Sportlasi, kellest eeskuju võtta ja kelle tarkusest midagi kõrva taha panna on palju. Üks nendest on sprinter Õilme Võro.
Õilme (22) tegi treeningutega algust juba siis, kui käis esimeses klassis. Sprindile spetsialiseerus aktiivne sporditüdruk umbes viis aastat tagasi. “Mulle oli varasemalt südamelähedane kaugushüpe, kuid tervis ajas sellele alale pidevalt sõrad vastu ning ühel hetkel leidsingi end vaid sprindile keskendumast,” ütleb neiu.
Kiirus on oskus
Õilme sõnul köidab teda sprindis kõige enam ala psühholoogiline pool. “Väga lihtne on end ära kaotada. Kui sa ei suuda keskenduda ning end maksimaalselt mobiliseerida, kaotavad ka muud võimed oma tähtsuse. Kiirus ei ole niivõrd treenitus kuivõrd oskus – oskus oma jalgu aina kiiremini liigutada, oskus seda teha üha ökonoomsemalt jne …,” filosofeerib Õilme ja toob välja, et põhiline heitlus, mis sprinterina pidevalt tema sees aset leiab, on olukorra õige hindamine. “Sprinteri eesmärk on olla kõiges, mida ta teeb (treeningul) võimalikult terav. Kuid on perioode treeningtsüklites, kus teravus kaob peaaegu täielikult ning asendub mahu ja vastupidavusega. See periood on alati üsna proovilepanev, kuna pidevalt pean endale aru andma, et jah, praegu olengi meeletult aeglane, aga see peabki nii olema,” avab Õilme sisemuses toimuvat.
Raskeim olukord – teadmatus
Talle meeldib üldse palju mõtiskleda selle üle, miks ta midagi teeb ja kuhu tahab jõuda. “Mind on “õnnistatud” treeningul täieliku kaasamõtlemise ja seejuures seoste loomise oskusega. Olen olnud treeneritele kindlasti ka paras peavalu, sest neil on alati pidanud olema varnast võtta kõigele omapoolne süsteemne seletus, sest ma tahtsin olla sama teadlik oma treeningust kui nemad,” iseloomustab Õilme ennast ja ütleb, et sporditeekonnal on olnud hetki, kus süsteem ei kanna vilja ning äkitselt katkevad ka peas varem loogilisena tundunud seosed. Neile vastust otsides leidis sportlane end üsna pea meeleheitlikult igalt poolt infot ammutamas, mis viis teda aga hoopis sügavamale auku. Nii loebki Õilme oma sporditeekonna raskeimaks hetkeks teadmatust. “Teadmatust, kuhu suunas ma pean liikuma ja mida selleks tegema. Kui ma varem arvasin, et vigastustega võitlemine oli üks suurimaid iseloomu kasvatajaid, siis eksisin sügavalt. Olukord, kui olin teadmatuses, pani minu motivatsiooni elus kõige rohkem proovile. Vaadates tagasi sellele meeleheitlikule perioodile, siis sellest võitjana välja tulek on see, mis annab mulle palju jõudu edasi minekuks,” on neiu kindel, et on raskustes karastunud.
Vaimne treening omab tähtsust
Praegu treenib Õilme keskmiselt kuus korda nädalas. “Varasemalt treenisin kaks korda päevas, kuid ühel hetkel tundsin, et ei puhka ööga kahest treeningust välja ning vahetasin kaks lühemat trenni päevas ühe pikema vastu. Põhiliseks koduhalliks on hetkel Tartu Ülikooli spordihoone,” räägib Õilme oma argipäevast.
Lisaks füüsilisele vormile on neiu hakanud üha enam tähelepanu pöörama ka vaimu tugevdamisele. “Põhiline vahend selleks on meditatsioon. Väga tihti tekib meie peas palju mõttelist „müra“, mis ei täida muud eesmärki, kui tekitab vaid ärevust ja lisapinget. Sellest vabanemine ei ole kõige lihtsamate killast treening, aga kui sellega tegeleda, siis tulemused on suurepärased. Sellest on abi nii treeningul, tööl kui ka näiteks ka koolis,” on Õilme kindel.
