Stiina ja Kristians on Eesti-Läti paar, keda ühendab reisikirg. Kohtudes Taanis VIA University College’is, alustati reisimist suurlinnades, millele järgnesid ratta-, ronimis- ja suusamatkad.
Hariduselt insenerid otsustasid noored ühel hetkel arvuti taga istumise vahetada täiskohaga looduses liikumise vastu. Nüüd, kolmekümnestena, on nad üle nelja aasta „töötud“ olnud. Praegu matkavad nad Tšiilis ega plaani teisest maailma otsast veel nii pea tagasi pöörduda. Stiina jagas Sportland Magazine’iga matka vahepeal seniseid muljeid ja tulevikuplaane.
Mis on teie tänane eesmärk?
Pärast märgilist otsust võtsime eesmärgiks läbida ekspeditsiooni- ja matkajuhi koolitused ning iga järgneva matkaga omandada veelgi rohkem kogemusi. Oma unistuste finantseerimiseks oleme hooajaliselt töötanud Šveitsis, olnud vabatahtlikud Aafrikas, ehitanud endale matkabussi ning asutanud vaid naistele mõeldud matkaettevõtte Näkid Metsa. Koostöös Sportland Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskusega võtsime hiljuti üles ühe fotosessiooni.
Milline on teie sportlik taust?
Olime mõlemad kooliajal üsna sportlikud. Mängisime üle kümne aasta saalihokit ning pärast 20. sünnipäeva alustasime tõsiselt pikamaajooksuga. Kristiansil on ette näidata kaks 100 km pikkust ultrajooksu, mitukümmend tavamaratoni ning kaks ise korraldatud täispikka Ironman triatloni. Minu pikim jooksudistants on seni 57 km, tavamaratone olen jooksnud paarikümne ringis. Hiljem lisandusid pikad rattamatkad, murdmaa- ja mäesuusatamine, ronimine. Oleme paberite järgi ka ronimisinstruktorid. Viimastel aastatel oleme peamiselt keskendunud jooksmisele ja kestvusmatkadele.
Kui kogenud mägironijad te olete?
Kristians on mägironijana palju kogenum kui mina. Ta on hooajaväliselt roninud üksinda korra Mont Blanci tippu ning kahel korral vallutanud Kazbeki. Tema suurim unistus ongi tegeleda rohkem mägironimisega.
Minu senine kõrgeim tipp oli talvine Mt.Toubkal. Praeguse reisi eesmärk ongi piiride nihutamine. Tšiilis oleme Ojos del Salado (6891m) vallutamisel kaasgiidid Briti ja USA klientidele, sest meie eesmärgiks on taaskord oma liidrioskused proovile panna. Koos kogenud Briti mägironija, giidi ja kõrgmägede meediku Philip De-Begeriga koostame põhjaliku plaani, kuhu juurde kuulub aklimatiseerumine, toitlustus, transport, riskianalüüs, ronimislubade taotlemine ning kõik muu vajalik. Veedame mäel ka aastavahetuse ning kui kõik läheb hästi, vallutame tipu 11. jaanuaril.
Miks just Tšiili?
Tšiilisse tõi meid mitu asjaolu. Praegu on siin suvi. Siin on kõrged mäed ja metsik loodus, mis meid tõmbab ning just siin asub Greater Patagonian Trail’i (GPT) nimeline matkarada, millest oleme ammu huvitatud. Tänu kõrgele vaktsineerituse tasemele on ühiskond avatud ning riigipiirid tehti turistidele hiljuti lahti.
Räägi palun lähemalt marsruudist.
Reis koosneb kahest osast. Proovime matkates läbida võimalikult suure osa GPT matkarajast ning ronida nii mõnegi kõrgema tipu otsa. Hiljuti läbisime 21 päevaga raja esimesed kuus lõiku, et vastupidavust treenida. Pärast mägironimise faasi on plaanis jätkata matkamisega Lõuna-Tšiilis, Patagoonias. GPT pole ametlik rada, märgistus puudub, palju on eramaade läbimist, planeerimist ja navigeerimist. Raja raskuse tõttu matkavad siin vaid tõsised entusiastid. Võrdluseks, kui siin läbisime 21 päevaga 411 km, siis suve lõpus kõndisime näiteks Armeenias, Transkaukaasia rajal 29 päevaga 800 km ning Püreneedes Haute Route de Pyrenees rajal 34 päevaga 820 km.
Esimese osana mägironimisfaasist otsustasime suunduda Cerro el Plomo (5434m) tippu – puuduliku aklimatiseerumise tõttu jõudis aga kolmest katsetajast sihtmärgini vaid Kristians. Edasi plaanime ronida järgmistele tippudele: Ojos del Salado (6893m), Cerro Marmolejo (6108m), Tupungato (6570m). Kõik vulkaanilised mäetipud asuvad Tšiili põhjaosas, Atacama kõrbes, mida peetakse maailma kõige kuivemaks kohaks üldse. Kõrgusest tingituna, on ilm külm ja väga-väga tuuline.
Kui veab, vallutame Argentiinas asuva Aconcagua, kuigi see on päris kallis lõbu. Et võimalikult palju õppida ja kogemusi saada, ei palka me ühtegi kohalikku giidi, peame ise kõik planeerima (transport, toit, varustus, load, ilm jne).
Milline ilm on seni olnud?
