Johannes Lilover on 21-aastane noormees, kellel veri keeb seiklusjanust ning kes otsib pidevalt põnevust ja adrenaliini. Ta ei soovi leppida keskpärasusega, vaid laseb end uutel seiklustel ja kirel kõrgustesse kanda. Johannes usub, et ainult läbi sügava kire on võimalik leida enda jaoks see õige.
Johannese ellu mahub mitmesuguseid spordialasid, sealhulgas poks, lohesurf, skimboard, kõrgushüpped, rulatamine, tennis, kuid kõige suurem osa tema ajast kulub parkuurile. Sellega on ta tegelenud juba viimased üheksa aastat. Kes ei tea, siis parkuuris läbitakse ümbritsevas keskkonnas paiknevaid takistusi võimalikult kiirelt ja efektiivselt. Takistuste ületamiseks on väga palju erinevaid tehnikaid, mille omandamine arendab jõudu, osavust, koordinatsiooni ja julgust. Lisaks arendab spordiala ka loovat mõtlemist, kuna iga takistus on erinev. See ala pakub lõputult füüsilisi ja vaimseid väljakutseid. „Parkuur on tegelikult nagu tants, lihtsalt tantsuliigutused on väga rasked. Eesmärk on liikuda sujuvalt läbi oma keskkonna. Kõigepealt pead aga siiski liigutused ära õppima. Eesmärk on see, et lõpuks ei peaks konkreetsetele liigutustele isegi mõtlema,“ kirjeldab noormees oma lemmikala.
Midagi enamat kui lihtsalt sport
Parkuuriga alustas Johannes 12-13-aastaselt. „Selleks ajaks olin batuudikeskuses teinud koos sõpradega juba esimesi front flip’e. See tundus äge asi, millega tegeleda, kuigi ma polnud selles eriliselt andekas. Kuna sõprade sünnipäevad toimusid sageli Skypark’is, siis olin natuke tuttav parkuuri-laadsete asjadega. Aga esimest korda nägin parkuuri YouTube’is. Sealt tekkisid mõtted sellega tegelemiseks,“ räägib ta.
Noormees meenutab, kuidas tal tekkis visioon iseendast oma pulmas ülikond seljas back flip’i sooritamas. „Ma isegi ei mõelnud parkuurist kui spordialast, vaid lihtsalt ägedatest oskustest ja kujutlesin, et kui ma suudaks kunagi ülikonnas back flip’i sooritada, siis oleks see ülivinge.”
Johannes hakkas koos sõpradega batuudikeskuses ja liival järk-järgult harjutama. Teda paelus parkuuri juures vabaduse tunne. Lisaks oli parkuur tema enda projekt, mitte vanemate valitud treening ning Johannesele meeldis tegeleda millegi päris enda asjaga. „Parkuur on minu jaoks midagi enamat kui lihtsalt spordiala. See on vabadus, eneseväljendus ja võimalus kontrollida oma keha õhus liikudes. See annab mulle uskumatult hea tunde.“
Johannes on parkuurimises saavutanud edu tänu distsipliinile, pühendumusele ja regulaarsele treenimisele. Areng parkuuris on tulnud koos isikliku arenguga ja üldise enesekindluse kasvamisega oma kehas. Ta meenutab, kuidas teatud vanuses tundis ta kiire kasvamise tõttu end oma kehas veidi veidralt, kuid aja jooksul on ta õppinud oma füüsist paremini tundma ning arendanud ka vaimset arusaama liikumisest.
