Maastikujooks – nii kehale kui hingele

Kas oskate nimetada spordiala, mis on paljudele eestimaalastelele veel tundmatu, ent millel on Eestis üle saja raja? See on maastikujooks!

Maastikujooksu sünnimaaks loetakse Inglismaad, kus kohalikud koolid hakkasid korraldama võistlusi juba aastal 1837. Pärast seda on spordiala populaarsus maailmas mühinal kasvanud. Võtsime ala tutvustamisel appi kirgliku asjaarmastaja Rait Pallo, kes teeb meile maastikujooksuradadel asjaliku ekskursiooni.

Positiivne hoiak

Alustada on tegelikult lihtne ja rahakotist ei röövi see väga palju raha. Ekstreemsuste harrastajad või lillelapsed võivad teisiti arvata, ent ala A ja O on tegelikult jalanõud. Need peavad olema kerged, hästi haakuvad ja vettpidavad. Muud vidinad ja kulinad ei ole nii tähtsad. Mõistagi tuleb kasuks mugav ja oludele vastav riietus ning pikemate distantside puhul veepudel, ent algne investeering jääb umbes paarisaja euro kanti. Sellega võib terve hooaja kenasti hakkama saada. Maastikujooksuga võib alustada ka hilises eas ja väga rahulikult. Kui tervet rada ei jõua läbi joosta, sobib hästi ka käimine. Nii jääbki rohkem aega loodust nautida ja ümbruskonnaga tutvuda. „Kõige olulisem on positiivne hoiak,” kinnitab Pallo.

Radu on palju

Kui aga hobi võtab tõsisemad mõõtmed kui omaette radade tallamine, siis leiab Eestist palju maastikujooksuvõistlusi. Üks prestiižsemaid ja tuntumaid on Viljandi järve jooks, mis toimus tänavu juba 88. korda. Lisaks Viljandile on tuntud veel Tartu kevadine jooksumaraton, Ülemiste järve jooks ja Kõrvemaa Nelikürituse sarja kuuluv kevadjooks.

Aastaid alaga tegelenud Pallol on kujunenud välja oma lemmikud. „Apteekrimäe matkarada meeldib, sest see asub mu maakodule kõige lähemal. Kekkose rada Käärikul meeldib seal avanevate vaadete poolest ja Tallinnas on mu meelisrada Nõmme-Harku ring, kuna see on kenasti valgustatud,” loetleb Pallo.

Puhkus ajule

Need, kel spordialade eristamise kompass sassis, kipuvad panema maastikujooksu ja orienteerumise ühte patta – mõlemad ju toimuvad erinäolistel maastikel, sageli metsas –, kuid maastikujooksul on vastupidiselt orienteerumisele rahustav toime.

„Peamine erinevus ongi just mõttetegevus. Kui orienteerumises tuleb pidevalt teha pingelist mõttetööd, siis maastikujooksu puhul keskendud ainult oma jooksule ja võid aju mõnusalt välja lülitada,” ütleb Pallo. Ta lisab: „Võib muidugi öelda, et iga hea orienteeruja on hea ka maastikujooksus, aga vastupidine ei pruugi alati tõene olla.”

Elamuse loob ümbrus

Parimaks ajaks, mil maastikujooksu harrastada, peab Pallo kevadet ja sügist. Nimelt võib suvel palavaga metsas jooksmine kujuneda teinekord ebameeldivaks katsumuseks ning kuigi tehniliselt saab ka talvel joosta, võib siis arvestada suusatajate kurjade pilkudega. „Meie viimase aja lumevaeseid talvesid arvestades saab ilmselt väga edukalt hakkama ka talvel. Tuleb lihtsalt valida sobiv riietus ja jalanõud,” õpetab Pallo, kes ilmast tähtsamakski peab hoopis muid tegureid. „Mõnusa jooksuelamuse loob ümbruskond ja pinnas, mille peal jooksed. Minu lemmik on ilus männimets ja looklev metsavahetee, mis on parajalt pehme ega põruta põlvi.”
Iga spordiala puhul ei pruugi väljend „kunagi pole liiga hilja” kehtida, kuid maastikujooks sellesse punti kindlasti ei kuulu. Tahe looduses viibida ja rõõmus meel kindlustavad tervisliku elamuse.

Kõrvemaa – maastikujooksuks ideaalne

Kui on soov pealinnast välja saada, ei ole maastikujooksu harrastamiseks vaja sõita kaugele Lõuna-Eestisse. Tallinnast vaid tunnipikkuse autosõidu kaugusel asub Sportland Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskus, kust huvilised leiavad väga palju erineva taseme ja pikkusega radasid. Rajad annavad korraliku füüsilise koormuse ja joostes jääb tee peale palju vaatamisväärsusi. Nelijärve järved, Jäneda linnamägi, Valgehobusemäe mägi ja vaatetorn ning Kakerdaja raba on ainult mõned huvitavad paigad, mida Kõrvemaale jooksma minnes kohtab. Tasemel matka- ja suusakeskus pakub majutust ja maitsvaid toite ning vajadusel giidi, kes teeb korraliku Kõrvemaa-ekskursiooni. Maastikujooksuga algust tegemiseks on Kõrvemaa ideaalne paik.

Tekst: Oliver Lomp