide organiseerimine. Samuti on minu ülesanne suhelda näiteks EOK ja alaliitudega, et meie lepingulised kokkulepped oleksid korrektsed. Missioon on luua lisaväärtust, et sellest oleks kasu nii alaliidule või spordiklubile kui ka Sportlandile. Lisaks on minu hallata kõiksugused promotsiooni materjalid – kui palju ja kus meil midagi vaja on jne.
Millised on sinu ootused uuele ametikohale?
Mind motiveerib väga palju, et saan olla spordi sees. Juba esimese kuuga tunnen, et olen väga-väga õiges kohas. Eesmärk on panustada igakülgselt erinevate spordiürituste korraldamisse ja aidata neid paremaks teha. Sportland Kõrvemaa Neliküritus on näiteks selline, kus saan kohe oma ideedega kaasa lüüa.
Hariduselt oled ehitusinsener, aga tegid täieliku suunamuutuse. Kuidas see juhtus?
Töötasin ehitusvaldkonnas viis aastat. Sealt saadud süsteemsus on kahtlemata ääretult kasulik, aga seal tuli päevast-päeva tegeleda kõige sellega, mis oli halvasti. Kui juhtimisteadus ütleb, et 80 protsenti tuleks keskenduda nendele töötajatele, kes oma tööd väga hästi teevad, siis ehituses on see vastupidi. Käid objektil ringi ja pead lahendama probleeme. Tundsin, et töökeskkond võiks olla lõbusam ja positiivsem. Otsustasin, et pean tegema elus muudatuse ja see on end igati õigustanud. Ma ei osanud muidugi arvatagi, et ma praeguse ametikohani jõuan, sest ma ei teadnud, et sellised positsioonid üldse olemas on.
Sinu puhul võib vist öelda, et tänu julgele suunamuutusele jõudsid enda unistuste tööni?
Töö kõlab minu jaoks isegi vale sõnana. Kui oma tööülesandeid nägin, siis vaatasin sellise pilguga, et kas te olete midagi ära unustanud? Minu jaoks ei ole ühtegi sellist ülesannet, mida võiks jutumärkides tööks nimetada. Teen seda kõike hea meelega hommikust õhtuni. Praegu võin öelda küll, et naudin iga hetke.
Milline on olnud sinu suhe spordiga läbi elu?
Minu esimene spordiala oli suusatamine. Mäletan, et sain kuue-seitsme aastasena Tartu maratoni lastesõidul kuuenda koha ja võitsin vinge suusamütsi. Sportlikkuse olen põhiliselt saanud isalt, kes võttis mind erinevatele suusavõistlustele kaasa. Juba seitsmeselt sõitsin Haanja maratoni poolikut distantsi. Erinevad suusamaratonid said isaga traditsiooniks. Trennides käisin kogu aeg. Tegin kergejõustikku, suusatamist, võrkpalli ja isegi karated, aga tõsisemalt ühegi ala juurde püsima ei jäänud. Pärast gümnaasiumi läksin kaheks aastaks Austraaliasse, kus mängisin kohalike harrastajatega korvpalli ning käisin jooksmas ja surfamas. Tagasi Eestisse tulles läksin ajateenistusse, kus mulle sattus kätte ajakiri Jooksja. Seal oli Harry Lembergi treeningkava maratonijooksjatele ja siis otsustasin jooksmisega alustada. Sellest ajast alates on kõige pikem paus jooksmisest olnud võib-olla kaks nädalat.
Suhteliselt kiiresti jõudsid sa maratonide ja ultradistantside läbimise juurde.
Jah. Jaanuaris hakkasin jooksukavaga pihta ja septembris jooksin esimese maratoni tulemusega 3:15. Ultrajooksu puhul sain kohe aru, et see on midagi huvitavat, mida tahaksin proovida.
Millised on olnud sinu kõige raskemad ultrajooksud?
Soomes sisehallis 300-meetrisel ringil peetud 24 tunni jooksud on kindlasti ühed raskemad. Olen neil osalenud kahel korral. Esimesel ebaõnnestusin täielikult. Alustasin liiga kiiresti ja suutsin joosta ainult 14 tundi. Neid nüansse, mis nii pikal jooksul valesti võib minna on lihtsalt väga palju. Mõned aastad hiljem proovisin uuesti ja siis jooksin 212 kilomeetrit, mis on minu jaoks korralik tulemus.
