Veebruaris jõuab kinodesse spordidraama „Meie Erika“, mis toob ekraanile ühe Eesti läbi aegade parima sportlase Erika Salumäe teekonna lastekodutüdrukust olümpiavõitjaks. Tegemist on täispika mängufilmiga, mille lavastajaks on tudengi-Oscariga pärjatud German Golub ning peaosas astub üles Karolin Jürise.
Filmi sünnilugu ulatub mitme aasta taha ning sai alguse palju väiksemast ideest. Filmivabriku produtsent Marju Lepp meenutab, et German Golubiga kohtuti varasemate projektide käigus ning juba siis jäi silma noore režissööri töökus ja õhku jäi mõte tulevikus midagi üheskoos teha. „Ühel päeval tuligi German meie juurde ideega teha Erika Salumäest lühifilm, aga üsna ruttu sai selgeks, et see on nii suur lugu, et lühifilmis ei ole võimalik seda ära rääkida,“ ütleb Marju. Nii hakati 2020. aasta kevadel arendama stsenaariumi, siis taotleti tootmisraha, sõlmiti koostööleppeid ja töö läks käima. „Filmi valmimise protsess oli väga pikk, sisuliselt kulus selleks kuus-seitse aastat,“ sõnab ta.
„Meie Erika“ on kangelase lugu
Sisu poolest ei ole „Meie Erika“ kahekordse olümpiavõitja eluloo ümberjutustus, vaid keskendub ühele selgele ajakaarele. „See on Erika lugu lapsepõlvest esimese olümpiavõiduni. See on nagu tuhkatriinu lugu: rasked olud, lastekodu, kasuvanema vägivald ja eriinternaadikool,“ kirjeldab Marju.
Erika lugu on Eesti spordiloos eriline ka ajastu mõttes – ta oli kangelane ajal, mil puhuma olid hakanud vabadusetuuled ning Eesti rahvas vajas ühtsustunnet rohkem kui kunagi varem. Tema triumf langes ajastusse, kus iga märk eestlusest tähendas rohkem kui iial varem. Ja ka seetõttu kasvas Salumäest midagi enamat kui sportlane. „Ükskõik kellega sa räägid, siis tol ajal olid Erika trekisõidud, rekordid ja medalid väga suur asi. Seoulis 1988 võistles ta küll Nõukogude koondises, aga tal oli juba siis kiivri peal Eesti lipu märk. Ja see, mis toimus tema ja Tiit Soku vastuvõtul Raekoja platsil, oli meeletu. Ta oli ja on meie Erika,“ lausub Marju.
Et see lugu jõuab nüüd kinolinale, on omamoodi ringi täitumine – võimalus minna tagasi aega, mil ühe inimese visadus muutus terve rahva sümboliks. Filmis on oluline just peategelase sisemine kasv ja äärmine sihikindlus. „Ta jõuab tippu läbi tõsiste raskuste. See peaks innustama noori, et kui sul on eesmärk ja sa pingutad selle nimel, siis on võimalik kõike saavutada. Erika lugu on kangelase lugu.“
Oluline koostöö olümpiavõitjaga
Kuigi tegemist on mängufilmiga, oli loojatel algusest peale oluline, et Erika Salumäe enda hääl ja kogemused oleksid kaasatud. „Kui German Golub hakkas koos Mehis Pihlaga stsenaariumi kirjutama, siis võtsime kohe Erikaga ühendust ning sõlmisime temaga litsentsilepingu. Poisid suhtlesid temaga kirjutamise ajal väga tihedalt,“ ütleb produtsent.
Loo kontrollimise ja tunnetuse mõttes oli tähtis päriselt käia ka nendes paikades, kust Erika teekond alguse sai. „Kui Erika viibis Eestis, siis olime temaga pea kaks nädalat koos. Muuhulgas käisime tema sünnipaigas Elvas,“ meenutab Marju.
Omaette verstapost oli kahekordse olümpiavõitja ja peaosatäitja Karolin Jürise kohtumine, sest roll eeldas enamat kui füüsilist sarnasust. Karolin käis Erikaga kohtumas nii Eestis kui ka Hispaanias ning neil oli aega omavahel vestelda. Erika andis näitlejale ka oma uisud, et ta saaks neid filmis kasutada.
Karolin on parim valik
Karolin valiti Erika rolli väga teadlikult. „Meil käis casting´ul mitmeid sobivas vanuses näitlejaid, aga Karolin oli kõige parem. Tal on ka mingisugune väline sarnasus Erikaga, aga oluline on see, et ta on väga andekas, pühendunud ja töökas,“ ütleb Lepp. „Karolin hakkas kaks aastat enne võtteid trenni tegema, tal oli eratreener ja ta järgis toitumiskava. Ta luges läbi kõik Salumäest ilmunud elulooraamatud, mitmed intervjuud ja spordireportaažid, vaatas ära dokumentaalfilmid ning võttis vene keele tunde. Ta lasi ka oma juuksed lõigata soengusse, mida kandis Erika.“
Ometi ei saanud kõike ainult näitleja õlule jätta. Mõnes stseenis tuli appi kehadublant – jalgrattur Liisi Alamaa, kellel kasutati erilahendusena Karolini näo järgi tehtud maski, et kõik rattasõidud oleksid veenvad. Kaskadööri kasutati mõnede kukkumiste ja ohtlikumate stseenide puhul.