Keha potentsiaal on võimas
Vähesel määral on Johannes saanud parkuuris ka võistelda, kuigi Eestis sellel alal väga palju võistlusi ei ole ning kodumaalt välja pole ta ennast proovile panema veel jõudnud. „Parkuuris saab mõõtu võtta erinevalt üles ehitatud võistlustel. Võisteldakse kiiruse, stiili või trikkide peale,“ selgitab ta. „Erinevate hindamiskriteeriumide kasutamine põhjustab vahel ka vaidlusi selle osas, milline on õige parkuur.“
Sport, liikumine ja aktiivne eluviis on Johannese jaoks väga olulised. „Sport ja liikumine on võimalus elada täiel rinnal ning austada oma keha. Ma tahan tunda end tervena ja tugevana ning kasutada oma keha selleks, milleks see on loodud.“
Johannes leiab, et tänapäeva maailmas, kus me istume väga palju, peame ekstra pingutama, et läheneda oma keha ürgsetele võimetele ja avastada selle potentsiaal. „Liikumise ja füüsika koostöö pakub põnevaid võimalusi. See annab suurema kontrolli oma keha üle ning see on väga äge. Näiteks vettehüppeid tehes saab õhus sooritada mitmeid saltosid ning suunata oma liikumist. Selline kontrolli tunne on väga võimas emotsioon.“
Üks huvi viis teiseni
Johannesele on alati meeldinud ka töö kaameraga. Juba üsna alguses hakkas ta oma trikke jäädvustama ning huvi filmimaailma vastu aina süvenes. Praegu tegutseb ta videograafi ja sisuloojana ning tal on YouTube’is oma kanal, kuhu ta postitab videoid nii oma trikkidest kui ka väga erinevatel elulistel teemadel. „Filmindus pakub mulle väga suurt huvi, eriti visuaalne pool ja operaatoritöö. Tunnen ennast videotööd või fotosid tehes kasulikuna, sest see aitab mul areneda valdkonnas, mis mulle sügavalt hinge läheb. Suur osa filmidest ongi ju kompositsioon, visuaal, värvid, kaamera liikumised jne,“ räägib ta. „Fotograafia ja video juures on ka midagi inimlikku. Mulle väga meeldib päris hetki otsida või inimesi pildistada. Suurem asi loodusfotograaf ma ei ole. Filmin ka ikka pigem liikuvaid inimesi.“
Johannes on teinud mitmeid koostööprojekte Sportlandiga. „Sportlandil on olnud oluline roll kogu minu teekonnal, suunamudimisest kuni operaatoriks ja monteerijaks saamiseni. Sportland on toetanud mind mitmel viisil. Oleme koos teinud erinevaid projekte ja nad on aidanud mul jõuda rohkemate inimesteni. See oli tegelikult hästi lahe, kui käisin koos Sportlandiga filmimas – mul oli tunne nagu oleks olnud suguvõsa kokkutulekul. Olen mõelnud, et kui ma kunagi peaksin Eestis paikseks jääma, siis oleks väga lahe olla üks osa Sportlandi tiimist. Olen senise koostöö eest väga tänulik.“
Kui midagi teha, siis kirega
Johannes usub, et ükskõik, mida sa teed, siis kõige olulisem on kirg. „Ma ei saa küll kellelegi anda otsest nõuannet või soovitust, kuidas leida oma tee, aga usun, et oma kire järgimine on ainus õige viis elus edasi liikumiseks. Lihtsalt mingi töö valimine ei saa kunagi pakkuda head hingelist või finantsilist rahulolu ega edu. Isegi geeniustel on raske tegeleda asjadega, mis neile ei meeldi – mis lootust on siis tavainimesel?“ mõtiskleb ta. „Milleski väga heaks saamine on niikuinii äärmiselt raske ning neil, kes ei tee oma asja 100% kirega pole isegi mitte lootust. Inimesed on kõige paremad selles, mille vastu neil on tõeline huvi. Teistes valdkondades on raske saavutada suurepärast taset, kui puudub siiras pühendumus.“
„Ma ei tea veel, kuidas kõiki enda huvisid üheks tervikuks siduda, aga tean, et kõik võtab aega. Isegi oma kire leidmine võib tohutult aeganõudev olla,“ sõnab ta. „Koolisüsteem võib jääda liiga ühekülgseks ja inimeste huvisid alla suruda ning ka see mõjutab oma teekonna leidmist. Igaüks peaks leidma viisi, kuidas oma erilistest oskustest luua oma maailm, selline, mis meie ühiskonnas töötaks. See on ainus viis, kuidas saab päriselt eristuda, kus päriselt sinu individuaalsus ja oskused esile tulevad ja see on minu meelest ainuõige.”
Süda kuulub parkuurile
Johannes kavatseb käesoleva suve veeta oma kirgedega tegeledes. Kindlasti plaanib ta tegeleda veespordiga, sealhulgas vettehüpetega. Lisaks mängib ta sageli tennist, kuid tema põhitegevus on siiski parkuur. Tulevikus soovib ta laiendada oma oskusi parkuuris, aga avastada ka uusi alasid. „Olen avatud uutele kogemustele ja pidevale õppimisele. Väga tähtis on uusi asju proovida. Mina fännan uute oskuste omandamist.“
Johannes ei oska veel täpselt öelda, kuidas ta oma tulevikku parkuuriga seonduvalt näeb. Ta teab aga kindlalt, et ei kavatse sellest loobuda ning tunneb ka teatavat kohusetunnet luua midagi sellist, mis toetaks noori parkuuriga tegelejaid ja aitaks neil samuti areneda. „Oma spordikarjääri algusaastatel vaatasin 12-aastase poisiklutina alt üles just umbes 21-aastastele noortele, kes aitasid kujundada minu arusaama parkuurist. Need inimesed tegelesid juba siis parkuuri parkide rajamisega ja tegelevad veel tänagi. Seetõttu tunnen ka ise, et pean Eesti parkuuri maastikule midagi tagasi andma ning aitama kaasa selle ala populariseerimisele.“
Tekst: Karmen Kaljula
Fotod: Keir Rämson, Mathias Randrüüt
Rally Estonia toob Lõuna-Eestisse maailma parimad rallisõitjad, adrenaliinirohke võistluse ja vinge meelelahutusprogrammi