Kuidas Kristiina Ehin ja Silver Sepp Tartu Maratoniks valmistuvad

Kuigi luuletaja, kirjanik ja muusik Kristiina Ehin pole seni suusatamist eriti kõrgelt hinnanud ning tema kaasa, muusik ja fantaasiapillide mängija Silver Sepp on viimastel aastatel suuski kasutanud pigem muusikategemiseks, said neist tänavused Tartu Maratoni hea tahte saadikud. Spetsialistide ja sõprade abil tehakse aktiivselt trenni ning loodetakse inspireerida ka teisi inimesi rohkem sporti tegema ja eestlaste talvisel laulupeol osalema.

Kui tublid talvespordisõbrad te lapsepõlves olite?

Kristiina: Ei olnud üldse tubli. Mul kahtlustati lapsepõlves mingit koleda saksakeelse nimega seljahaigust ja seepärast oli mul koolis paljudest kehalise kasvatuse tundidest vabastus. Õnneks aastaid hiljem selgus, et seda haigust ikka ei ole. Omajagu suusatunde sai siiski kaasa tehtud, aga kahjuks ei mäleta midagi toredat – oli üks lõputu võistlemine ja võrdlemine, kuigi tehnika ja varustus kõikidel lonkas.

Siiski meeldis mulle koos isaga käia suusatamas, sest isa oli loodusenautleja ning fookus läks kiirustamiselt ja võistlemiselt kvaliteetajale. Mäletan, kuidas ta suuski tõrvas ja määris, kuidas aitas, kui väsisime. Mäletan kuuvalguses hõbedaselt sätendavaid kuuski Rapla lähedal suusaraja ääres, mille alt läbi liuglesime. Ilusad mälupildid!

Edasi tulid talved, kus ma ei uisutanud kunagi ja suusatamine unus aastakümneteks. Ei teagi, miks. Osalt kindlasti hea varustuse puudumise pärast. Ja talved olid vahepeal pikalt mustad ja vabakutselise kirjanikuna niisama kallist varustust ostma juba ei lähe. Üks ilus vahepala oli, kui sõbrad kutsusid Viljandimaal ühe kauge järve jääle suusatama, siis kuulsime eemalt huntide ulgumist. Oli täiskuu ja see oli üldse üks lummav õhtu, kus tagasiteel ootas kuum saun. Siis vist tõotasin endale, et kui kunagi võimalik, katsun suusatamise selgemaks saada.

Silver: Kui sõidan täna pikemaid lumiseid distantse, viib see mind justkui lapsepõlve tagasi. Liikumine toob ellu rõõmu ja rõõmu juured asuvad ju lapsepõlves, kus mujal.

Rannakülas Treimanis, kus olen sündinud, oli neil päevadel eriline hõng, kui oli nii palju lund sadanud, et sai esimest korda suusajälgi teha. Sellel päeval tuli kõigepealt ronida pööningule, kus rippusid mustast nahast nelja auguga suusasaapad ning partel lebasid Visud. Taolist elevust teab enamik kaheksakümnendatel sündinud lapsi.

Aga muidu olete spordisõbrad?

Kristiina: Sõber ikka! Olen tantsuga tegelenud, alguses varieti-stiilis lavatantsuga, kus igasugused spagaadid, sillad ja hüpped olid iseenesestmõistetavad, hiljem kuuba salsa, võimlemine ja aeroobika. Ülikooli ajal tegelesin pikalt tai chiga, vahepeal olen olnud tubli jooksutiirutaja ja võtnud ette kõikvõimalikku liikumist, et vaim püsiks virge ja oma kehas oleks hea olla. Kuid võistlusspordiga pole kunagi tegelenud.

Silver: Koroonaajal sai minust jooksja, et kodustele karantiinipäevadele hoogu sisse anda. Kuid käesolev suusatamise talv on olnud väga inspireeriv, sest tänu Tartu Maratoni rahvaga sõbraks saamisele on sealt kaudu meie ellu sattunud mitu suusatavat sädeinimest. Ja mis saab vabakutselisele soolomuusikule ja kirjanikule parem olla kui vaimustuda vabal ajal hoopis millestki muust kui muusika ja luule.

Kuidas tekkis idee just nüüd Tartu Maratonil osaleda?

Kristiina: Mul on põhimõte, et aeg-ajalt tuleb ujuda vastuvoolu ja võtta ette ebameeldivana tunduvaid asju. Üks neist on suusatama õppimine. On ju ilmselge, et suusarajal tuhisevad inimesed, kes seda naudivad. Tekkiski uudishimu, et kui pikk on tee sinnani, kas ka mina võiksin kunagi sellest tegevusest rõõmu tunda? Valitud rõõmuhetki on sel aastal juba olnud, aga need on pigem sellised „hea, et ei kukkunudki“ rõõmud. Kuid pole võimalik üle hinnata karge värske õhu mõju, mida mitu tundi järjest sisse ahmid. Isegi kui rajal on raske, on pärast ikkagi vaba ja mõnus tunne, mis kestab ka järgmisel päeval.

