Pole kahtlustki, et Anne Veski on Eesti muusikamaailma kõige kauem ja eredamalt säranud täht. Tal on fänne igas vanuses kuulajate hulgas ning tema laulud tõmbavad käima absoluutselt iga peo.
Anne Veski töögraafik on endiselt väga tihe. Ta sõidab igal aastal Eesti risti-põiki läbi ja astub lavale nii erapidudel kui ka suurematel muusikaüritustel. Isegi järgmiseks suveks on kõik laupäevad juba esinemisteks broneeritud, rääkimata saabuvatest suvekuudest. Eriti tihe on jaaniaeg – Annet saab sel aastal näha-kuulda nii Rakvere, Rae kui ka Valgeranna jaanipidudel. Samuti astub ta lavale Retrobestil ja Õllesummeril.
Lauljatari tänavune suurim soolokontsert „Siin ja praegu“ toimub aga juba õige pea, 19. aprillil, Alexela kontserdimajas ning on praktiliselt läbi müüdud, vaid mõned üksikud piletid on veel saadaval. Selle suurejoonelise õhtuga tähistatakse 40 aastat Anne Veski rahvusvahelise karjääri algusest. „See kontsert on natuke erakordsem ja pidulikum. Teeme ju kogu aeg tööd, aga suuri soolokontserte nii tihti ei korralda. Kõik esinemised on ühtemoodi tähtsad, aga soolokontserdil on kogu vastutus enda kanda ning see lisab pinget. Selle show jaoks teeme ka rohkem proove, kuna ma iga päev ju nii suure bändiga ei esine,“ selgitab Anne.
Kõige parem, et tossud on moes
Esinemisteks valmistumine ei tähenda vaid lavaproove, vaid ka välimusele mõtlemist. Artist peab ju lavale minnes hea välja nägema ning seda kunsti Anne valdab. Isikupäraseid esinemiskostüüme on talle juba aastaid valmistanud moekunstnik Arne Niit. „Ta tunneb mind väga hästi ja teab, mis mulle sobib. Viimati vaatasimegi üle, mida Alexela soolokontserdil kanda. Ega me igaks esinemiseks uusi kostüüme ei tee, vahel lihtsalt vahetab Arne mõne detaili välja. Taaskasutus on ju moes ja me käime ajaga ühte sammu,“ sõnab Anne.
Kui lavakostüümid on glamuursed, siis vabal ajal eelistab ta mugavust nii jalanõude kui ka riietuse valikul. Sportlandi kampaanias „Koos parimatega“ kannab ta muuhulgas Ellesse laiu dressipükse ja retrostiilis Puma vabaajajalanõusid. „Ma poleks ise selle peale tulnudki, et selliseid pükse proovida, aga need on väga mõnusad. Tossud on samuti mugavad, usun, et need jäävad tulevikus kandmiseks samuti sõelale.“
Kontsakingadest on Anne ammu loobunud, ka laval, sest pikki tunde kontsadel seista ei ole mugav ega tervislik. „Kvaliteetsed vabaajajalatsid on minu jaoks väga tähtsad. Olen ju terve elu jalge peal tööd teinud ja läbi proovinud mitmeid jalatsipaare, millest olen mugavamad välja sõelunud. Mul on hea meel, et järjest rohkem hakatakse aru saama kuivõrd olulised on ergonoomilised jalatsid ning et neid peab kandma maast-madalast. Õnneks on pidulike riietega tossude kandmine on tänapäeval täiesti okei ning minul on need kogu aeg jalas. Mul peab lava peal mugav olema ja pean tundma ennast kindlalt. Ei saa ju lauda, kui king pigistab või jalad valutavad,“ ütleb ta. „Keegi ei pea piinlema kontsadel, ka publik mitte. Olen küll ja küll näinud, kui naised tulevad peole kõrgetes kingades, aga juba mõne tunni päras visatakse need jalast ja tantsitakse paljajalu edasi, sest nii on mugavam. See on kõige parem mood, et tossud on moes,“ kinnitab Anne.