Mis on kõige pikem distants, mida järjest läbinud oled?
Eelmisel kevadel tuli mul idee joosta ümber Saaremaa. Seal läbisin kokku 317 kilomeetrit. Kuna tegemist polnud võistlusega, siis sain ise otsustada, kust ma täpselt jooksen ja kui kiiresti. Kolm neljandikku jooksust oli tunne, et sellises rütmis võiksingi liikuma jääda. Sellist tunnet ma enne kogenud ei olnud, sest võistlustel ikkagi surud ennast maksimumini. Ultras ongi hästi oluline, et leiad õige käigu. Pead suutma pingutust nii-öelda juhtida. Ei saa mõelda, et pead võitma või kellestki kiirem olema.
Miks sulle ultrasport meeldib?
Mind motiveerib tunne, kui ma pole päris kindel, kas ja kuidas finišisse jõuan. Kui tekib teatav aukartus võistluse ees. Mul on tänaseks see piir natuke kõrgele viidud, kus see tekib. Seetõttu panen end proovile võistlustel, mis on eriliselt suure väljakutsega. Kui näen mõnda võistlust, saan väga kiiresti aru, kas see on midagi minu jaoks või mitte. Üks minu unistus on veeta kogu suvi alpides, osaleda erinevatel jooksuvõistlustel ja ronida sinna vahele mäetippe. Ma arvan, et ka selles on samasugune ultra võlu olemas.
Sa tulid koos Timmo Tammemäega 2019. aastal rogaini maailmameistriks. See on üks päris pöörane lugu. Räägi see lühidalt lahti.
2019. aastal oli rogaini pika formaadi maailma paremikku kuuluva Timmo Tammemäe paariline saanud vigastada. Timmol oli vaja kiiresti asendust, sest ta ise oli juba MM-il toimumiskohas ja valmis võistlema. Päris mitu inimest soovitas talle mind. Ta kirjutas mulle ja küsis, kas oleksin huvitatud. See oli teisipäeval ja sama nädala laupäeval oli start. Ütlesin alguses, et ma pole sellist reisi enda eelarvesse planeerinud ja vabandasin ennast välja. Timmo teatas selle peale, et pole hullu, ta võib poole reisikuludest kinni maksta. Leppisin siis kodus ja töö juures inimestega kokku ja läksin. Neljapäeval lõpuks ütlesin talle, et olen tulija ja reede õhtul olin võistluspaigas kohal. Laupäeva hommikul oli start ja pühapäeva hommikul krooniti mind maailmameistriks. (Naerab.) Timmo ettevalmistus ja kaardilugemisoskus oli fenomenaalne.
Täiesti uskumatu. Rogainiga tõsisemalt tegelema pole plaaninud hakata?
Pärast seda olen kõvasti rohkem orienteerumisvõistlustel osalenud, aga see on spordiala, kus tuleb iga nädal käia kordi ja kordi kaardiga metsas. Ei ole tekkinud tunnet, et tahaksin ainult sellega tegeleda. Aga rogain on põnev vaheldus tavalistele jooksutreeningutele. Rogainis läbid samuti pika distantsi, aga seda tehes satud väga erinevatesse oludesse looduses. See mulle meeldis. Hea vastupidavus jooksjana loob rogaini harrastamiseks tugeva baasi.
Millega sa vabal ajal veel tegeled?
Mulle väga meeldib uusi spordialasid proovida. Viimasel ajal olen vähemalt korra nädalas tennist mänginud. Ratast sõidan ka, et suvel maastikutriatloniks valmis olla.
Sporditeemalisi podcaste kuulan palju ja vaatan erinevaid filme, sarju. Olen spordimaailmaga mitme tahu pealt kursis. Seiklusfotograafia on ka valdkond, mida ma jälgin. Mulle endale meeldib ka pildistada, aga aega on selleks natuke liiga vähe. Kitarri võtan ka aeg-ajalt kätte.
Tekst: Virgo Agan
Fotod: erakogu
Crossfitter Kevin Jurs: parim tunne on see, kui saavutad oma eesmärgi