Ajastutruudus nõudis palju tööd
Filmitegemise tehniline pool oli kõike muud kui lihtne, eriti spordistseenide puhul. „Kõige keerulisem oli jalgratastega, sest selle ajastu rattaid lihtsalt ei ole väga vabalt saada,“ ütleb Marju.
Abikäe ulatasid rattaspordikogukond ja inimesed, kellele teema korda läks. Rattaid saadi nii Elva rattaspordiklubi kui ka Tartu Rattaralli Vintage sõidul osalevate vanakooli rattafännide kaudu.
Väljakutseks osutus ka tollase ajastu taastamine. Praegu ei saa enam lihtsalt kohale minna ja nõukogudeaegset keskkonda filmida, sest paljud kohad on muutunud või lausa kadunud. Seetõttu oligi vajalik filmida mitmes riigis ning teha koostööd Balti partneritega. Võtted toimusid viies riigis: Eestis, Lätis, Leedus, Soomes ja Gruusias – just selleks, et leida sobivaid asukohti, võttevõimalusi ja ajastutruud miljööd. Filmi valmimist toetasid muuhulgas ka Läti Filmifond ning Lithuanian Film Centre, kust olid kaasatud produtsendid. Samuti on mõnedes rollides Läti ja Leedu näitlejad.
„Meil pole tolleaegset trekimaailma enam igal pool võtta ning kui filmis olid Moskva laagrid ja nõukogude eksterjöörid, siis pidime neid kunstlikult tekitama. Venemaale ei saanud minna, aga Leedus ja Lätis on sellest ajastust veidi rohkem säilinud ja seepärast filmisimegi osaliselt seal,“ selgitab produtsent. „Samuti ei ole meil korralikku sisetrekki – need stseenid filmisime Leedus, kus on väga heal tasemel mitme funktsiooniga sisetrekk.“
Ka nõukogudeaegne koondise- ja võistlusriietus tuli sisuliselt uuesti luua. „Osad riided saime Sportlandist, adidase retro kollektsioonist. Osa riideid õmbles Marat spetsiaalselt filmi jaoks,“ lisab ta.
Lugu tahtejõust ja visadusest
Kui palju me ka ei räägiks ratastest, treeninglaagritest ja ajastutruust vormist, on filmi keskmes siiski inimene – tüdruk, kes pidi väga vara õppima ise hakkama saama ja iseenda eest seisma. Just see teeb „Meie Erika“ loo laiemaks kui spordielulugu: see on teekond, kus anne üksi ei vii kuhugi, kui selle kõrval pole distsipliini, tahet, sisemist jõudu ja sihikindlust.
„Meie Erikat“ tasub vaatama minna nii nendel, kes mäletavad Erika Salumäe esimest olümpiavõitu, aga ka nendel, kes sel ajal veel sündinudki polnud. Marju sõnul ei ole see lugu kindlasti ainult spordist. Erika film on eelkõige tahtejõu, sitkuse ja visaduse lugu ning just seetõttu on see vaatajasõbralik ka neile, kes rattaspordist muidu palju ei tea.
„Olen ise filmi näinud eri etappides päris palju kordi ning mul tõuseb iga kord lõpus klomp kurku. See film on emotsionaalselt hästi mõjuv,“ lisab ta. Filmi tegijad on välja toonud, et see linateos annab selgelt mõista, et igal rahval on vaja kangelast, kuid harva küsitakse, mida on kangelasel endal vaja.
„Meie Erika“ jõuab kinodesse 13. veebruaril
Filmi lavastaja on German Golub, produtsendid Marju Lepp ja Manfred Vainokivi (Filmivabrik), kaasprodutsendid Armin Karu (Hansafilm) Toomas Ili (Elisa), Uljana Kim (U.Kim Studio), Marta Romanova-Jekabsone, Inga Pranevska (Amber Land Film) operaator Rein Kotov ja kunstnik Jaana Jüris.
Filmi valmimist toetasid Eesti Filmi Instituut ,Kultuurkapital, Läti Filmifond , Lithuanian Film Centre, National Film Centre of Latvia Tartu Filmifond, Estiko, Viru Filmifond ja Elva Coop. Filmi levitajaks on Hea Film.
Tekst: Merilin Piirsalu
Avafoto: Liisabet Valdoja
Alutaguse Naistesõit – oluline pole aeg, vaid emotsioon ja toetav seltskond