Vello Vaher: „Tegelikult ma ei olegi painduv!”

Kuidas täpselt Vello Vaher (53) Ameerika talendisaatesse jõudis, ei luba leping tal veel senini rääkida, kuid kuuldavasti tuleb põhjust otsida internetti üles riputatud kunagistest etteastetest, mida õiged inimesed õigel ajal märkasid. Edasist teame juba kõik: järjekindlalt peadpööritavate trikkidega publikut ja kohtunikke hullutanud Vaher jõudis kindlalt veerandfinaali, sealt edasi rahvahääletus paraku eestlast enam ei soosinud. Võttes aga arvesse, millises seisundis oli mees mullu samal ajal, võib Ameerikas saavutatut lausa imeks pidada. „Pärast kolm ja pool aastat tagasi tehtud seljaoperatsiooni olin juba minemas pensionile ning tegelesin vaid akrobaatika õpetamisega. Ehkki tegin kõik harjutused kaasa, ei saanud seda trennitegemiseks nimetada, sest ma ei pidanud ju jalgu kaela taha panema,” räägib Vaher.

Võtmeks enda võimete tunnetamine

Kui Vaher otsustas võtta vastu senise elu suurima väljakutse, hakkas ta mullu oktoobris uuesti tõsiselt treenima. „Alles jaanuaris sain esimest korda nibin-nabin jalad kaela taha ja 31. märts on minu teine sünnipäev, sest siis suutsin jälle oma jooganumbriga lavale astuda ja tunda, et olen elus,” meenutab Vaher, kes kogu käesoleva aasta on treeninud kolm tundi päevas, ning sedavõrd intensiivselt, et teda võis sageli näha pärast trenni Arigato spordiklubi riietusruumi põrandal, kuna toolil ta istuda ei jaksanud. Vaimu see aga ei murdnud, pigem vastupidi – kui mees viimaks omal jalal autoni kõndis, mõtles ta juba järgmise päeva trennist. Koormavaimaks olid just kaelalihaste trennid, sest sellega kaasneb alati hirm kaela ja seljaaju vigastada. Võtmeks on siin enda võimete tunnetamine, mida 70kg kaaluv Vaher valdab lausa sedavõrd hästi, et käib jõumasinal vaid kaela abil üle koguni 150kg-st raskusest.

Kaelamurdvad trikid

Fakt, et oma karjääri suurimad etteasted tegi Vaher alles päris karjääri lõpus, temas midagi kripeldama ei pane, sest nagu ta ise ütleb, poleks ta võib-olla nooremana nii hulljulgeid ja võimsaid trikke osanud välja mõeldagi. „Praegu pole mul enam midagi kaotada – olen 53-aastane ja lapsed täiskasvanud,” põhjendab ta, ehkki lisab, et riskida võib siiski see, kes oskab. „Võin nüüd võtta ka selliseid riske, mis mul pehmelt öeldes elu ohtu seavad,” märgib Vaher, vihjates talendisaate teisele etteastele, kus ta jalad kaela taga külg ees piki kitsast poomi liikus. „Varem olin teinud seda vaid põrandal, aga poom oli 130cm kõrgune, 18cm lai ning kolm meetrit pikk. Et kogu atribuutikat paremini lavale lükata, asetati see ratastega aluse peale, mistõttu jäi minust vaid poole meetri kaugusele metalläär. Kui ma oleksin poomilt selg ees kukkunud, siis võinuks see n-ö väga lõplikult lõppeda.”

Kriitilise hetke päästis müts?

Mõneti kriitiliseks võib pidada ka hetke, mil Vaher oma viimasel etteastel ronis jalad kaela taga mööda sangasid käte abil parajasti ülespoole, kui kohtunik Simon Cowell otsustas just siis nupule vajutada. Õnneks ei pannud Vaher vahejuhtumit tähele, vaid ronis rahulikult edasi. „Olin jäägitult oma numbrile keskendunud. Ehk aitas mind ka müts, mis kattis kõrvad kinni?” arutleb mees, lisades, et Cowelli punast risti märkas ta alles pärast esinemist. „Arvasin esmalt, et sain risti seetõttu, et viimase kiikumisega tulid mul jalad kaela tagant lahti ning ka köitest ülesronimine ei läinud enam nii nagu plaanisin, sest jõud oli täiesti otsas,” ütleb Vaher. Oma osa oli siin selleski, et kuna aeg oli väga limiteeritud, ei jõudnud ta viimast numbrit kordagi enne läbi proovida. „Et midagi läbi proovida, pean eelnevalt kolm tundi soojendust tegema ning kuus tundi enne esinesmist ei tohi süüa. Ka polnud võimalik viimasel hetkel enam mingeid muudatusi teha, kui mõni idee tekkis,” selgitab Vaher ja toob välja huvitava nüansi, et peale trikke ei räägitudki eriti tema painduvusest, vaid öeldi hoopiski: „You are so strong!”. „Eks see peegeldab ka minu loomust, sest tegelikult ma ei olegi painduv – teen palju tööd, et publikut ära petta nagu ma painduksin. Sünnipäraselt ei paindu ma aga absoluutselt. Igaühel läheks jalg kaela taha kui ta iga päev 2 – 3 tundi aastakümneid painutaks. Aga see on ränkraske töö, mida on võimatu rahas mõõta,” ütleb mees.

