Oktoobri lõpus linastus Eestis Peeter Rebase romantiline põnevusfilm „Tulilind“ („Firebird“), mis põhineb tõestisündinud lool. Peaosas astub üles briti näitleja Tom Prior, keda filmi tegemine tõi Eestisse esmakordselt.
Tom, kuidas tekkis teie koostöö Peeter Rebasega?
Kui töötasin aastal 2014 Los Angeleses, tutvusin filmi finantseerijaga, kes oli hiljuti lugenud Peeter Rebase esimest „Tulilinnu“ mustandit tööpealkirjaga „Roman“. Ta arvas, et oleksin ideaalne peaosalise Sergei rolli ja tutvustas mind Peetrile paar nädalat hiljem Londonis.
Kohtudes avastasime, et meil palju ühist. Vaimustusin stsenaariumist ja uskusin, et Sergei osa sobib mulle. Töötasime koos selle kallal, et leida puuduolev rahastus ning muuseas andsin soovitusi dialoogide täiustamiseks. Selle tulemusel küsis Peeter sügavamat tagasisidet. Asi arenes kogu stsenaariumi ümberkirjutamiseni, mis võttis aega kaks ja pool aastat. Minust sai üks produtsentidest ja filmi muusikajuht. Põhimõtteliselt käisime kogu filmi loomise protsessi läbi koos Peetriga.
Millest „Tulilind“ räägib ja millist tegelast sina kehastad?
„Tulilind“ põhineb tõestisündinud lool ja räägib keelatud armastusest vaevatud reamehe ja hävituslennuki kartmatu piloodi vahel. Sündmused leiavad aset Nõukogude õhuväebaasi karmis keskkonnas Külma sõja haripunktis. Mina kehastan tegelast nimega Sergei, kes on täitmas viimaseid päevi sõjaväekohustust ega suuda ära oodata õhuväebaasist lahkumist. Tal on suhe enda parima sõbra Luisaga. Kui aga baasi saabub uus piloot Roman, on Sergei ja Luisa mõlemad temast huvitatud. Minu tegelane on filmi alguses eksinud, kuid Romaniga kohtumine tiivustab teda täitma enda unistust saada näitlejaks ning armastuses südant kuulama.
Filmi ametlik esilinastus toimus 26. oktoobril Alexela kontserdimajas, aga nüüdseks on see saadaval pea igas Eesti kinos ja internetis. Seega on võimalus filmi vaadata nii kinodes kui ka mugavalt oma kodus.
Kui pikalt tehti filmivõtteid Eestis ja kus need täpsemalt toimusid?
Filmivõtted toimusid 55 päeval üle kogu Eesti. Filmisime pikalt Ida-Eestis, Sompas. Samuti Pärnu vanas lennujaamas, kus on säilinud mõned plahvatuskindlate ustega Nõukogude angaarid. Lisaks filmisime paljudes imelistes kohtades Tallinnas: Vene kultuurikeskuses, Maarjamäe memoriaalis ja vanalinnas Saiakangi tänaval.
Mis olid filmivõtetel suurimad väljakutsed?
Esimene võttepäev toimus septembri lõpus mere ääres ja see oli päris tõsine väljakutse. Pidin pea kogu päeva vaid ujumispükstes meres veetma. Samas aitasid väljakutsuvad olud kohe alguses kõikide osatäitjate ja tiimi vahel jää murda ja sisse elada. Sai palju nalja, aga oli ka keeruline. Näiteks ühe kaadri jaoks pidin täielikult vee alla minema, laskma pinnaveel settida ja siis veest välja tulema. Mida kauem meres olin, seda raskemaks muutus vee all püsimine ja värisemise vältimine. Õnneks hinnatakse Eestis sauna traditsioone ja meie tiim ehitas rannale saunatelgi. See päästis päeva! Inglismaal oleks soovitatud „külmast üle saada“ ja oodata haigeks jäämist.
Muuseas, ma ei haigestunud ning olin kogu filmimise jooksul suurepärase tervise juures. Siiski pidin enda eest hoolt kandma, sest kui peaosatäitja ei ole terve, takistab see kogu produktsiooni. Olin pea iga päev võtetel, vabu päevi oli väga vähe, aga püüdsin korralikult süüa, hästi magada ja treenida.
Millist rolli mängib sinu elus sport ja treening?
Aktiivne eluviis on väga oluline. Mulle meeldib ujuda, joosta, rattaga sõita ja spinningut teha. Kui vähegi võimalik treenin umbes kolm korda nädalas jõusaalis. Näitlejana on väga oluline enda keha eest hoolt kanda ning olla aktiivne ja heas vormis. Sportimine on ülitähtis ka vaimse tervise jaoks. Kui olen füüsiliselt aktiivne, olen õnnelikum ja energilisem.