Silver: Juhtus nii, et Suusahullude eestvedaja Vahur Teppan kutsus mind suusapilli mängima Tartu suurele suusalaadale. Lasin end suusarahva melul kaasa viia ning tutvusin Tartu Maratoni eestvedaja Indrek Kelguga. Maratoniplaanidest ei julgenud ma toona veel mõeldagi, kuid märkasin, kuidas Vahur ja Indrek teineteisele märku andsid, et sellest suusa-muusikust võiks saada meie selleaastane Tartu Maratoni eksperiment-sõitja. Varsti tulidki nad ettepanekuga lagedale, kuid hoiatasid, et ilma spetsiaalse treeninguta läheks minu puistel suuskadel 63 km läbimine liiga vaevaliselt. Nüüd olengi juba mitmes trennis käinud ja hulga kilomeetreid kogunud.

Kuidas on treeninguid möödunud?

Kristiina: Esialgu olid meil kaks korda nädalas suusatrennid, kus treenerid Vahur Teppan ja Kaupo Tammemäe kordasid ABC üle ja andsid harjutusi. Hiljem on õpetusi andnud ka suusaõpetaja Marimal Tilk. Haanja suusarajal on õpetusi jaganud igasugused kuulsad suusatajad. See teeb ikka rõõmu, kui lahkesti profid oma teadmisi jagavad. Väga heatahtlikult on meid Haanja radadele suusatama kutsunud haanjamees Aigar Pindmaa ja tema kaasa Kreet Rosin-Pindmaa. Praegu käimegi rohkem üksi ja sõpradega koos suusatamas, et õpitut ellu rakendada ja üle korrata.

Silver: Jagame Kristiinaga kodus trennikogemusi, kui mõlemad ei saa koos ühes käia. Mulle mõjus jutt, mille Kristiina ühest trennist koju tõi, et kui paaristõuke ajal käed ette lähevad, et tõukeks hoogu võtta, peab käte asend olema nii nagu tõstaks õllekasti silmade kõrgusele. Kristiina polnud kunagi õllekasti tõstnud ja küsis, mismoodi see peaks olema.
Seda ei tea ju täpselt, kui palju oleks vaja trenni teha, kuid selge on, et maratonile on plaan minna. Ma pole elus ühelgi spordivõistlusel käinud ega kujuta eriti ette, kuidas seal on. Minu maratoni moto sel aastal on, et kui kaotad maratoni, ära kaota laulu. Ehk teisisõnu: kui suudan maratonirajal ühe laulu valmis mõelda, olen endaga rahul.

Milles tunnete end tugevalt, mis tahab veel harjutamist?  

Kristiina: Tasakaal muidugi on üks lõputu harjutamise teema. Ja käte jõud on tähtis. Minu puhul on olnud küsimus, kuidas endale paaristõugetega mitte liiga teha. See tundus alguses nii lihtne, et muudkui tõukad tagant, kuid pikalt nii suusatades nõuab see rohkelt jõudu ja kerge on õlgadele liiga teha. Vahepeal tuli mul terve seeria massaaže võtta, kuna õlavöö ja käte ülepingutamisest tekkisid peavalud. Siis õppisin uuesti keppideta suusatama ja harjutasin õiget kehaasendit ja jalgade tööd. Nüüd võtsin taas kepid, kuid ei uha nendega liiga palju.

Suusakeppide pikkuse teemast olen ka hakanud aru saama. Võib-olla tuligi mu probleem sellest, et klassikakepid olid kümme sentimeetrit liiga pikad. Kuid kindlasti on mul veel tehniliselt väga palju vaja harjutada. Kiirust pole veel eriti ollagi. Peaasi on püsti jääda, edasi liikuda ja head tuju hoida!

Silver: Avastasin, et kui on moodsad ja hästi libisevad suusad, siis polegi suusatamine nii raske. Siiani olen tundnud rõõmu “talupoeglikust” loogikast, et suusatamine on iseenesestmõistetav oskus ja inimõigus. Ükskõik kui algeliste suuskadega on võimalik edasi liikuda. Kuid praegu tajun selgesti ka kvaliteedi vahet. Mida parem suusk ja varustus, seda vähem mõtled vahendite peale ja tunned rõõmu liikumisest ja loodusest.

Mis rõõmud veel on seoses suusatamisega?

