Üks armastatuim ja tuntuim tegija Eesti telemaastikul – Teet Margna, võttis vastu väljakutse ronida juulis koos Sportlandi meeskonnaga Mont Blancile.
Teet tunnistab, et igasugune sportlik tegevus on talle alati meeldinud. „Minus on väga palju sportlikku hasarti ja ehk just liigse hasardi ja entusiasmi tõttu sain augusti keskel oma elu kõige tõsisema sporditrauma,“ räägib Teet. „Läksin üle 15 aasta taas sulgpallitrenni ja mõtlesin, et saan kohe samal tasemel jätkata, kus toona pooleli jäi. Vaim oli valmis, aga keha mitte. Üks äkiline vale samm ja mu vasaku jala Achilleuse kõõlus rebenes.“
Tänaseks on õnnetust seigast möödas 10 nädalat ning Teet enam kipsi kandma ei pea. „Kuigi ma alles õpin uuesti käima, siis juba praegu unistan vaikselt kiirkõnnist,“ avaldab mees.
Muud huvid varjutasid kergejõustiku
Alates neljandast klassist õppis Teet muusika- ja spordikallakuga klassis. Kuni keskkooli lõpuni tegeles tänane teleprodutsent aktiivselt kergejõustikuga ning hiljem lõpetas Viljandi spordikooligi. „Mulle sobisid päris hästi tõkkesprint ja kõrgushüpe,“ meenutab Teet. „Nendel aladel oli mul paar eredamat sähvatust ja kõige enam tunnengi ehk rõõmu kõrgushüppes ületatud 1.82 üle.“
Keskkoolis tekkis Teedul spordi kõrvale teatrihuvi ja nii see trennis käimine toona soiku jäigi. „30-40 aastasena ei teinud ma vist üldse trenni,“ tunnistab ta. „Ka toitumise osas kippusin liialdama ega mõelnud eriti üldse, mida või millal söön ja joon. Olin sageli poole ööni üleval ja kõige selle tulemusena kaalusin ühel hetkel 87 kg. Kui ma seda märkasin, ei olnud tunne üldse meeldiv ning see hakkas mind väga häirima.“
Kiirkõnni võlu
Sellest saigi murdepunkt ning Teet otsustas alustada jooksmisega, mis talle tegelikult üldse ei meeldinud. „Paljud jooksjad räägivad, et mingil hetkel vabanevad jooksudistantsil õnnehormoonid – endorfiinid, mis kergendavat treeningut,“ imestab ta. „Aga mina neid endorfiine ära ei jõudnud oodata ja leidsin, et kiirkõnd on jooksmisele väga heaks alternatiiviks ning teen seda tänagi igal võimalusel, nii suvel õues kui talvel trenažööril.“
Koos elustiilimuutusega avastas Teet enda jaoks vee joomise tähtsuse. Toitumise osas ta täna väga ekstreemne ei ole. „Eelistan süüa kala ja kana ning väga harva loomaliha,“ kirjeldab ta oma menüüd. „Püüan süüa pigem aeglase(ma)lt, mitte liiga palju ja mitte peale kella kaheksat õhtul. Komme, küpsiseid, kooke ja magusaid jooke pigem väldin.“
Suurim võit enda üle
Oma suurimaks võiduks enda üle peab Teet suitsetamisest loobumist ning ka alkoholiga on ta suhted pigem jahedad. „Hakkasin suitsetama ülikoolis ja lõpetasin päevapealt kui olin 25-aastane,“ tunneb ta täna enda üle uhkust. „Klaasikese-paar veini endale ikka luban, aga seda mõnusa seltskonnaga ja siis, kui miski väärib tähistamist. Seoses Achilleuse kõõluse vigastusega ja „Septembris ei joo“ kampaaniaga on tekkinud minu elus hetkel pikem periood, mil alkoholi osas on täielik tuulevaikus ja mulle täitsa meeldib nii,“ tunnistab Teet.
Kaotada ei meeldi
Maailma on Teet näinud väga palju ning oma seikluseid on ta kajastanud teleekraanilgi. Viimane eredam reisielamus pärineb aga Pacific Crest Traililt USA-s. „Seda 4279 km pikkust matkarada tahaks kunagi tulevikus jätkata.“
Mont Blanci projektiga nõustus Teet kiiresti. „Ma loodan, et ma seda ei kahetse, sest alles hiljem meenusid mulle mitmed momendid, mil olen pidanud matkade ajal mägismaal ronima ja see on olnud minu jaoks ikka üks põrgupiin,“ muigab Teet. „Aga millegipärast olen ikka ja jälle valmis endale selliseid katsumusi teele veeretama. Lisaks on mul väga hea meel, et saan seda teha koos oma vanema tütre ja professionaalse Sportlandi tiimiga. See saab olema super elamus ja ma loodan väga, et ma ikka tippu kah jõuan, sest kaotada mulle eriti ei meeldi.“
Tekst: Liisi Rist
Fotod: Jake Farra
100 päeva PyeongChangi taliolümpiani