Vähem kui kuu aja pärast kogunevad suusasõbrad Otepää staadionile, et külg-külje kõrval startida 49. Tartu Maratonile. Lisaks traditsioonilistele 63 km ja 31 km klassikaradadele on kavas Avatud Raja sõit, Teatemaraton ja suusasõidud lastele. Maratonil saab osaleda ka virtuaalselt endale sobival rajal. Jääb vaid loota, et ilmataat on armuline ja maratonirada 19. veebruariks valge.
Kogu sarja ehk Klassiku arvestuses lähevad kirja nii pikad kui ka lühikesed distantsid ning hooaja lõpus selgitatakse välja parimad. Naistest saavutas eelmisel aastal võidu Ann-Christine Allik (28). Ta on kogu elu sportlik olnud, kuid vastupidavusaladega tegi tutvust vaid paar aastat tagasi. Lisaks Tartu Maratoni Klassiku naiste üldarvestuse võidule tuli ta möödunud aastal Eesti meistriks maanteerattasõidus. Kuidas on see võimalik? Ann-Christine rääkis sellest pisut lähemalt.
Milline on sinu sporditaust ja millega tegelesid enne Tartu Maratoni Klassiku triumfi?
Peamiselt vanemate soovil tegelesin hästi pikalt iluvõimlemisega. Kui sellega lõpetasin, siis jõudsin ekstreemspordini. Harrastasin lumelaua pargisõitu ja suvel ka veelauda. Nende aladega tegin algust 14-aastaselt. 20-aastaselt sain emaks ning paar aastat möödus spordis natukene rahulikumalt, ei teinud eriti midagi, hoidsin ennast jõusaalis enam-vähem vormis.
Kuidas jõudsid vastupidavusaladeni?
2018. aastal sain endale esimesed korralikud murdmaasuusad, aga olin veel pühapäevasõitja. Isegi mitte klassikaline harrastaja. 2019. aastal läksin isaga kaasa Sportland Kõrvemaa Suusamaratonile. Enne seda olin varem suusatanud vaid Trummi radadel. Kõrvemaa rajad on ikka oluliselt raskemad. Võtsin soojenduseks kohe kõige pikema distantsi ehk 38 km ja siiamaani imestan, kuidas isa suutis mind veenda. Terve distantsi mõtlesin, kuidas suusad maha müüa või pooleks murda, aga lõpuni ma sõitsin.
Möödus paar kuud ja olin Haanja 100 stardis. Lihtsalt mõtlesin, et kui ma Kõrvemaal sain 38 km tehtud, siis küll saan 100 km ka sõidetud. Tehniliselt sõitsin väga krobeliselt, aga motivatsiooni pealt tulin lõpuni. Lõpuaeg 6:47 polnud paha, kui klassikuid tsiteerida. Päev enne starti tegin Haanja radadel üldse esimese proovisõidu ja kirusin ennast, aga hambad ristis tulin lõpuni. Mind kannustas see, et paljud kõrvalseisjad pidasid mind hulluks, aga ma tõestasin, et kõik on võimalik!
Kuidas sinu sportlik karjäär edasi kulges?
Samal aastal tegime sõpradega kanuul Võhandu maratoni ning jäin ootama järgmist talve. Eestit kimbutas uuel talvel lumepuudus ning treenisin Norras, eesmärgiga Haanja 100 ära võita. Eestisse tagasi tulles olid juba kehtestatud koroonapiirangud ning ka lund ei olnud. Selleks hetkeks oli mul vaid jäänud suur tahtmine sportlaseks saada ja hakkasin toas rattapukil kilomeetreid kerima. Nii sai nelja seina vahel alguse minu rattakarjäär.
Mis sind vastupidavusalade juures võlus?
Arvan, et inimesed, kes seal stardis olid. Üksteise toetamine ja innustamine ning ergutamine oli see, miks ma jälle tahtsin starti minna. Ühtekuuluvustunne just spordiüritustel on täiesti teistsugune kui muus elus. Seda nägin oma isa pealt, kes just rahvaspordiüritustel suhtles paljudega, kellega tal elus võibolla kokkupuuteid polnudki. Mind paelusid ka vahelduvad emotsioonid ehk enesetunne ja meeleolu enne starti, võistluse ajal ja pärast finišit. Ratta ostsin esialgu mõttega, et saaks suusavälisel hooajal end vastupidavamana hoida. Kuid mingil hetkel olin juba ka ratta- ja jooksuvõistluste stardis.
