Hoogu juurde – tantsija ja judo poiss!

Marie-Liset Tauts (11) ja Ott Aleksander Raud (13) on noored, kellel ei ole kunagi igav ja kes jõuavad teha väga palju. Sel kevadel osalevad nad Sportlandi kampaanias “Hoogu juurde”.

Marie-Liset on Tartu tüdruk ning lõpetab sel kevadel Tartu Variku kooli 5. klassi. Ott Aleksander on aga pealinna poiss ning saab tänavu kätte Vanalinna Hariduskolleegiumi 6. klassi tunnistuse.

Mõlemad noored on sportlikud ning seetõttu pole ime, et just kehalise kasvatuse tund on koolis nende lemmik. “Pole kahtlustki et lemmikutest lemmikum on kehaline kasvatus. Kuna olen väikesest peale harjunud trenni tegema, siis see on tund, mida ma lausa naudin. Ajalugu on samuti huvitav. Tegelikult polegi tundi, mis mulle ei meeldiks, igas tunnis tuleb leida midagi, mis selle meeldivaks teeb. Õppida on lahe!” arvab Marie-Liset.

Ott Aleksander ütleb, et lisaks kehalisele on tema lemmikud veel kunstiõpetus ja muusika. “Mulle meeldib liikumine ja värskes õhus viibimine ning kehalise kasvatuse tunnid toimuvadki suures osas õues. Armastan mängida jalgpalli ja teha kergejõustikku. Kunstis meeldib mulle kõige enam joonistada mustvalgeid ruumilisi kujundeid ning muusikatunnis meeldib kitarri mängida.”

Täiega sportlikud

Sporti ei tee noored aga ainult kehalise tunnis. “Minu elustiil ongi kogu aeg trenniga seotud olnud ja ma ei kujuta elu ilma selleta ette. Käin iluvõimlemises, see annab painduvuse ja rühi, lisaks on seal ka balletitunnid. Tantsimine on aga minu põhine ala. Tantsin hästi erinevaid stiile ning igaühe jaoks on oma treeningud,” lausub Marie-Liset, kelle lemmikstiilid on street ja hip-hop. Lisaks kuulub ta jazz koondisse ja võistlusgruppi, kuhu pääsevad ainult parimad, kes esindavad oma tantsukooli nii Eestis kui välisvõistlustel. “Eraldi teen veel show soolot ning sellest aastast kuulun ka disco small group’i, kus tantsijate arv on piiratud, enamasti on seal 5-6 tantsijat. Selle grupiga võistlen samuti nii Eestis kui mujal. See stiil on füüsiliselt kõige raskem, aga mulle väga meeldib. Kui aega vahel üle, siis käin ka akrobaatikas,” kirjeldab Marie-Liset oma mitmekesist tantsuharrastust.

Ott Aleksander käib üheksandat aastat judotreeningutel Toni Judokoolis. “Judo on õpetanud mulle keskendumist ja vastase austamist. Trennist, võistlustelt ja laagritest olen leidnud endale häid sõpru,” toob noormees välja sellega kaasa tulnud positiivsed märksõnad.

Hoogu juurde

Nii Marie-Liset kui Ott Aleksander armastavad aktiivset eluviisi ja seetõttu liiguvad nad sageli ringi tõukeratta või rulaga.

Marie-Liset katsetas rulasõitu enda mäletamist mööda esimest korda 4-aastaselt onu pruuni värvi rulaga ning see hakkas talle kohe meeldima.

Ott Aleksander oli samuti neljane kui oma esimese tõukeratta sai. “See ei olnud trikiratas. Proovisin kohe küll trikke teha, kuid tavalise tõukerattaga ei tulnud need välja. Esimese trikiratta sain 7-aastaselt,” meenutab ta ja ütleb, et kasutab nüüd tõukeratast igapäevaselt. “Tõukerattaga saab kiiremini edasi (näiteks minnes trenni) ja teel saab teha lahedaid trikke. Tõukeratast on kergem juhtida kui BMX-i, see võtab vähe ruumi ning seetõttu võib seda peaaegu kõikjale kaasa võtta. Trikkide õppimist saab alustada väikestest hüpetest ja tailwhip’idest ning järk-järgult raskematele trikkidele üle minna (näiteks 360 ja manual),” soovitab ta neile, kel samuti huvi tõuksiga trikitamist õppida.

