Kuuendat suve järjest võõrustab meie pealinn rahvusvahelist triatlonivõistlust IRONMAN Tallinn. Esmakordselt leiavad siin aset ka poolpika triatloni 70.3 Euroopa meistrivõistlused. Triatleet Johannes Sikk, kes sihib 2028. aasta olümpiamänge, räägib oma IRONMAN Tallinn kogemusest ning jagab debütantidele näpunäiteid.
Johannes, sina tegid oma poolpika triatloni debüüdi 2020. aastal IRONMAN Tallinnal. Kuidas sa oma kogemust hindad?
Tegu oli koroonaperioodil tehtud ekspromt otsusega, kuna samal ajal polnud eriti teisi võistlusi. Ma ei olnud selleks eraldi valmistunud. Võistlesin eliitklassis, kus oli väga kõva tase.
Pärast ujumisdistantsi oli kõik hästi. Veest välja tulin koos parimatega, aga ujumine iseenesest on poolpikas triatlonis nii väike osa, et see ei näita midagi. Rattasõidus oli päris raske, sest mul puudus vastav kogemus. Ma polnud piisavalt eraldistardi asendiga harjunud, seetõttu jäi selg kangeks ning see pärssis pingutamist. Lisaks ma ei söönud ratta seljas piisavalt ning jooksmiseks oli energia praktiliselt otsas. Jooksu ajal üritasin juurde süüa ja seeläbi energiat lisada. Igal juhul sain hulga kogemusi ja õppisin palju.
Täna oleksin pikaks distantsiks rohkem valmis, aga minu fookus on olümpiadistantsil, mis teeb numbrites 1,5 km ujumist, 40 km rattasõitu ja 10 km jooksu. Tallinnas toimuvad Euroopa meistrivõistlused muidugi ahvatlevad ja teeb pisut kadedakski, kuna üks hea treeningkaaslane osaleb samuti. Jään siiski oma plaani juurde ja ilma spetsiaalse ettevalmistuseta peale ei lähe.
Kui oluline on tänavu Tallinnas toimuv 70.3 EM Eesti triatleetide jaoks?
Eesti sportlaste jaoks on väga mugav, kui võistlus tuuakse koju kätte. PRO-klassis võime näha lausa kolme meie triatleeti, kellest üks on minu eelpool mainitud treeningkaaslane. Ükskõik kuidas meie meestel läheb, aitab EM-i korraldus kaasa Tallinna võistluse prestiiži kasvatamisele ning tulevikus võime siin kindlasti näha veel rohkem maailmaklassi atleete ja tihedamat konkurentsi.
Sa treenid ise ka harrastajaid. Kas triatloniga saaks igaüks hakkama?
Põhimõtteliselt küll. Kui inimene oskab ujuda, siis on triatlon täiesti tehtav. Positiivsena võib välja tuua fakti, et triatloni nimel on väga paljud täiskasvanud ujuma õppinud, trenni teinud ja võistlustel kenasti ajalimiiti mahtunud. Mina ei soovita ilma spetsiaalse ujumistrennita kellelgi triatlonile minna, sest peab ikkagi jaksama järjest krooli ujuda. Kalipsoga on lihtsam ujuda, aga ka selleks peab treenitus all olema, et vältida paanikat, mis võib tekkida just pikematel distantsidel rahvusvahelises seltskonnas.
Tõsiste harrastajate peaeesmärgiks on üldiselt alati IRONMAN 70.3, aga alustama ei peaks kindlasti sellest, vaid väiksematest võistlustest ning sealt edasi liikuma. Vähese treeninguga hulljulgelt peale minna kindlasti ei soovita. Nii võib saada ebameeldiva kogemuse osaliseks. Eestis korraldatakse väga erineva pikkusega triatlonivõistlusi, mille hulgast iga inimene leiab endale sobiva.
Pikematest distantsidest on võimalik ka tiimina osa võtta, kus iga tiimiliige saab ennast oma trumpalal proovile panna. Tiimiga osaledes saab triatloni kogemuse kätte ning selle pealt võib olla tulevikus juba lihtsam individuaalselt osaleda.
Kui on korralik põhi all ning harrastaja läheb nüüd esimest korda Tallinnas poolpikale triatloni distantsile, siis millised on sinu soovitused?
Esmakordsele triatlonile mineku eel on ärevuse maandamiseks teada tuntud ütlus, et seda võistlust tuleb võtta kui pikka treeningut. Tuleb keskenduda omadele asjadele. Mingeid eksperimente ei soovita teha. Pea on vaja hoida külmana. Ujumises ei tohi paanikat tekkida ning pole vaja esimestega kaasa minna. Muidu ujutakse sinust lihtsalt üle, vesi võib kurku minna jne. Esimesel korral tuleb võtta kõike mõnuga ja nautida nii palju kui vähegi võimalik.
Kaldale jõudes on rattas natukene juba lihtsam, sest esimene pinge on maas. Viimane jooksuosa on füüsiliselt muidugi raske, aga kui on piisavalt hästi energiavarusid jaotatud, korralikult rattasõidus toitutud, siis võib jooks ka täitsa meeldiv olla. Kui ei jaksa kogu distantsi vältel joosta, võib vahepeal ka kõndida.
