Skeem on tegelikult küllaltki lihtne – arenes sport ise ja spordirõivas läks muutustega kaasa. 19. sajandi teisel poolel pälvisid suurt tähelepanu sellised spordialad nagu tennis, polo, kriket ja kroket, golf, sulgpall, vibulaskmine, võrkpall jms. Ja sobivad rõivad olid vajalikud mitte ainult nende spordialadega tegelejatele, vaid ka pealtvaatajatele, kes soovisid end väljakul olijate ja toimuvaga samastada. 20. sajandi 20. aastatel tekkis isegi termin „pealtvaatajate sport” (ingl spectator sport).
1850
Nn Türgi kleit erineb märkimisväärselt varem kohustuslikest ebamugavatest korsettidest.
Konkreetse aja moesuunad polnud sugugi ainsad, mis spordirõivaste väljanägemist mõjutasid. Tootjad hakkasid üha enam tähelepanu pöörama ka mugavusele ja sellelegi, et rõivad vähem liikumist takistaksid. Iseenesestki mõista olid kõik uuendused esialgu mõeldud meestele, ent aja möödudes kerkis naistegi hulgast esile järjest rohkem spordientusiaste. Ühed esimestest, kes hakkasid ebamugavate rõivaste suhtes meelt avaldama, olid USA feministid. 1849. aasta ajakirjas Water Cure Journal ilmusid artiklid naistele, mis kutsusid üles pöörama tähelepanu sellele, kui ebatäiuslikud on rõivad, mida daamidele pakutakse: et veematkadel või kuurortides ravil olles peaks naine end mugavalt tundma. Ja et seetõttu on tarvis hoopis teistsuguseid rõivaid võrreldes nendega, mida oldi seni iga päev kantud. Ajakirjas pakuti uuendusliku ihukatte visandit – laiad püksid ja lühendatud kerge kleit. Seda nimetati Türgi kleidiks. Järgnevate aastate jooksul hakkasid ajakirja naislugejad uut rõivast kandma, tekitades huvi ka teistes naistes.
1890
Anna Kopčovska, tuntud ka kui Annie Londonderry, oli Riias sündinud ameerika rändur ja ajakirjanik. Esimene naine, kes sõitis jalgrattal ümber maakera, milleks tal kulus 15 kuud (1894–1895).
Sel ajal läks maailmas lahti tõeline velomaania, kuna see spordiala oli varasemate populaarsete aladega võrreldes täiesti sobilik mõlema soo esindajatele. Loomulikult pidid esimesed julged daamid esmalt käima läbi tule ja vee, sest rõivad, milles kauni soo esindajad istusid mitte just ülearu mugavatele sõiduvahenditele, polnud ka kõige sobivamate killast (kujutage endale ette pikki seelikuid ja kleite). Need, kes julgesid püksid jalga tõmmata, said halastamatu kriitika osaliseks ja naerualuseks. Kuid daamid ei andnud alla: ehkki julgeid oli üsna vähe, muutusid rattasõiduks mõeldud kleidid lühemaks – nii umbes pikema jaki moodi – ja püksid kitsamaks.
1906
20. sajandi algul haaras ühiskonna oma meelevalda uus harrastus, mida tänapäeval võiksime julgesti nimetada fitnessiks. Uut ravivõimlemise suunda seostati rootslase Gustav Zanderiga. Ta ehitas aparaate, mida kutsuti võimlemismasinateks, ja üsna pea vallutas raviteraapia idee kogu maailma.
1906. aastaks oli Zander asutanud raviinstituudid 146 riigis ja võimlemismasinad paigaldati nii tervisekeskustesse kui anti aeg-ajalt ka erakasutusse.
1921
Suzanne Lenglen ja tema eeskuju said inspiratsiooniallikaks väga paljudele naistele – tennis muutis põhjalikult spordi- ja vabaajarõivaste moodi.
1921. aastal kutsus Suzanne Lenglen, legendaarne tennisist ja üks tolle aja populaarsemaid sportlasi maailmas, Wimbledoni turniiril esile vaimustuspuhangu, kui ilmus väljakule prantsuse disaineri, spordimoe pioneeri Jean Patou’ loodud varrukateta tennisekleidis, mille plisseeritud seelikuosa ulatus veidi allapoole põlvi.
1936
Et vältida sulgede allavajumist, õmbles Eddie Bauer need n-ö tepitud taskutesse.
Praegu kõikjal levinud tepitud jopede ajalugu viib koguni 1930. aastatesse ja spordirõivaste disaineri Eddie Baueri nimeni. Pärast põhjalikku külmetumist oli Bauer lubanud endale luua soojema jope. Ta sai inspiratsiooni vene militaristide jakkidest, mis olid täidetud sulgedega. Kuni 1990. aastateni olid nn puhvaikad ehk tepitud jakid jahimeeste ja ratsutajate igapäevased kaaslased, kuid nüüd on need omaks võtnud ka New Yorki ja Detroiti hiphopparid. Kaubamärk Helly Hansen on vaid üks neist, mis sai populaarseks USA põhjapoolsemates linnades, kuna aitas külmale vastu panna.