Marie-Liset soovitab samuti kõikidel suveks rattad alla panna. “Kui pole veel penny’t või rula proovinud, siis proovi kindlasti ning elu läheb palju lõbusamaks ja saab ka väikse adrenaliinilaksu. Iga asi nõuab harjutamist ja kui kohe ei tule välja, siis tasub ikka alati edasi proovida. Järjekindlus on üks minu põhimõtteid,” ütleb neiu.

Ees on aktiivne suvi

Oma suve plaanivad Marie-Liset ja Ott Aleksander veeta sportlikult. Ott Aleksander läheb vähemalt kahte spordilaagrisse, loodab leida mõneks nädalaks tööd ning vabal ajal kihutab kindlasti tõukerattaga.

Marie-Liseti ootavad ees kolm tantsulaagrit ning iluvõimlemislaager. “Laagrid on ägedad, sest seal saab uusi sõpru ja mälestusi. Olen ka igal suvel koos oma geoloogist vanaisaga erinevatel Eesti väikesaartel proove kogumas, nii kindlasti ka sel aastal. Pühajärve jaanituli ja Weekend on ka plaanis,” avaldab neiu oma suveplaanid.

Tantsuhuviline tütarlaps on aktiivne ka sotsiaalmeedias ning Instagramis on tal juba rohkem kui 6500 jägijat. “Peamiselt postitan siis, kui on olnud võistlused või mingid lahedad projektid. Postitustega kajastan oma elu ning mulle on öeldud, et olen omavanustele positiivseks eeskujuks. Minu arvates on tore, kui inimesel on mingi hobi. Mind jälgivadki paljud noored, kes ise ka tantsimisega tegelevad. Lisaks ma tahaksin julgustada neid, kes veel pole mingit huviala leidnud, endale mõnda lahedat hobi leidma,” ütleb Marie-Liset.

Unistusi on palju

Päris konkreetseid tulevikuplaane noortel veel ei ole, kuid erinevates suundades mõtted juba liiguvad. “Seda olen küll mõistnud, et õppima peab ja hariduse omandamine on oluline. See annab võimaluse tegeleda kindlamalt selle alaga, mis huvitab. Praegu on minu üks soove olla tulevikus seotud moe ja stilistikaga, see on nii lahe ja vaheldusrikas töö. Samuti sooviksin hobikorras tantsutreenerina töötada,” ütleb Marie-Liset ja tunnistab, et unistusi on tal palju. “Hetkel on kõige olulisem soov lõpetada 5. klass viitega. Ma usun, et see unistus täitub ka. Reisida tahaks hästi palju – Barcelona ja Pariis on unistuste TOP-is. Trenni osas unistan ja töötan selle nimel, et flack puhtalt ära teha. Saladuskatte all võin öelda, et üks mu unistus oli ka Sportlandiga koostööd teha. Ja see täitus!” on neiu rõõmus.

Ott Aleksandri tulevikuunistused on seotud teatri või kunstiga. “Kui need soovid ei täitu, siis usun, et minust saab hea kokk omaenda restoranis, aga minu elust ei puudu kindlasti sport. Suurim unistus on aga minna Sydneysse, et sõita samadel tänavatel, kus sõidab minu lemmik välismaa tõukerattur Jack Dauth,” avaldab noormees ja lisab, et ka temal täitus hiljuti üks unistus: “Tahtsin saada KeerdTrepp team’i ja see unistus ka täitus paari päeva eest, kui Mikael Parman mulle teada andis, et olen tema tiimis.”

Tekst: Merilin Piirsalu
Pildid: Kris Süld