Toitumise puhul on oluline rattasõidu ajal kohe alustada energiavarude täitmisega, mitte süüa alles siis, kui kõht on tühi. Siis on juba hilja. Püüdke käituda paremini kui mina esimesel IRONMAN Tallinnal, kus ma terve jooksudistantsi püüdsin olukorda päästa, süües geele ja juues koolat, kuid alles lõpus sain jalad alla.
Paljud, kellel on vähem kogemusi pelgavad vahetusalasid. Kuidas nendeks võimalikult hästi ette valmistuda?
Kõige parem soovitus on enne suuremaid võistlusi käia väiksematel võistlustel. Saada kogemusi ja õppida teistelt, kuidas vahetusalades toimetatakse, asju sätitakse jne. Ettevaatlik tuleks olla rattasõidus teiste tuules sõitmisega, sest selle eest võib karistuse saada.
Kui varasemaid kogemusi ei ole, siis võib küsida nii kogenumate, aga võistluspäeval ka kohtunike käest. Üle vahetusala joone astumist ei pea kartma, siis palutakse tagasi minna ja uuesti tulla. Karistussekundid järgnevad automaatselt vaid rahvusvahelistel võistlustel.
Sind toetab varustusega Sportland. Mida peaksid algajad ja harrastajad varustuse juures kõige rohkem silmas pidama?
Ujumises kasutan Speedo varustust. Nende prillide puhul tean täpselt, mis mudel mulle sobib ja enam ei pea n-ö otsima. Esimest korda varustust valides teenindajad kindlasti aitavad. Avavee ja basseini jaoks võib kasutada erinevaid prille, aga minul on mõlema jaoks sama mudel.
Rattasõidus olen jäänud truuks Bottecchiale ja olen väga rahul. Algajatel on rattavaliku juures kõige olulisem rattatüüp. Grupisõiduratas on kindlasti soodsam ning sellega on ka lihtsam harjuda kui eraldistardi rattaga. Grupisõidurattale saab juurde lisada aerodünaamilisi nn eraldistardipulki, kui tahetakse kiiremini sõita. Esimesteks treeninguteks ja võistlusteks on parem valida kindlasti maanteesõiduratas. Hiljem, kui soovitakse kiiremaks saada, võib alati eraldistardi ratta osta. Mis iganes ratta juurde soovitan kindlasti valida rattasõidukingad, mis säästavad energiat ja hoiavad jalgu jooksudistantsiks, kuna king on pedaali küljes kinni ja jalg ei tööta vaid ühe lihasega.
Jooksutossud valib igaüks enda jalakuju järgi. Mulle istub kõige paremini Nike, aga kõigile ei pruugi see sobida. Kaupluses aidatakse kindlasti nõu ja jõuga just see õige leida.
Trenn on tehtud, varustus on olemas ning sportlane on rajal. Kas pealtvaatajad saavad nüüd osalejatele omalt poolt kaasa elamisega lisajõudu anda?
Mida rohkem kaasaelamist, seda rohkem see võistlejaid aitab. Mulle loeb väga palju, kui lähedased on raja ääres ergutamas. See annab ekstra jõudu juurde. Soovitan kõikidel võimalusel IRONMAN Tallinna raja äärde tulla ning toetada nii tippe kui ka harrastajaid.
Näiteks kevadel Madridis oli väga vägev kaasaelamine, kus pealtvaatajate ergutamist oli kõvasti kuulda ning tänu neile oli äärmiselt nauditav võistelda.
Kuidas sinu senine hooaeg on sujunud ning millised on järgmised tähtsamad võistlused?
Paar nädalat tagasi sai minu hooaja esimene pool läbi. Võistlemist alustasin juba märtsis ning sekka toimus üks treeninglaager. Võib rahule jääda. Võrreldes eelmiste hooaegadega olen sama hea või natuke paremgi. Kahel võistlusel rikkusin oma lõpptulemuse kukkumisega. Mõlemad võistlused küll lõpetasin, aga parandamisruumi ja varu on. Osalesin ka täiskasvanute Euroopa meistrivõistlustel olümpiadistantsil ja Euroopa mängudel, kus korjasin eelkõige kogemusi tippkonkurentsis võistlemiseks. Ühtegi ideaalset võistlust pole ma veel teinud, aga iga kord olen konkurentsis olnud ning hooaja esimest poolt võib pigem õnnestunuks lugeda.
Augustis osalen mõnedel Eesti jooksuvõistlusel või teen kaasa mõne kohaliku triatloni, aga rohkem keskendun treeningutele. Septembris algab hooaja teine pool ning ees on ootamas põhjamaade meistrivõistlused ning sealt edasi Euroopa karikaetapid. Olümpiaeelsele hooajale omaselt on kalender võistlusi täis ja konkurents tihe. Minu täpne graafik sõltub sellest, millistele võistlustele ranking´u alusel peale saan, aga ka finantsidest.
Tekst: Kärt Radik
Fotod: erakogu
Tule Kõrvemaale E-FAT rattaga seiklema, discgolfi mängima, viburada proovima või lihtsalt loodust nautima!