Seega oled suutnud ühendada töö ja sportimise? Kus sa Eestis olles trenni tegid?
Jah, olen töö ja sportimise ühendanud. Näiteks „Tulilinnu“ filmimiseks ja Sergei rolliks valmistudes tegelesin veidi võimlemisega. Seda osa tegelaskuju elust ei ole küll filmi viimases versioonis, aga Sergei oli kirglik võimleja ning filmisime paar lahedat stseeni, kus sooritati Nõukogude aegseid harjutusi.
Ujumisoskust läks mul vaja ka ühes varasemas filmis „Kingsman: Salateenistus“. Seal pidin ujuma pikki distantse vee all silmad lahti ja hinge kinni hoides. Selle kõige filmimisele kulus peaaegu kaks nädalat ja olin tänulik, et olin kogenud ujuja, sest see oli intensiivne stseen.
Tallinnas treenisin MyFitnessis ja Spartas. Pealinnast eemal treenisin hotellide jõusaalides. Näiteks Toila SPA jõusaal on hotelli kohta väga hästi varustatud. Filmimise ajal ööbisime Toilas päris pikalt.
Mille järgi valid välisriikides kohad sportimiseks ning millised neist on eriti meelde jäänud?
Vaatan alati, millist varustust jõusaal kasutab – kui seal on esindatud TechnoGym, olen tavaliselt kindel, et tegemist on korraliku jõusaaliga, sest see bränd toodab suurepärast varustust. Samuti loen mõningaid arvustusi. Reisimise ajal ei tohi aga olla liiga valiv. Mõni päev tuleb lihtsalt leida jõusaal ja treening ära teha. Sellel aastal sattusin Mexico City’s imekenasse jõusaali, kus oli suurepärane personal ja võrratu tervislik köök, kust sai peale treeningut suupisteid ampsata. Üks parimaid jõusaale, mida külastanud olen, oli Virgin Active Cape Town’is. See oli hiiglaslik, väga hea TechnoGymi inventariga saal, seal oli ka suur bassein ning puhtad ja jahedad riietusruumid. Ma armastan maailmas rändamist ja treenimiseks uute imeliste kohtade avastamist.
Kuidas sa suudad kiires elutempos vormis püsida ja treenimiseks aega leida?
See on päris suur väljakutse. Number üks reegel on see, et tegevused treenimise ja mediteerimise puhul ma kompromisse ei tee, sest need on minu stabiilsuse tugisambad. Hiljuti hakkasin ka näiteks Zoom’i kõnesid tegema jalutades, et vältida pidevat arvuti taga istumist.
Toitumine on samuti ülioluline. Mulle väga meeldib otsida tervislikke söögikohti. USA-s elades käisin maitsva ja tervisliku saamiseks alati WholeFoodsis. Reisides on vaja teha palju eeltööd ja olla veidi paindlikum, sest alati ei pruugi igal pool tervislikku toitu saadaval olla.
Kas oled varem Eestis viibinud, milline mulje on Eestist jäänud?
Enne „Tulilinnu“ kirjutamist ei olnud ma Eestis käinud, aga filmi loomise ajal olen siin palju aega veetnud. Eestil on imeline side metsa ja loodusega. Nüüdseks armastan musta rukkileiba ega ei lepi peale siit lahkumist vähemaga kui võrratu Eesti leivaga. Mulle meeldis väga Rõuge kandis järvedes ujuda. Mul oli ka küllalt õnne, et külastada laulupidu. See on fantastiline üritus, kus rahvas tuleb kokku ning tähistab vabadust ja rõõmu. See on väga liigutav ja eriline. Võin ausalt öelda, et armastan MyFitness’i jõusaalides treenimist. Need on tõesti kvaliteedi ja ruumi poolest maailmatasemel.
Millised on sinu tulevikuplaanid seoses karjääriga?
Tahan jätkata filmide loomist ja näitlemist. Armastan näitlemist ja plaanin mängida veel rolle, mis mind kõnetavad. Mulle meeldivad ka märuli- ja põnevusfilmid. Ehk on ühel päeval mul võimalus mängida näiteks mõnes Marveli filmis. Lisaks on meil Peeter Rebasega kavas kirjutada veel vähemalt üks film. Minu jaoks on head lood ja näitlejarollid kõige tähtsamad. Tahan luua lugusid, mis on lõbusad ja tähendusrikkad.
NB! Tomi värsket filmi saab vaadata siin.
Tekst: Rasmus Piirsalu
Soe ja universaalne talvejope on külmal ajal asendamatu kaaslane