Kibe käsi lauatennises
Selleks, et pidevalt lavalaudadel särada, ei piisa ainult heast lauluhäälest. Hoolitseda tuleb ka füüsilise vormi eest. Nõnda on sport ja liikumine Anne jaoks alati olulisel kohal olnud. Lapsepõlves käis ta lauatennise trennis ning on reketi kätte võtnud hiljemgi. „Teadsin juba noorena, et minust ei saa pikamaajooksjat ega korvpallurit, aga kui saime kehalise tunnis lauatennist proovida, siis läksime pinginaabriga koos trenni. Meil oli väga tore treener ja mulle meeldis see ala. Olen loomult individualist, tahan ise teha ja ise vastutada ning selles mõttes lauatennis mulle sobis,“ meenutab ta. „Neljandast kuni kaheksanda klassini tegelesingi lauatennisega päris uljalt ja mängisin riiklikul tasemel. Olin spordiliidu „Jõud“ liige ja olin oma vanuseklassis mitmekordne Eesti meister.“
Kuna Anne lauatennisehuvi oli üldteada, siis kutsus Domina reisikorraldaja teda 2016. aastal osalema Egiptusesse rahvusvahelisele lauatennisevõistlusele. Siis võttis lauljatar kätte, läks kuuks ajaks trenni ning saavutas oma vanuseklassis individuaalselt kolmanda ja paarismängus esimese koha. „Mul oli muidugi hea partner, endine tippmängija, kellega sobisime hästi kokku. Tema oli ründes hea, aga mina olen stiililt kaitsemängija, võin kaua vastu pidada ja palli mängus hoida. Nii see tulemus tuli.“
Pilates paneb lendlema
Praegu Anne enam lauatennist ei mängi, vaid on pöördunud rahulikemate liikumisviiside poole. „Kaks aastat olen tegelenud pilatesega ja olen väga rahul. Käin eratrennis, kus treener tegeleb ainult minuga. Ta juhendab, kuidas harjutust sooritada ning sellest on palju kasu. Pilatese harjutusi tehes tuleb kasutada hoopis teisi lihaseid, millega muidu harjunud oled. Treeneri juhendamisel teen kindlasti liigutusi õigemini, sest tema juures on iga jalatõste pisut raskem kui kodus üksinda tehes,“ naerab Anne. „Iga kord tulen trennist ära justkui lenneldes, liikumine tundub palju kergem ja vaim on värskem. Tegelikult aitavad igasugused füüsilised tegevused ka emotsionaalselt paremas vormis olla,“ tõdeb ta.
Seetõttu sõidab ta aeg-ajalt kodus velotrenažööri peal või ilusama ilmaga jalgrattaga õues. Kevadel naudib aga aias tegutsemist. „Pärast pikka talve ootan alati kevadpäikest. See muudab kohe meeleolu paremaks ja tekitab tahtmise õue minna, rohkem liikuda ja aias toimetada,“ räägib Anne. „Aiatöö on mõnus kehaline tegevus koos meeldiva tulemusega. Riisudes saab ruumi uuele murule ja kevadel tuleb ju aed ilusaks teha, et suvel tulemust nautida.“
Uusi paiku avastades
Energiat ammutab Anne reisides. „Reisimine viib tavarutiinist välja ning seal ma argiasjadele ei mõtle. Kodus ei saa nii hästi puhata, sest töömõtted hiilivad ikkagi ligi. Lisaks on väga tore maailma avastada,“ ütleb ta. Veebruaris käis ta koos tütre ja tütrepoegadega Dubais. Ees on ootamas Itaalia, Rod Stewarti kontsert Oslos, Portugal ja Küpros. Kuna töögraafik on äärmiselt tihe, siis planeerib ta reisid vähemalt aasta jagu ette. „Pean tegema pika plaani järgi, sest muidu võib juhtuda, et võtan mõne töö vastu ning vaba aega ei jäägi.“