1942
20. sajandi 40. aastatel otsustas Ann Bonfoey Taylor – USA mäesuusakoondise liige ja aviaator – ette võtta suusakostüümide tegemise. Tema sõbranna Diana Vreeland, ajakirja Harper’s Bazaar toonane peatoimetaja, oli vaimustuses. Nii sai sportlasest mitte ainult disainer, vaid ka fotomodell, kes näitas maailmale, et spordiriietuski võib olla üsna modernne.
20. aastatel sai suusatamisest kõrgklassi hulgas armastatud vaba aja veetmise viis. Arusaadav, et selle uue moodsa spordiala tarvis oli vaja ka sobivat stiilset riietust. Talvespordirõivaste suur läbimurre toimus pärast teist maailmasõda, kui üha sagedamini hakati kasutama sünteetilisi venivaid materjale ja nailonit. Need lubasid disaineritel luua kootud kleite ja sportlikke toppe, mis pakkusid seninägematut mugavust ning lubasid kandjal end vabalt liigutada. Spordirõivaste disainerid kasutasid nailonit ja disainitehnoloogiaid, millega varem tehti militaarrõivaid, ning suutsid lõpuks luua tõmblukkudega taskud, reguleeritavad kapuutsid ja reguleeritava alaäärega püksid ning pakkuda muidki uuendusi, mis on tänapäeva talirõivaste juures täiesti tavalised.
1956
Fred Perry karjäär ja stiilitunnetus ning asjaolu, et tennisemood on suutnud ajaga kaasas käia, on aidanud Fred Perry kaubamärgil saavutada kultusliku staatuse. Nüüdseks on see 100% tänavamoe kaubamärk, arvestamata selle sportlikke juuri.
Moemaailmale on oma osa andnud ka tennisekarjääriga hüvasti jätnud sportlased, kes on asunud spordirõivaid tootma. Üks selliseid oli prantsuse tennisemeister René Lacoste, kes pani 1933. aastal aluse omanimelisele kaubamärgile Lacoste. Kõik algas tennisistidele ja golfaritele sobivast polosärgist, kuid nüüd on Lacoste’i ettevõtmine kasvanud hiigelsuureks vaba aja rõivaid pakkuvaks äriks. Samamoodi käis käsi Briti tennisemängijal Fred Perryl, kes pani oma rõivabrändile aluse 20. sajandi 50. aastate teisel poolel.
1971
Ehkki esialgu nimetati need jalanõud prantsuse mängija Robert Haillet’ järgi, muudeti nime 1971. aastal ning need said ajastu tuntuima tennisisti Stanley Smithi nime.
1970. aastate algul lõi Adidas Stan Smithi tennisejalatsid loomulikult eelkõige sellele spordialale mõeldes. Teatud aja võiski neid jalavarje näha pigem spordiringkondades, kuni moemaailma esindajad eesotsas Marc Jacobsiga kohandasid need oma kollektsioonide tarvis. 2014. aastal lasti need tossud avalikkuse ette juba kõrgmoe fanfaaride saatel ja nüüdseks on saavutatud kultusstaatus. Adidas juhatas maailmas triibuajastu sisse siis, kui Run-D.M.C. kõikjal oma mustvalgete Adidas Superstaridega uhkeldas. Samuti algatas Run-D.M.C. ülemineku kõrgmoelt tänavamoele, kandes laval sihikindlalt sama riietust, millega ka tänaval liikus. Tema välimus tõstis hiphopimoe mõjukuse uuele tasandile, mis on püsinud tänapäevani.
1982
Ameerika näitleja Jane Fonda tuli välja oma esimese aeroobikakavaga, millega läks peagi kaasa kogu maailm.
Venivate kangaste areng andis tõuke nailonist spordipükste ning tõmblukuga ja soojade tuulejakkide loomisele. 1960. aastatel hakkasid tootjad pakkuma puuvillaseid ja nailonist rõivaid ikoonilistes sinistes, punastes ja hallides toonides, mis tänapäeval seostuvad klassikalise spordiriietusega. 1980. aastaid aga vaadeldakse kui spordirõivaste kõrgaega. Supermoodsateks said retuusid, ketsid, T-särgid, elastsed peapaelad, mütsid, spordikotid – kõik need olid elemendid, mida tolle ajani peeti eelkõige osaks elukutseliste sportlaste igapäevast. Kuidas juhtus, et retuusid – funktsionaalsed ihukatted, mis olid ette nähtud kandmiseks suletud uste taga – jõudsid ka tänavale? Ühe seletuse järgi olid need nii mugavad, et võimlejad ei raatsinud neid jalast võtta.
Tekst: Sanda Krasta
Fotod: Wikimedia, Phoenix Art Museum, Godey’s Lady’s Book
Sportland – emotsioon ja kvaliteet