Bosch Eesti Maastikurattasarja mullune üldvõitja Janelle Uibokand alustas tänavust hooaega operatsioonist taastudes ja ebakindlust ületades. Treeningutesse ja võistlustesse naasmine on olnud aeglane, kuid Janelle istub kindlalt sadulas, sest armastus rattasõidu, vabaduse ja liikumise vastu ei ole kustunud. Seda enam, et nüüd on tema kaaslaseks Treki uus maastikuratas.
Sa oled eelmise aasta Bosch Eesti Maastikurattasarja üldvõitja – mida see sinu jaoks tähendas ja kui raskelt see võit tuli?
Eelmisel hooajal oli mul palju ebaõnne, tehnilisi probleeme ja kukkumisi. Igasse starti läksin mõttega, et seekord on eesmärgiks probleemivabalt lõpuni sõita. Viimane sõit oli Tallinna Maraton, kus kõik oli veel lahtine ja mitmel sõitjal oli üldvõidu võimalus. Starti läksin pinge all, kuid samas väga keskendunult. Tahtsin sõita ohutult ja anda endast rajal maksimumi. Mul õnnestus teha üsna ideaalne sõit ning lõpuks realiseerisin ära selle, mis eelmistel võistlustel nii hästi ei õnnestunud. Selle sõiduga sain ka näidata, miks ma väärisin üldvõitu. See oli minu neljas sarjavõit ning tähenduslik just selle poolest, et mul õnnestus hooaja jooksul tekkinud raskused edukalt ületada.
Millised on sinu peamised eesmärgid ja plaanid selleks hooajaks?
Käesolev aasta on natuke teistsugune, kuna eelmise hooaja lõpetasin hambad ristis – mul olid hooaja teisest poolest puusavalud ning hooaja lõppedes käisin arstide juures ning talvel ka lõpuks puusaoperatsioonil. Pärast seda olin mitu kuud karkudel. Seega on hooaja eesmärk uuesti jalad alla saada. Esimene võistlus oli Mulgi Rattamaraton ja enne starti oli isegi päris hirmus, kuna mul polnud õrna aimugi, mida oodata. Eesmärgiks oli finišisse jõuda. Lõpuks oli aga 6. koht vaid 24-sekundi kaugusel. Kuigi ma pigem olen pool aastat spordist eemal olnud, siis tundub, et kehal mingi võimekus on ikkagi säilinud.
Kui mõelda tulemuste põhiselt hooaja eesmärkidele, siis mulle on alati olulised kodused tiitlivõistlused, näiteks augustis toimuvad Eesti meistrivõistlused maastikumaratonis. Loodan, et seal saan proovida juba tulemuse peale sõita. Samuti tahaks hooaja teises pooles osaleda välismaistel võistlustel, kuid kõik sõltub sellest, kuidas taastumine läheb.
Mis sind endiselt rattasõidu juures hoiab?
Rattasõit pakub mulle vabadust. Maanteel saad läbida suuremaid vahemaid, mõelda omi mõtteid ja avastada ilusaid kohti. Maastikul sõites saad nautida loodust eriti lähedalt, mis on teraapia eest. Lisaks näed erinevaid riike rattaseljas hoopis teisel viisil.
Minu suviseks lemmikuks pikaks treeninguks on võtta maanteeratas, sõita kõigepealt Tartust Otepääle. Kohale jõudes teed näiteks tanklas pausi ja võtad ühe külma joogi ja seejärel suundud Otepää küngaste vahele tiirutama. Vahepeal käid võib-olla veel kohvikus ja enne koduteele asumist teed jälle ühe mõnusa külma joogi ja ampsu. See on omamoodi puhkus!
Miks sa soovitaksid just rattasõitu harrastada?
Rattasõit on väga hea võimalus tervise ja kehalise võimekuse säilitamiseks. Ratast saab sõita igaüks – see on üks kehale leebemaid variante, mille abil saab hakata oma füüsilist vormi parandama. Rattasõiduga ei põruta ega lõhu ennast nii kergesti ära kui paljude teiste aladega ja see on tihti soovitatud ka just taastusravis. Lisaks toetab liikumine, eriti õues ka vaimset tervist.
Millised on sinu lemmik treeningpaigad?
Tavaliselt käin vähemalt korra aastas välislaagris ja välismaal võistlemas. Kui paljude Eesti ratturite lemmikpaigaks on kevadeti Hispaania, siis mina olen viimastel aastatel proovinud avastada uusi paiku nagu näiteks Kreeka ja Küpros. Samuti tahaks vaatamata ilmale minna tagasi Šotimaale, kus on väga maaliline maastik. Minu lemmikute hulgas on lisaks kaunile Alpide piirkonnale ka Taani, kus avastasin maastikul väga mõnusaid ja ilusaid radu.