Mitte ma pean, vaid ma tahan
Õilme jõuab palju – ta ei ole pelgalt sportlane, vaid omab ilustuudiot Tartu kesklinnas ja käib ülikoolis. Seega on just Õilme õige inimene, kes teab, kuidas ennast motiveerida trenni minema siis, kui tegelikult tahaks hoopis diivanil telekat vaadata. “Meil kõigil on päevi, mil keha ja vaim on väsinud ning see tekitab viitsimatuse tunde. Põhiline „ravim“ sellele olukorrale on sisendamine, et ma ei pea minema, kuid samas siiski lähen kohale ja vaatan, kuidas enesetunne on. Proovin sel korral rahulikumalt ja vähem (või siis üldse mitte). Nii nagu keha ütleb,” soovitab Õilme ja lisab, et oluline on kohapealt minema saada ning teha seda meeldivas seisundis. “Kui muudad enda jaoks olukorra mittesundivaks, siis võib treeningule jõudes tekkida tunne, et kui ma juba siin olen, siis võiks ikka ühe mõnusa trenni ära teha. Tulemused on alati paremad, kui – ma pean – asemel tekib – ma tahan.”
Pisikesed positiivsed muutused
Mida aga öelda nendele, kes alustavad hoogsalt treeningutega, kuid annavad alla, kui ei suuda seatud eesmärke täita või olla järjepidevad? “Olen mõelnud, et üsna keeruline on tegelikult kehaga seoses täita meeleheitlikult mingit konkreetset eesmärki ja piirata see omakorda ajaga. Keha on paraku väga ettearvamatu „olend“, kes üsna tihti keeldub eesmärkidele allumast. Ma näen selle taga tugevat stressi, mitte teekonna (treeningute) nautimist,” ütleb ta ja soovitab kaardistada lähtepunkt, kust liikuma hakatakse (milline on enesetunne, tervis, jõudlus, kaal jne) ning sealt edasi märgata enda juures ka pisikesi muutuseid. “See võib olla esialgu vaid hea tuju, pisut lisaenergiat jne, kuid mängib olulist rolli, kui neid väikeseid muutuseid märkame. Iseend motiveerida on väga raske, kui on teadmine, et miski ei ole vaatamata tehtud tööle muutunud. Austagem enda keha ning tehtud tööd ja premeerime teda sellega, et leiame need positiivsed muutused üles.”
Disain ja mugavus käsikäes
Ning miks mitte premeerida ennast edusammude puhul näiteks uue spordivarustusega? Õilme on terve elu olnud Nike austaja ning lummatud nende toodete disainist ja mugavusest, Nike varustuse kandmine annab talle ka trennis mõnusama feeling’u. Neiu ei salga, et spordiriideid valides ei otsi ta esimesena mugavust, vaid eelkõige jääb silma disain. “Mulle meeldib, kui riided, mida selga proovin ja ostan, näevad seljas lahedad välja. Siinkohal ei lähe ma muidugi ebamugavuseni välja ega osta asja, mis on ebamugav. Samas jätan ostmata asja, mis võib olla küll taevalikult mugav, aga välimus ei köida mind mitte üks raas,” ütleb Õilme.
Treeningjalatsite puhul on siiski teisiti, sest neid valides hindab sportlane eelkõige mugavust. “Kui jalats eriti vinge disainiga on, siis on see boonuseks,” lausub ta ja laseb pilgu heita ka oma spordijalatsite riiulile: “Jalanõudest kasutan väljas jooksmiseks Nike Pegasus 34, jõusaalis said minu vaieldamatuteks lemmikuteks uued Nike Metcon 4 ning sprinditreeningutel kasutan Nike Zoom Streak’e.”
Seiklus jätkub
Õilme eesmärk sportlasena on teada saada, kui kiiresti ta on üldse võimeline jooksma ja mida selleks tegema peab. Ta ütleb, et see on justkui tema ja treenerite teaduslik uuring läbi praktika. “Ma näen end spordis kui seiklejat, kel on veel väga palju põnevaid avastamata maid, mida vallutada. Sport on see, mis voolib minu isiksust ja vaimu. Treeningul aeg peatub ning omab täiesti teistsugust tähendust,” lausub Õilme.
Nike Esinduskauplused: Õilme Won't Quit from Nike Esinduskauplused on Vimeo.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Hooligan Hamlet
Kes on Eesti noorimad olümpiasportlased?