Kas lisaks isale oli sul veel eeskujusid?
Tartu Ülikoolis kehakultuuri õppides oli mulle eeskujuks üks minu õppejõududest, Reeda Tuula. Tema on Tartu Maratoni sarja mitmekordne võitja. Ta jõuab absoluutselt igale poole, kõik asjad on tal alati tehtud, lisaks jõuab ta teisi õpetada. Teda võin küll oma eeskujuks nimetada.
Milliste mõtetega läksid mullu Tartu Maratoni Klassiku starti?
Kuna alustasin suhteliselt hilja ja mu eesmärk pole porfisportlaseks saada, siis möödunud hooaja plaan oli kõik osavõistlused läbi teha ning lõpetada naiste TOP-5 hulgas. Ma ei kujutanud isegi ette, et ilma spetsiaalse jooksutrennita läbin maratoni ajaga 3:30. Minu jaoks olid tähtsamad emotsioonid, inimestega suhtlemine, aga sain naistest lausa esimese ja üldarvestuses kümnenda koha.
Kuidas sa klassiku etappe iseloomustaksid?
Tallinna tüdrukuna on Lõuna-Eesti loodus mind alati võlunud. Ma ei spordi kunagi 100% silmad maas ja veri ninast väljas, vaid naudin pikki laugeid sirgeid ja palun seda ka kaasvõistlejatel teha (naerab). Põllud vahelduvad metsadega, see on tõeliselt kaunis. Möödunud talv oli lumine, kevadel jälle väga hea jooksuilm, sai lühikeses dressis joosta.
Suusamaratonil kogesin, et see ongi kõikide spordiinimeste pidupäev, kui mu ühel käel oli 19-aastane noormees ja teisel umbes 70+ vanahärra. Tore on külg-külje kõrval kogemusi vahetada ja pikaks sõiduks edu soovida.
Millised on järgmised eesmärgid?
Keeruline küsimus. Hetkel on suurimad eesmärgid rattaspordis. Tulin suvel maantee grupisõidu Eesti meistriks. Keegi ei osanud mind isegi karta. Mulle väga meeldib rattasport. Olen jätkuvalt aga multispordi usku, et innustada lähedasi ja nautida loodust. Lumerohkel detsembrikuul suusatasin näiteks 20 tundi nädalas. Hiljuti joostes mõtlesin sellele, et nii äge on, et ma ei väsi enam ära, sest näiteks sügisel enne Tartu Linnamaratoni, tundsin ennast küll nagu tühjaks pigistatud sidrun. Ühesõnaga olen hakanud sporditegemist nautima ja teen kõiki alasid suure mõnuga. Keha on valmis alati pingutama!
Kuidas sa sporditegemise töö ja pereeluga ühendad?
Kuni tänaseni, kui ma ei treeninud nädalas 15 tundi ja rohkem, olin ametis personaaltreeneri ja lasteaia liikumisõpetajana. Kui sport muutus tähtsamaks, liikusin kontorisse ja tegutsen nüüd turunduse ja personalitöö vallas. Mul on väga mõistev kollektiiv, saan oma tööd paindlikult teha. Päeva alustan varakult jõusaalis. Tütrel toimuvad treeningud samas koolis, seega väga mugav ja turvaline, kuna ta käib alles esimeses klassis. Lühematel suusatreeningutel käib ta kaasas ja jooksutreeningute ajal sõidab rattaga kõrval. Pikemate treeningute ajal aitavad mind elukaasalne, ema, õde ja vanaema. Kogu logistika on paigas ja tugigrupp olemas.
Millised on sinu unistused? Võiksid ju ka vabalt triatlonil osaleda?
Triatlonil osalemist soovitatakse juba tihti, kuna jooksin maratoni 3:30 ja tulin maanteerattasõidus Eesti meistriks. Ma ei peaks isegi superujuja olema. Eks ma tunnetan selle ära, kui õige aeg käes. Ujumine on kindlasti alguses tehniliselt raskem kui näiteks rattasõit. Tartu suusamaratonil ma endale kõrgeid eesmärke ei sea, sarja arvestuses soovin jälle võita. Üldarvestuse kümnendat kohta oleks ka tore parandada.
Jälgi tema tegemisi instas #tatrapuder
Tekst: Kärt Radik
Fotod: Erakogu
Tallinna Maraton soovib jooksuradadele tuua üle 20 000 liikumissõbra