Eestis treenin tartlasena muidugi lõunas, kus on palju ilusaid, Eesti kohta mägiseid ja rahulikke teid, kus mõnus kulgeda. Maastikul on Lõuna-Eesti kõrval minu lemmikud Jõulumäe kant ja muidugi kaunis Kõrvemaa – loodus on ka üks põhjus, miks mulle sealsed võistlused väga meeldivad. Kõrvemaa rajad pole väga keerulised ning see on kindlasti heaks valikuks, kus maastikurattasõiduga algust teha.
Sa teed koostööd Sportlandiga. Mida see sulle sportlasena tähendab?
Sportlandiga olen seotud alates 2016. aastast, kui mind võeti nende meeskonda ja toetati maastikurattaga. Minu jaoks oli see väga oluline, kuna rattasõit ei ole odav ala. Eelmisel aastal sai tehtud näiteks nalja teemal, kas valida kodu sissemaks või minna välismaale tiitlivõistlustele. Need summad, mis spordi peale kuluvad, on väga suured ning igasugune toetus on suureks abiks. Eriti tänulik olen, et Sportland ei ole mõelnud minu väljavahetamisele ka siis, kui mul on olnud keerulisemad ajad, näiteks nagu hiljutine operatsioon.
Olen aastaid proovinud tasakaalustada, kuidas tööl käies leida energiat ja aega treeninguteks ning teisteks südamelähedasteks tegemisteks, kuid õpin jätkuvalt iga päev. Samuti teen palju vabatahtlikku tööd – näiteks olen panustanud palju aastaid nii Eesti Jalgratturite Liidu juhatuses kui ka Eesti Akadeemilises Spordiliidus.
Sa said hiljuti uue Treki ratta. Millised on esimesed muljed?
Ma olen Treki kaheamordilist ratast juba mitmeid aastaid oodanud, eriti seetõttu, et raputavatel ja tehnilistel radadel on üheamordilisega ikka keeruline hakkama saada. Supercaliber mudel sobib minu sõidustiiliga hästi kokku, sest IsoStrut süsteem pehmendab hästi lööke, kuid samas on ikkagi piisavalt jäik.
Kuidas iseloomustaksid Treki brändi?
Tegemist on brändiga, mis on rattamaailmas juba väga pikka aega olnud tuntud tegija. Nad on väga innovaatilised ja eesrindlikud, julgevad proovida ja arendada ning panustavad rattasporti maanteel ja maastikul ning nende ratastel sõidavad nii meeste kui ka naiste tipptiimid ja sõitjad. Lisaks paistab Trek kindlasti silma ka sellega, et rattad on visuaalselt pilkupüüdvad ja seda mõlema sugupoole jaoks.
Oled aastaid võistelnud nii Bosch Eesti Maastikuratta sarjas kui ka Sportland Kõrvemaa Rattamaratonil. Räägi lähemalt, millised need sõidud on?
Kõigepealt peab ära mainima, et Eestis on võistluskorraldus üldse äärmiselt kõrgel tasemel. Boschi sarja iseloomustavad tehnilisemad rajad, seal on rohkem metsasõitu ning võistlused nõuavad osalejatelt osavust, kuid samas ei käi need rajad siiski üle jõu ja alati on võimalik valida ka lühem poolmaraton. Sportland Kõrvemaa Rattamaratoni rada pigem tehniliselt kergem, maalilisel maastikul sõit, mis on minu jaoks väga südamelähedane. Kõrvemaa kuulub minu esimeste võistluste hulka – sõitsin selle toona läbi lausa koos oma emaga.
Tänavune Sportland Kõrvemaa Rattamaraton on ukse ees ja toimub pühapäeval, 25. mail. Miks võiksid harrastajad ja algajad ratturid just sinna tulla?
Rattasõidus algajale soovitaksin esimeseks ampsuks Kõrvemaal poolmaratoni, pisut rohkem treeninule juba täispikkuses sõitu, mis kindlasti on ka jõukohane. Rajal ei oota üle jõu käivad tõusud, kuid on samas piisavalt pingutust nõudev, et saaks mõnusa elamuse. Soovitaksin Kõrvemaa Rattamaratoni kindlasti ka selle pärast, et seal on õhkkond kodusem ja perekesksem, näiteks on seal olemas ka lastehoid.
Jalgrattasõit on kõigile ning starti võiks tulla just rohkem naisi. Ka mina olen rattasõiduga alustades saanud kommentaare, et rattasõit on meeste ala, kuid tegelikult on see suhtumine aastatega väga palju muutunud. Jalgrattasõit ei ole nii karm, kui see võib-olla tundub ning kõik sõltub sellest, et kuidas sa ise seda ala võtad. Samuti ei tasu unustada, et ei tapa mitte distants, vaid hoopis tempo. Kõige hirmsam osa ongi just proovimiseni jõudmine. Kui sa oled julgenud juba ratta peale minna ja sõita, siis ega rattamaratoni läbimises midagi ületamatut pole. Kõige suuremaks preemiaks on see eneseületus, et ma tulin ja tegin. Spordis saadud eneseületus annab kõvasti enesekindlust igaks eluvaldkonnaks!
Tekst: Janika Tamm
Fotod: erakogu
Millistel rulluiskudel uusi teid ja kiirusi vallutama minna?