Kristiina: Rõõm on see, et olen kohtunud nii paljude toredate ja entusiastlike inimestega. Tunnen, et see põhjamaade suusahullus ikka nakkab küll ja põnev on mõelda, kuidas see on paljude inimeste ja ka rahvaste jaoks tähtis identiteedi osa. Pean suusablogi, mille moto on: „Mina vabatahtlikult juba ei suusata.” Inimesel on ikka väikest taganttõuget vaja ja see Tartu Maratonist vaimustujaks kutsumine oligi minu jaoks see tõuge.

Silver: Viimastel aastatel olen suuski kasutanud esmajärgus muusikategemiseks. Kinnitades suusa külge mikrofoni, kuuleb läbi võimenduse suusa naturaalset bassi-toonilist trummiheli. Nii olen andnud hulgaliselt kontserte ja mind on suusapillimängijana kutsutud mitmesse teatrietendusse Eestis ja Soomes. Tampere Telakka teatris osalesin ühes kõige suuskaderohkemas etenduses, mida tean. Etendus sai minu ”pillide” järgi nimeks ”Suksi tango”. Teisisõnu võib siis öelda, et viimastel aastatel olen suuskadega põhiliselt muusikalavadel ringi tangotanud.

Millised on teie eesmärgid seoses Tartu Maratoniga? Ja üldse suusatamisega?

Kristiina: Eesmärk on läbida virtuaalmaraton 63 km. Valisin selle, sest ma pole veel kaugeltki valmis päris maratoni sõitma. Virtuaalmaratoni puhul on hea see, et saab sõita osade kaupa, kuid üks distants ei tohi olla lühem kui 6,3 km. Salvestan oma distantsid Strava rakendusega ja laen need oma nime alla Tartu Maratoni registreerimislehel. Praegu olen jõudnud sõita sellest teekonnast 20 km.

Silver: Nagu öeldud, pole ma ühelgi spordisündmusel käinud, välja arvatud Metsapoole põhikooli kaheksandas klassis kusagil Vändra staadionil kergejõustikuvõistlustel. Tartu Maraton tundub metsik ja vägev häppening. Silmade ees on pildid raudsetest vanadest kirvemütsidega meestest ja tugevatest naistest, kes selle raja nagu muuseas läbi lükkavad. Põnev on olla üks nendest tuhandetest, kes ühtse jõena finiši poole looklevad, samas on igaühe keskmes võitlus iseendaga ja soov üksteist arvestades, kuid teisi seljataha jättes edasi vuhiseda. Kui suudan oma esimese Tartu Maratoni läbida, siis arvan, et tahan veel. Oleks eriti tuus, kui saaksin kunagi Norras, Rootsis või Soomes mõned maratonid sõita ja hiljem võiks seal suusapillidega kontserdi anda.

Kui sportlik on ülejäänud pere, kas jagavad teie suusavaimustust?

Kristiina: Tütar Luike (6) jagab küll. Vahva on teda suuskadel näha. Limpa suusakool on lastele toredasti välja mõeldud. Poeg Hannes (16) ei taha veel suusatamisest kuuldagi, kuid käib usinalt jõusaalis. Vahel räägin talle, kui tore punt on Tartus Suusahullud.

Silver: Vanematele lastele Emmale (17) ja Hannesele pole meil tõepoolest õnnestunud murdmaa suusatamise vaimustust süstida, kuid neile meeldib mäesuusatamine ja tahame kõik koos veel paar korda selle talve jooksul mäele jõuda. Mäesuusatamine on muidugi jälle ala, mida Kristiina kardab, kui tuld. Aga on hea meel, et meie ühised talvised suusapuhkusemõtted Kristiinaga on sellel aastal alguse saanud, millest olen kõik meie 11 abieluaastat unistanud. Tänu sellele, et Tartu Maraton võttis meid oma tiiva alla katsejänesteks, on Kristiina niipalju indu saanud, et ta võib juba pikemaid vahemaid läbida ja ta ei karda enam nii väga laskumisi kui varem. Isegi karged ilmad teda enam teda ei heiduta.

Küsimus varustuse kohta – milliseid suuski eelistate?

Kristiina: Sel aastal sõidame Sportlandi suuskadega. SKIN-suuskade saamine on andnud tõuke klassikat sõita. Kui tagasilibisemine on peaaegu olematu, on klassikastiil nii palju meeldivam. Samuti on tore, et ei pea määrimisega jändama. Suusakeppide teemal tuleb mul veel selgusele jõuda, et mis pikkus ja koostis mulle ikkagi kõige paremini sobib.

Silver: Tahaks veel natuke klassikastiili tehnikat enne maratoni juurde omandada. Selleks on SKIN-suusad arvatavasti parim lahendus.

Tekst: Gerli Ramler
Fotod: Adam Illingworth