Matkarada on kulgenud 1000-3500 m vahemikus. Raja alguses oli ilm kuum ja kuiv nagu kõrbes. Viimased lõigud on olnud väga vulkaanilised, palju on lund. Mida enam lõuna poole, seda talutavamaks muutuvad temperatuurid, vahepeale jääb isegi väike riba vihmametsa. Jaanuaris plaanime jätkata lõuna pool, et veelkord head ilma nautida, sest üldiselt on Patagoonias ilm pigem muutlik, mis paneb matkaja tõeliselt proovile.
Millist varustust kasutate ning kuidas see on toiminud ja vastu pidanud?
Matkarajal kasutame ultralight ehk ülikergesse kategooriasse kuuluvat varustust. Selle pisiku saime USA-s, Pacific Crest Trailil matkates ning viimaste aastate jooksul oleme oma seljakottidest kaotanud vähemalt 6 kilo. Telk kaalub vaid 600 grammi ning käib üles matkakeppide abil. Ainsad hügieenitarvikud on hambahari ja hambapasta. Suur osa varustusest on nišiettevõtetelt, millest paljud pole kuulnudki.
40-liitrised seljakotid on valmistatud käsitööna meie soovide ja mõõtude järgi ning kaaluvad tühjalt umbes 600 grammi. Ilma vee, toidu ja gaasita kaalub vajaliku varustusega kott umbes 4-5 kilo. Antud rajal matkates on meil tavaliselt kaasas keskmiselt viie päeva toit ja kahe peale 11 liitri jagu veeanumaid, sest mõned lõigud võivad pikalt veevaesed olla. Tuginedes kogemustele, on iga viimanegi gramm hoolikalt kalkuleeritud. Meie jaoks on oluline, et iga kaasavõetud ese oleks laiaotstarbeline. Olgu need matkakepid, torusall, õhuke jope vms. N-ö „äkki läheb vaja“ asju kaasas ei kanna. Oleme õppinud nautima ebamugavust, et rohkem avastada. Väga oluline on ka veefilter, kasutame aastaid juba Katadyn Befree tooteid.
Milliseid ettevalmistusi te veel matkaks tegite?
Kõik matkaks vajalik oli eelnevalt olemas ning see tuli vaid kokku pakkida. Küll aga uuendasime garderoobi Sportlandis The North Face’i kergekaalulise ja veekindla vihma-tuulejope näol. Sportlandist saime ka mägironimiseks kõrgmäestikku sobiva kahekohalise telgi The North Face Mountain 25 ning sama firma ülisooja sulejope ja fliisi. Strateegiliselt panime kokku matka ja mägironimise kondikava, ostsime lennupiletid ja kindlustuse, laadisime telefonidesse ja spordikelladesse vajaminevad kaardid ja failid.
Vaktsineerimise osas täitsime tervisedeklaratsiooni, lisaks pidime tegema kaks PCR testi enne reisi. Eraldi füüsilist ettevalmistust ei teinud, sest suvel nagunii matkasime ja jooksime ning esimesed 21 päeva ongi olnud treeninguks enne raskemat mägironimise faasi.
Kas olete oma teekonnal ka inimesi kohanud?
Ühtegi välismaalast ega kohalikku matkajat GPT rajal seni kohanud pole, sest keegi lihtsalt ei tea sellest rajast eriti midagi. Küll oleme mägedes, mis jäävad 2500 m piirile, näinud kohalikke arrierosid, kes lehmi karjatavad, ning kahte hobustega matkal olnud gruppi. Oleme kohalikega suhelnud rajale jäävates väikelinnades ja taludes ning hääletades. Seni on tšiillased äärmiselt külalislahked olnud, meid on kutsutud nii sööma-jooma, aga ka grillima ja öömajale.
Kas midagi väga erilist või ohtlikku on ka juhtunud?
Tehniliselt kõige keerulisemad on olnud kaks hiljutist lõiku, mitukümmend jõeületust, millest mõni päris ohtlik. Ühel õhtul matkasime vaid pealampidega pilkases pimeduses mööda ohtlikke laskumisi, kuna hommikuks pidime jõudma jõeni, et väiksema vooluga üle saada. Liustike sulamisveest toituvate jõgede vool on hommikuti aeglasem, sest osa sellest jäätub öö jooksul uuesti.
Viimasel lõigul olime vulkaaniliselt aktiivsel maastikul, mil raja moodustas vaid liiv, mis muutis tõusud raskeks ja laskumised lõbusaks. Kogu see piirkond oli nagu Marsil, ühtegi hingelist polnud. Kuuepäevane leviauk universumiga oli privileeg, mis võttis hingetuks.
Kuidas teie seiklus edasi kulgeb ja kuidas füüsiliselt vastu peate?
Mägironimisega tegeleme jaanuari lõpuni ning seejärel läheme uuesti GPT rajale, eeldatavasti aprilli lõpuni. Seni oleme suutnud igasugu vigastusi vältida, aastatepikkuse kogemuse najal oskame valida õigeid jalanõusid. Uni on füüsilise pingutuse järel väga magus ja mõnus, sest oleme telgis magamisega väga harjunud. Raskem on vaid väga tuuliste ööde korral, sest kunagi ei saa kindel olla, et telk ümber ei vaju. Tagasilennu pileteid veel pole.
Stiina ja Kristiansi tegemistega saab kursis olla Facebooki ja Instagrami vahendusel.
Tekst: Kärt Radik
Fotod: erakogu
Uued adidase esinduskauplused pakuvad erilisi ostuelamusi