Londoni elu nautiv eestlanna Loona Järvloo kasvatab suurlinnas vaimujõudu jooksurajal. Ta on finantskuritegude riskianalüüsi tarkvaraarendusega tegeleva ettevõtte ComplyAdvantage digiturunduse juht ning töö nõuab temalt pingutust, milleks on võimalik valmistuda vaid erakordsete sportlike eesmärkide toel.
„Jooksmine teeb mind õnnelikuks!“ ütleb Loona veenvalt. „Kui sa teed midagi, mis on väga raske, valus ja ebamugav ning saad sellega füüsiliselt ja vaimselt hakkama, siis on sellest kasu nii maratonirajal kui ka elus üldse.“
Eesmärgid innustavad treenima
Tema järgmised suured eesmärgid on osaleda mitmepäevasel ultramaratonil ja läbida täispikk maraton vähem kui kolme tunniga. „Olla nii tugev, et suudan mitu päeva järjest joosta, on kindlasti uus katsumus. Ma pole praegu väga kindel, kas ajalise eesmärgi saavutan, aga unistada ju võib.“
Fantaseerimise asemel astub Loona siht silme eest väikeseid, aga väga konkreetseid samme. „Suhtlen jooksutreener Margus Pirksaarega, kes valmistab mind ette linnamaratoniks. Kuna on ebaselge, millised võistlused ja mis tingimustel toimuda saavad, siis konkreetset jooksusündmust pole ma veel välja valinud.“
Jooksmise kõrval peab ta oluliseks ka jõutrenni. „Üldkehaline treening ja jõutrenn aitavad mul saada paremaks, tugevamaks ja kiiremaks jooksjaks,“ selgitab Loona. Suurema osa ajast on ta kirjanduse abil endale ise kõik vajalikud plaanid koostanud ja need siis järjest ellu viinud.
Pikamaajooksudel uustulnuk
Varem on Loona tegelenud nii mäesuusatamise kui ka kikkpoksiga, kuid jooksurajal peab ta end veel üsna algajaks: „Alustasin treeningutega vähem kui viis aastat tagasi.“ Esimesel maratonil pani ta end proovile 2018. aastal Kopenhaagenis, läbides distantsi ajaga 3.45.31. Aasta hiljem jooksis ta Californias toimunud maaliliste vaadetega Big Suri maratoni ajaga 3.28.30. Mullu valmistus Loona Pariisi maratoniks, mis jäeti pandeemia tõttu ära. Sel suvel õnnestus tal osaleda Inglismaal peetud ultramaratoni Maverick Adidas Terrex X Series Exmoor 57 km distantsil.
Viimane katsumus sattus tema teele veidi juhuse tahtel, sest selle toimumist pidas ta maailmas valitseva olukorra tõttu kõige tõenäolisemaks. „Kuna maratoniks valmistumine võtab keskmiselt aega kolm kuni neli kuud ja linnamaratonide toimumise tõenäosust oli keeruline ette ennustada, siis panin end kirja ultrajooksule, mida korraldatakse igal aastal Exmoori rahvuspargis.“
Positiivne kogemus on oluline
„Iga kord on minu peamine eesmärk läbida distants hea enesetundega ja ühes tükis, et säiliks tahe ka järgmisel korral starti minna. Ultramaraton oli küll ainult 57 km pikk, kuid kulges mägisel rajal ja tõusumeetreid olid korraldajad meile sinna organiseerinud 2600. Tavainimesele ei pruugi see midagi öelda, aga see on umbes sama hea, kui tavapärasele linnamaratoni distantsile lisataks juurde veel 25 km. Mul läks väga hästi – olin finišis kuues naine ja sain üldarvestuses 23. koha. Keha ja vaim pidasid vastu, olin enda üle uhke.“
Eksis rajal
Ultramaratoni jääb meenutama ka väike vahejuhtum, mille tõttu oleks Loona napilt võistluse katkestanud. „Pool rajast oli läbitud ja teadsin, et ees ootab umbes tunniajane tõusulõik. Ühel hetkel märkasin, et minu teel pole mõnda aega olnud mitte ühtegi rajamärki. Mõistsin, et olen totaalselt eksinud. Teisi inimesi ei paistnud mitte kuskilt, telefonil polnud levigi. Tekkis hirm ja kerge paanika, jäin seisma ja mõtlesin, et nüüd on kõik läbi. Nutsin, kuid suutsin end mõne aja möödudes piisavalt koguda ja hakkasin tuldud teed tagasi jooksma. Lõpuks olin rajal tagasi, kuid emotsioonide karussellil võimutses pahameel, sest olin kaotanud nii aega kui ka energiat. Lohutuseks sain teada, et sellistel sündmustel on eksida üsna tavaline. Ilma lisakilomeetriteta oleksin suutnud naiste arvestuses kolmandana lõpetada.“
Raskused kasvatavad sitkust
Raskeks läheb Loona jaoks iga eneseületus siis, kui ta väljub enda mugavustsoonist. „Sellega peab harjuma. Tuleb osata end alla andmise hetkel ümber veenda. Muidugi on vaja esmalt aru saada, kas on raske vaimselt või füüsiliselt. Kui keha vajab puhkust, siis tuleb seda võimaldada. Räägin jooksmise ajal iseendaga päris palju, kiitusega ei ole ma ka kitsi.“
Ultramaratoniks treenides on läbitud distantsist tähtsam jalgadel veedetud aeg. „Enamik treeningkavadest näevad ette kahte pikemat jooksu nädalas: üks neist kahetunnine ja teine kuni viietunnine. Kui sa poodiumikohta püüdma ei lähe, siis ei ole läbitud kilomeetrite hulk oluline. Tempo on pigem madal ja sellega on esialgu tegelikult päris keeruline harjuda,“ ütleb ta.
„Kodulinnas Londonis tuleb maastikujooksuks treenides olla loominguline, sest mägisemat trajektoori pole väga kuskilt võtta. On olnud trenne, kus jooksin ühest mäest üles ja alla 25 korda ja proovisin niimoodi sportides üle kahe tunni vastu pidada.“
Elu raskeim treening möödus Tenerifel
„Pandeemia ajal kolisin oma kodukontori Tenerifele, kus on suuremad mäed, ning treenisin seal. Üks raskemaid päevi oli Teide rahvuspargis, kus jooksin korraga kokku üle viie tunni ja 38 km. All linnas oli hommikul 25 kraadi sooja, mäe ülemises osas tervitas mind härmatis. Sealne maastik on nii liivane kui ka kivine ja ilm muutub pidevalt. Vahepeal võib mööduda tunde, ilma et kedagi kohtaksid. See oli tohutult raske, aga kindlasti üks tähtsamaid treeninguid ultramaratoniks valmistumisel,“ leiab Loona.
Õige jalanõu otsinguil
Kui linnas jooksmiseks on Loonal välja kujunenud oma lemmikjalanõud, siis maastikujooksu puhul on ta veel sobiva tossupaari otsinguil. „Mul on nii Nike trail running’u jalanõusid kui ka The North Face’i omasid, kuid pean veel veidi taustatööd tegema ja katsetama. Linnajooksuks on minu jaoks parim mudel Nike Air Zoom Alphafly.“
Tekst: Marta Vasarik
Fotod: Karl Altraja, erakogu
Sportland Kõrvemaa Metsajooks toimub 22. augustil