Igal reisil saab mõne uue elamuse. Näiteks Dubais ei olnud Anne varem käinud ning põnev oli võimast kivilinna ja pilvelõhkujaid uudistada. Kõige eredamalt jäi aga meelde džiipidega kõrbesafari. „Algul vaatasin autosid küll pisut kahtlustavalt, aga kui nägin, et tugevad rauad on ümber, siis mõtlesin, et ega nad kummuli ei kuku,“ muigab ta. „Juht pani muusika täiega mängima ja sõitsime suure hooga düünide vahel. Liiva lendas ja vahepeal oli küll tunne, et vajume liiva alla, aga midagi hullu ei juhtunud. Mulle avaldas muljet, et kohalikud oskavad isegi liivast raha teha. Nende jaoks on kõrb ju tavaline, aga meiesugustele turistidele on see eksootika.“
Eestis Anne vabal ajal eriti ringi ei sõida, sest tänu esinemistele saab kodumaale igal aastal mitu ringi peale tehtud. „Olen jõudnud Eestis väga paljudese kohtadesse, kõik kontserdid ei toimu ju Tallinnas. Minu jaoks tundub isegi naljakas, kui keegi ütleb, et ta pole kunagi Narvas või Valgas käinud,“ ütleb ta. „Kui ma Eestis vabal ajal kuhugi sõidan, siis sõprade juurde eraldatud tallu Saaremaale.“
Olevik on nüüd ja praegu
Anne Veski elurõõm ja positiivne meel on kadestamisväärne. Seda kiirgab igal tema kontserdil, esinemisel ja intervjuul. Siiski pole taevas alati pilvitu, aga ta teab, kuidas murepilved eemale pühkida. Lauljataril on kaustikusse kirjutatud mõtteterad, mis positiivust loovad. „Kui hakkan muretsema, siis loengi tarku lauseid. Näiteks: Muretsemine on kujutlusvõime kuritarvitamine, sest mis olnud, seda parandada ei saa, mis tuleb, seda ette ei tea. Või: Minevik on ajalugu, tulevik on saladus, olevik on nüüd ja praegu, see on kingitus,“ loeb ta ette.
Üks nipp on Annel tegelikult veel. „Kui muremõtted tulevad, siis vahel lähen üles korrusele jalgratta peale ja keerutan pedaale nii, et higi lendab. Pärast on tunduvalt parem olla.“
Tee seda, mis meeldib
Anne leidis enda kutsumuse kiiresti ning on laulnud end loendamatu hulga inimeste südamesse. Mis nõu annaks ta aga nendele, kes õiget teed alles otsivad? „Teha tuleb seda, mis endale meeldib. Mina hakkasin koolibändis laulma, sest see meeldis mulle. Mida rohkem tegin, seda paremini välja tuli ja seda rohkem hakkas pakkumisi tulema. Ühel hetkel avastasin üllatusega, et selle eest makstakse raha ka,“ naerab Anne. Ta rõhutab, et muidugi ei pruugi iga tee olla konarusteta. „Inimene peab oma sees aru saama, mida tahab teha. Kui see on selge, siis ei tohi oma jonni jätta, sest mis ei tapa, teeb tugevaks. Leidke oma unistus ja ärge andke alla.“
Anne leiab, et on selles mõttes õnnelik inimene, et pole päevagi tööl käinud. Kui mõnikord tulevadki pähe mõtted, et pidev esinema sõitmine on tüütu, siis laval olles kaovad need paugupealt. „Kui rahvas plaksutab, siis see ongi see, mis toidab. Olen pärast iga esinemist õnnelik, et midagi toredat on jälle tehtud.“
Tekst: Merilin Piirsalu
Avafoto: Liina Notta
Sportlandi valikus leidub jalgrattaid igas vanuses rattasõpradele