Eesti korvpallis tõstab pead põlvkond noori mängumehi, kes läksid varakult välismaale ja sirguvad mängijaks tihedama konkurentsiga keskkondades kui on seda meie väike riik. Üheks kõige andekamaks tulevikumeheks peetakse 18-aastast ja 206 cm pikkust Henri Drelli.
Henri alustas korvpallitreeningutega enda mäletamist mööda 8-aastaselt 2. klassis Audenteses Jaanus Levkoi käe all. „Tahtsin ise trenni minna, sest kogu pere mängis kossu ja mulle meeldis see spordiala. Väiksena jooksin pidevalt saalides ringi ja vaatasin ema-isa mänge. Sealt ma pisiku külge saingi ja ühel hetkel mõtlesin, et prooviks ise ka,“ meenutab ta.
Henri isa Harri Drell mängis omal ajal Tallinna Kalevi esinduskoosseisus ning ema Marelle Grünthal-Drell kuulus Eesti koondisesse. „Vanemate tippmängude ajal polnud ma veel sündinud, aga mäletan, kuidas nad seeniorite tasemel mängisid,“ sõnab noor talent. Tema sõnul räägivad vanemad ikka aeg-ajalt, kuidas vanasti oli rohi rohelisem ja korvpallurid kõvemad. „Ma vaikselt muigan selle jutu peale, sest eks siis olidki teised ajad.“
Hea kool
Henri sai kohe treenima heasse seltskonda: tema trennikaaslasteks olid praegu Itaalia esiliigas palliv Mikk Jurkatamm ja Rapla meistriliigaklubi hingekirjas olev Risto Valge. Lisaks legendaarsele Jaanus Levkoile on noormeest treeninud Meelis Songe ja Marko Parkonen. Viimase käe alt läks Henri Saksamaale, kuulsa Brose Bambergi klubi noortesüsteemi.
„Levkoi trennides käies olin väga noor, aga mäletan, et ta oli karmi hoiakuga mees, kes õpetas mulle selgeks viskeliigutuse. Songe juhendamisel treenisin ühe aasta ja tema oli veidi rahulikuma iseloomuga. Parkoneni karmi käekirja teavad paljud ja tema vooliski minust selle mängumehe, kes oli valmis minema välismaale,“ lausub Henri. Ta lisab: „Teatud piirini tuleb minusugusega karm olla ja Parkonen suutis täpselt selle piiri peal püsida.“
Edasi Saksamaale
Saksamaa suurklubi Bamberg pani Henrile silma peale iga-aastases Erkmaa Suvelaagris, kus meie loo peakangelane käis kahel aastal järjest. Kohe esimene kord jäi ta vanemate poiste vahel mängides välisklubide esindajate huviorbiiti. Esialgu öeldi siiski, et ta areneks veel aasta ja tuleks järgmisel suvel tagasi. Aasta pärast läksidki Bambergi klubiga asjad tõsiseks ja noor eestlane käis nende noortetiimiga ühel prooviturniiril. Pärast seda pakuti lepingut.
„Bambergi kasuks otsustasime seetõttu, et laual olnud pakkumistest on siin treeningtingimused kõige paremad. Mõni pakkumine oli ka Hispaaniast ja Itaaliast, aga need ei saanud sakslastele vastu,“ meenutab Henri. Viimased aastad on ta mänginud Bambergi duubelmeeskonnas Baunachis Saksamaa tugevuselt teisel liigatasemel ehk ProA-s. Trenni saab noor eestlane aga regulaarselt teha ka Bambergi põhitiimiga.
Jonni ei jäta
Kuigi kõrvaltvaatajale tundub tippkorvpalluri elu glamuurne, siis argipäev on suurtel koormustel treenivatel spordimeestel kohati väga raske. Eriti keeruline oli noore poisina jätta maha pere ja sõbrad ning kolida võõrasse riiki. „Selle kõigega toimetulemiseks mul otseselt oma nippe pole, aga mõtlen eesmärgile, mida tahan saavutada. Alati aitab vanematega rääkimine ja sõpradele helistamine.Vahel trügivad pähe mõtted, et enam ei viitsi, läheks lihtsalt rahulikult Eestis ülikooli. Aga nendel hetkedel helistad lähedastele ja siis saab raskustest üle,“ mõtiskleb Henri. Ta nõustub väitega, et nüüdseks on ta jõudnud arengus nii kaugele, et Eesti korvpallifännid ei andestaks, kui ta karjääri pooleli jätaks. „Kahjuks tavaline korvpallisõber ei näe fassaadi taha, et kui raske see elu tegelikult on. Aga kindlasti ei jäta ma jonni ja panen edasi.“
Debüüt koondises
Kõik väljakutsed ja raskused on sundinud Henrit enda eakaaslastest kiiremini täiskasvanuks saama ja mehistuma. „Kui tahad meestega mängida, siis pead käituma nagu mees. Ei saa väljakul olla väike poiss, kes ajab oma rida. Tähtis on meeskond ja kõik peavad olema ühe asja eest väljas,“ teab ta.
Tänavu veebruaris koitis ka hetk, mil Henri sai Tiit Sokult koondisekutse ja pääses väljakule nii Serbia kui ka Gruusia vastu. Üllatusvõidule Serbia vastu aitas noormees kaasa nelja punktiga ning võidetud kohtumises Gruusiaga oli 14 silmaga Eesti üks resultatiivsemaid. Pärast võidumängu Serbia vastu sai ta kiitva hinnangu ka koondise peatreenerilt: „Ta jättis hea mulje, talendikas poiss. Kvaliteet on tal olemas, peab veel ise tööd edasi tegema,“ lausus Sokk.
Positiivsuse ja huumoriga
Kuigi ta on veel noor, on Henri sõnastanud enda eesmärgid nii korvpallis kui ka elus. „Minu siht inimesena on olla noortele eeskuju ja pakkuda kõigile meelelahutust nii korvpallis kui ka väljaspool korvpalli. Korvpalliväljakul on minu kindel siht jõuda NBA-sse,“ ütleb ta.
„Ühtegi konkreetset nippi eesmärkide saavutamiseks mul pole, aga üritan olla võimalikult positiivne ja teha palju nalja. Korvpalliväljakul on oluline teha rohkem tööd ja näha vaeva. Motiveerin ennast seatud sihte püüdma nii, et jälgin enda eeskujusid ja nende käitumist ning kujutlen ennast nende asemele,“ lisab kõrgeid sihte püüdev noormees.
„Korvpalluritena on minu vaieldamatud lemmikud Kevin Durant ja Paul George, kuid platsivälise käitumise poolest on mulle silma jäänud Kelly Oubre jr, Devin Booker ja Ameerika jalgpallur Odell Beckham jr. Nad on alati stiilsed ja sotsiaalmeedias aktiivsed,“ avaldab Henri USA profisportlaste nimed, kelle tegemisi ta pingsamalt jälgib.
Hiljuti tuligi uudis, et Henri on end üles andnud 2019. aasta NBA draft’iks. Draft’ist valivad NBA klubid endale uusi mängijaid. Draft toimub kahes ringis ehk kokku osutub valituks 60 mängijat. Sel aastal toimub NBA draft Eesti aja järgi 21. juuni hommikutundidel.
Tekst: Siim Semiskar
Maikuus toimub suuri spordiüritusi igale maitsele