Jarmo Nikolai: koerad motiveerivad ja ajavad diivanilt püsti ka kehvema päeva või ilma korral

Kui õnnestub elus ühendada mitu asja, mida naudid, siis oled õnnelik. Jarmo Nikolai, kes armastab nii koeri kui ka sporti, on leidnud võimaluse need kaks kokku liita ning tegeleb nüüd veokoeraspordiga. Palusime tal sellest põnevast harrastusest veidi lähemalt rääkida.

Millal puutusid esimest korda kokku veokoeraspordiga?

Veokoeraspordiga (rõhk sõnal sport) puutusin esimest korda otseselt kokku 2017. aasta kevadel, kui oma esimese koeraga koerakrossil startisin, aga teadmised kelgukoerte ajaloost ja ka kelgusõidu kogemus olid mul selleks ajaks olemas. Klassikalised kelgukoerad (siberi husky, alaska malamuut jne) võitsid tegelikult mu südame juba lapsepõlves.

Millal alustasid aktiivset tegelemist veokoeraspordiga?

Spordi juurde tagasi tõi mind tegelikult minu koer Totti, täpsemalt tema Instagrami konto, mille kaudu kirjutas 2019. aasta kevadel koeraspordi varustuse brändi Non-stop dogwear Baltikumi esindaja, et teha koostööd turunduse vallas. Kohtumise lõpuks olime aga kokku leppinud, et lisaks Totti turundustegevustele saab minust Non-stop dogwear Baltic tiimi sportlane.

Sel hetkel jäid järgmise võistluseni vaid loetud nädalad ning edasi käis kõik kiirelt – umbes kuu aega pärast „comeback’i“ osalesin Lätis IFSS-i (üks mitmest rahvusvahelisest katusorganisatsioonist) maailmakarika etapil, kus võistlesin laenatud koeraga. Tulemuseks oli ühe koera tõukerattaveo klassis 2. koht ning Eesti võistkonnaga teatevõistluse võit.

Milliste aladega sa tegeled?

Esimeseks eelistuseks on suusatajavedu, sest olen varasemalt tegelenud laske- ja murdmaasuusatamisega ning mis saaks olla parem, kui kombineerida kahte armastust – koerad ja suusatamine. Kuna aga mustal maal suusatada ei saa, võistlen seal peamiselt tõukerattaveo klassides ning vahel ka koerakrossis ehk koeraga jooksmises. Pikemas perspektiivis on kindlasti plaanis ka kelguklasse proovida ning mu suur unistus on pääseda osalema ühele kahest pikamaa klassikust: Iditarod või Yukon Quest.

Mis sind suusatajaveo juures köidab?

Olen teinud 11 aastat suusasporti ning see liikumisviis on mul südames, lisaks olen väga suur koerainimene, nii et olen leidnud viisi, kuidas kaks asja ühendada. Mul on alati olemas trennikaaslased Totti ja Krystal, sest suure osa treeninguid saame teha rohkemal või vähemal määral koos, see motiveerib ja ajab diivanilt püsti ka kehvema päeva või ilma korral.
 
Kui suur väljakutse on suusatajavedu sportlasele füüsiliselt?

Suusatajavedu on võistlemise mõttes füüsiliselt väga sarnane tavalise suusatamisega, aga juurde tuleb koera poolt tekitatud tõmme, millega hakkama saamiseks on vaja veidi rohkem tasakaalu ja koordinatsiooni. Kui aga lihtsalt minna metsa alla suuskadel loodust nautima ja koer ette rakendada, võib näiteks tallinlaste hulgas populaarse Harku ringi peaaegu vaevata läbida – seisad aga kenasti püsti, hoiad suuski otse ja koer teeb kogu töö ära.

Kui sageli koertega sportimisega tegeled?

Koeri treenin sobiva ilma korral (alla 15 kraadi sooja), 4-5 korda nädalas, ise proovin teist samapalju ennast ka liigutada. Jooksutreeningud teen suures osas koos koertega, aga samas on neil vaja ka natuke kiiremat liikumist, nii et musta maa puhul kasutan koerte treenimiseks palju jalg- ja tõukeratast, talvisel ajal suuski ja tõukekelku. Lisaks jooksevad koerad vahel ka täitsa lahtiselt kaasas, siis kui treening toimub inimtegevusest ja -asustusest piisavalt kaugel.

Tutvusta pisut ka oma koeri.

Mul on kaks siberi husky tõugu koera, poiss Totti ja tüdruk Krystal. Totti on kehaliselt tugev, väga iseteadlik, enesekindel ja taiplik, temaga on mul nii hea side, et julgeksin teda suure rakendi puhul ühe juhtkoerana kasutada. Samas on ta oma iseteadlikkuse tõttu vahel jonnakas ning pean tema seisundit väga tähelepanelikult jälgima – kui survestan liiga palju pingutama, siis ta ühel hetkel lihtsalt võtab käigu välja ja jääb lonkima või viskab isegi lumme külili ega liigu enam millimeetritki.

Krystal on veidi vähem enesekindel, usaldab mind pimesi rohkem ning on valmis ennast peaaegu pildituks jooksma, kui ma teda liiga palju motiveerin. Samas on ta vedamise ajal valmis alati ümbrust avastama ning teda pean selles osas väga jälgima, et tema avastamise plaanidele juba eos keelav käsklus anda. Koos moodustavad nad väga hea paari.

Võistelnud olen mõlemaga, aga täna oleme veel füüsise arendamise faasis ning paremaid tulemusi olen siiani saavutanud nn võõraste koertega.

Kuidas koerad üldiselt sportimisse suhtuvad?

Sport peab olema meeldiv mõlemal pool liinide otstes, see tähendab, et nii inimene kui ka koer(ad) naudivad seda. Huskydele vedamist eraldi õpetama ei pea, see on nende ainus rakendus ja kasutusala olnud juba aastatuhandeid ning on sügavalt geenides. Pigem on niipidi, et kui husky ei saa vedada ja piisavalt liikuda, siis tema elukvaliteet langeb, ta on stressis ja teeb kõiki neid asju, mille poolest ta kuulus on (närimine, ronimine, põgenemine jne). Piisavalt füüsilist ja ka vaimset aktiivsust saanud koer on hea ja tasakaalukas.

Millised on su eesmärgid veokoeraspordiga seoses ja mida nende saavutamiseks teed?

Tahan veokoerasporti, aga ka üldisemalt koeraga looduses liikumist propageerida. See on hea mõlema osapoole vaimsele ja füüsilisele tervisele ning pakub palju rõõmu ja häid emotsioone.

Nagu iga sportlane teen ka mina trenni, lisaks olen treener oma koertele ja loomulikult otsin toetajaid, kelle abiga paremate tulemuste ja kaugemate võistluste poole rühkida, sest nagu aknast välja vaadates näha on, siis lumega meil siin kahjuks priisata pole.

Sellel talvel oli juba varem plaan teha suusatajaveos võistlus-debüüt, aga jaanuari lõpuni olid kõik võistlused lume puudusel edasi lükatud. Kuid eesmärgid olen seadnud kõrgele ja tahan olla rahvusvahelistel võistlustel stabiilselt poodiumil. Kehvade lumeolude tõttu otsustasin tiitlivõistlused jätta järgmisesse talve, sest praeguse ettevalmistuse pealt pole eriti reaalne konkureerida nendega, kes juba kuid on lumel treenida saanud.

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: Silver Viira / Sigrit Keerd