Eesti kergejõustiku noor talent Miia Ott on juba rahvusvaheliselt suuri tegusid korda saatnud. Juuli lõpus Sloveenias toimunud noorte olümpiafestivalilt tuli ta koju kuld- ja pronksmedaliga. Paar nädalat hiljem jäi 16-aastane Miia U20 EM-il medalist vaid kolme sajandiku kaugusele.
Kuidas sa spordi juurde jõudsid?
2014. aasta suve veetsin vanavanemate juures Rakveres. Vanaisa nägi ajalehes kuulutust, et linnastaadionil toimub väikelaste kergejõustikupäev ning küsis, kas olen sellest huvitatud. Mulle tundus see põnev ja otsustasin proovida. Võistlustel läks päris hästi ning sealt see kergejõustikupisik kasvama hakkas.
Lasteaialapsena käisin koos poistega jalgpallitrennis. Kergejõustikuga alustasin esimeses klassis, kui spordikoolilt tuli kiri, milles kutsuti üles lapsi kergejõustiku trenni tulema.
Mis sulle sprindi juures kõige rohkem meeldib?
Võistlemine, enda proovile panek, eneseületamine ja kiired liigutused jooksurajal on see, mis mulle sprindi juures meeldivad. Sprindis on palju detaile ning mul on veel kõvasti arenguruumi – näiteks sammupikkus, stardireaktsioon, jooksuasendid ja palju muud.
Võitsid hiljuti Sloveenias toimunud noorte olümpiafestivalil 100 m jooksus kuld- ja 200 m jooksus pronksmedali. Millised olid sinu emotsioonid pärast võistlust?
Need emotsioonid jäävad alatiseks meelde. Eriti eredalt mäletan Eesti lipuga õnnepisarates joostud auringi ja seda tunnet, kui sain teada, et võitsin kulla. Medalitseremoonial oli väga uhke tunne, kui sain medali kaela ja mängiti Eesti hümni. See oli midagi erilist ja see oli nagu terve Eesti võit. Teine vägev ja üllatav emotsioon oli minu teine medal, pronks.
Kas enne võistlusi olidki nii kõrged ootused või tulid head tulemused pigem üllatusena?
Võistluste eel viisin ennast olukorraga kurssi ja teadsin, et hea õnne korral olen 100 m medalisoosik. See, et teen selle võistluse rekordi ja saan kulla, oli mulle suureks üllatuseks. 200 m jooksus lootsin saada poolfinaali. Medal tuli mulle väga suure üllatusena, sest 200 m pole just minu lemmikala.
Kas pead noorte olümpiafestivali medaleid siiani oma suurimaks saavutuseks?
Noorte olümpiafestivali medalid on kindalasti ühed minu suurimad saavutused, kuid juba võimalus sinna saada on suur au ja omaette saavutus. Märkimisväärseks pean enda jaoks ka U20 vanuseklassi EM-i Jeruusalemmas, kus võistlesin endast kolm aastat vanematega ja sain kuuenda koha.
Mis on sportlasena sinu järgmised eesmärgid?
Ma ei ole suur planeerija. Minu ainus eesmärk on liikuda edasi tasa ja targu, vältida vigastusi, teha õiges mahus trenni ja nautida kogu protsessi.
Kuidas leiad motivatsiooni pidevalt paremate tulemuste poole püüdlemiseks ja enda arendamiseks?
Suureks motivatsiooniks on inimesed minu ümber. Need inimesed hoiavad mind rajal mentaalselt ja füüsiliselt. Tänu neile saan positiivset energiat treeningutel ja eraelus, mis annab jõudu teha sporti rõõmuga. Sport on asi, mis tuleb mul hästi välja ja aitab näiteks kooliasjadest lõõgastuda.
Millised spordialad sulle peale jooksmise veel meeldivad?
Kui mind suvel jooksurajal pole, siis näeb mind kas koos isaga supitamas või koduaias õega võrkpalli mängimas. Olen suur geopeituse fänn. Mängime seda terve perega ja üle Eesti, viimati mängisin isegi Sloveenias.
Õppimise ja spordi vahel tasakaalu leidmine võib mõnikord keeruline olla. Kuidas sina tasakaalu saavutad?
Septembrist alustasin gümnaasiumi õpinguid Jüri Gümnaasiumis. Proovin õppetöös järgida põhimõtet õppur-sportlane, seades kooliasjad õppeperioodil esikohale ja alles pärast seda tuleb sport. Kui ma tegelen õpingutega, siis puhkan spordist ja vastupidi.
Mis õppeained sulle kõige rohkem meeldivad?
Viimastel aastatel on kasvanud huvi matemaatika vastu. Minu jaoks polegi koolis õppeainet, mis mulle ei meeldiks. Kui õpetajad on loovad, siis meeldib õpilastele iga aine.
Kas sa juba tead, mida pärast gümnaasiumi teha tahad?
Peale gümnaasiumi plaanin edasi minna ülikooli, aga kuhu ja mis erialale täpselt veel ei tea. Saan vaid öelda, et see eriala võiks olla seotud spordiga.
Tippspordis on palju olulisi tegureid ning ka toetajate olemasolu on väga tähtis. Üks sinu koostööpartner on Nike. Mida see sinu jaoks tähendab?
Kindlasti on koostööd sportlase jaoks väga olulised. Minu eesmärk on teha koostööd endale meelepäraste brändidega, nagu Nike, kes on minu toetaja järgmiseks hooajaks. Olen selle üle väga tänulik ja õnnelik.
Nike juures meeldib mulle kõige rohkem nende kollektsioonide eripära. Need ei ole kunagi samasugused – iga uus kollektsioon on omapärane ja eriline. Mina valisin Nike, sest nende tooteid kandes saan näidata Nike riiete kasutusvaldkonna mitmekülgsust ja brändi stiili, mis mulle väga meeldib. Kannan Nike juba lapsest saati nii trennis kui muul ajal. Vabal ajal kannan alati Nike tosse, olgu need Pegasus 38 või Nike SBd. Lisaks kannan ka palju Nike pusasid, näiteks Nike sportswear´i mudeleid.
Kas on Nike tooteid, mis sulle väga meeldivad või mida pead oma treeninguteks hädavajalikuks?
Minu must have trenni jaoks on minu seljakott Nike Utility Elite Backpack, kuhu saan mahutada kõik treeninguks vajaliku. Lisaks on see kott sobilik lühemateks reisideks.
Kuna sport on minu töö, siis naelikud on minu töövahendid. Neid on mul mitu paari ja ilma Nike naelikuteta ma hakkama ei saa.
Lisaks on mul igaks aastaajaks vajalik paar Nike tosse, mis toestavad jalga treeningu vältel ja aitavad ära hoida väiksemaid põrutusi.
Minu lemmiktossud sügishooajaks on Nike React Miler 2 Shield. Neid kandes tean alati, et ei pea muretsema märgade sokkide pärast. Otsisin pikalt ka sisehalli jaoks sobilikke tosse, mis ei oleks liiga paksu tallaga ning oleks mugavad ka lõikude jooksmiseks. Lõpuks leidsin enda uue lemmikjalatsid Nike Downshifter 11.
Tekst: Rasmus Piirsalu
Fotod: Keir Rämson
Õigesti valitud treeningjalatsid annavad treeningule lisaväärtust ja aitavad kiiremini tulemusi saavutada