Õige tee

Vaher tunnistab, et Ameerika talendisaate järel on juba Eestis väga elavaks läinud ning ta on saanud palju pakkumisi. Siiski loodab ta, et midagi huvitavat on oodata veel ka USA poolt. Vaher ei eita, et on sarnaselt paljudele kommentaatorite soovitusele mõelnud ka Ninja Warriori saatesse minna, kuivõrd tema number ju paljuski meenutab sealseid takistusradu. Samas on seegi selge, et taolised esinemised pigem võtavad kui annavad raha.

„Suur osa minu tegemistest on sündinud pigem missioonitundest: võtame või näiteks beebivõimlemise. Võinuksin ju ka omal ajal sellest midagi LesMillsi sarnast luua, kui vaadata kui paljud Eesti beebiklubid minu harjutusi kasutavad, aga ainult raha pärast ei tee ma kunagi midagi,” ütleb Vahel ja lisab, et tõestas Ameerika saatega nii endale, oma lastele kui ka kõigile teistele, et on olnud õigel teel. “Kõik see, mida olen teinud – nii jooganumber kui ka beebivõimlemine – on olnud originaalne ja ainulaadne,” rõõmustab mees.

Sportlik ja edukas pere

Vellol ja tema näitlejast abikaasal Aital on viis last, kes kõik käivad edukalt enda valitud radu. Vootele lõpetas koreograafiateaduskonna ning õppis õmblemist, kuid tõsisemast sporditegemisest tema ei unistanud. Samas on akrobaatikat rohkem või vähem teinud kõik Vaheri perekonna lapsed – alates perekonna tsirkusest, lõpetades batuudihüpetega, milles kõige kaugmale on jõudnud tütar Lemme, kes võistelnud juba juunioride EM-il ja MM-il. Ka näitlejana leiba teeniv Linda tegi batuudil abiköitega kahekordse salto ära. Koduselt tunnevad end seal ka teivashüppes 11 Eesti rekordit püstitanud Lembi ning rühmvõimlemise MM-i pronks ja fitnessi EM-idelt ja MM-idelt 7 medalit võitnud Endla.

„Kasvatasin oma lapsi nii nagu oskasin, ja kui tegingi midagi valesti, ju ma siis ei osanud teisiti,” sõnab Vaher. „Aga ma vähemalt üritasin olla hea inimene ning kasvatada ja suunata neid nii nagu sel hetkel targemaks pidasin. Laste edukus tõestab mulle, et tegin õigesti.”

Tütred isast

Lembi meenutab, et kui Ameerikast tuli kutse saatesse, siis ta toetas isa 100%, sest isa vääris sellist võimalust. “Esimest korda oma karjääri jooksul tegi ta sihipäraselt trenni ning mis minu meelest kõige tähtsam, pani suure rõhu taastumise peale. Loomulikult varasemat tegemata tööd see ei parandanud, aga ma teadsin, et ta teeb selle ära ja tegigi!” ütleb Lembi.

Ka Endla on veendunud, et isa vääris sellist võimalust. “See oleks võinud tulla vaid natuke varem, aga elus jõuavad asjad ise sinu juurde täpselt siis, kui vaja. Nooremana oleks see lihtsalt kõik kergem olnud. Isa on uskumatult töökas ja tänu sellele ta seda kõike ka jõuab. Ta on teistest erinev ja suurepäraste ideedega, mis vahel ka liiga utoopiliseks kujunevad. Isal on suur ja lahke süda. Ta on alati meid toetanud ning aidanud ka meie unistusi täide viia, koos ema abiga muidugi,” lõpetab Endla.

Vaata videot Vello Vaheri esinemisest USA talendisaates:

Tekst: Lauri Birkan

Fotod: erakogu