Magnus Kirt oli 2019. aastal odaviskes maailma edetabeli esinumber, püstitas Eesti rekordi 90,61 meetrit ja võitis Doha MM-il hõbeda, ent samal võistlusel saadud õlavigastus muutis kõike. Algas pikk ja raske teekond, mille jäädvustas režissöör Steiv Silm dokumentaalfilmis „Magnus Kirt: Tagasitulek“.
Filmi juured ulatuvad 2020. aasta kevadesse. Koroonapandeemia tõttu kehtestati märtsis eriolukord ja Steivi senised tööprojektid jäid pausile. Ta hakkas mõtlema, mida edasi teha, ning tal tekkis küsimus, mis võiks olla Eesti spordi suurim rääkimata lugu.
„Päris kiiresti jõudsin Magnus Kirdi nimeni. Teisi eriti välja ei koorunudki. Arvestasin ka seda, mis oli Magnusega pool aastat varem juhtunud: maailmameistrivõistluste areen, kus oled pärast vigastust 15–20 minutit nii, et kõik kaamerad on sinu peal. See oli väga meeldejääv sündmus ja selle pealt hakkasin asja uurima,“ räägib Steiv.
Ta tundis Magnuse tiimi juba varem, sest oli teinud nende toetajatele lühikese tutvustusklipi. Aprillis võttis režissöör ühendust Magnuse treeneri Marek Visteriga. Alguses suhtus sportlane ise ideesse skeptiliselt, kuid Steivil õnnestus vastastikune usaldus luua. „Magnus ei tahtnud, et tema ümber mingi tsirkus tuleks. Suutsime aga usalduse üles ehitada, mis ongi dokumentalistika üks alussambaid,“ ütleb Steiv.
Dokfilm valmib harva stsenaariumi järgi
Esialgse plaani järgi pidi film rääkima Magnuse tagasitulekust ja teekonnast Tokyo olümpiale. Läks teisiti, kuid Steiv ei oska öelda, kas see oli filmile hea või halb. „Me teeme lugusid sellest, mis juhtub. Küsimus on, kui hästi oskad loo ära jutustada ning kogu konteksti arusaadavaks teha.“
Ta tõdeb, et dokfilm valmib harva stsenaariumi järgi. Algul oli paberil umbes viiskümmend stseeni. Lõpuks sai neid ka filmis sama palju, aga need olid hoopis teistsugused.
Tokyo olümpiale olid meeskonnal akrediteeringud ja lennupiletid olemas, kuid Magnus loobus osalemisest kaks kuud enne mänge. „Kui asjad hakkavad juhtuma, pead filmitegijana olema valmis neile reageerima ja mõtlema, kuidas see meie loosse sobib,“ selgitab režissöör.
Loobumisotsusele järgnesid rasked suved ning Steiv tundis, et pole sobivat kohta, kuhu filmis punkt panna. Lahenduse tõi alles 2024. aasta uudis, et Magnus saab isaks. „Rääkisime produtsent Ülo Pikkoviga ja jõudsime järeldusele, et see on õige koht loo lõpetamiseks, sest siin klapivad kõik asjad kokku.“
Kas Magnus tuli tagasi?
Filmi pealkiri tekitab küsimusi, sest Magnus spordis tippu tagasi ei jõudnud. Steiv on kuulnud ka etteheiteid: „Mis tagasitulek? Ta ei tulnud ju tagasi.“ Režissööri vastus oli: „Vaata film ära, siis räägime.“ Pärast filmi vaatamist enam selliseid küsimusi ei tekkinud.
„Minu nägemus on, et tagasitulek on protsess. On igasuguseid arvamusi selle kohta, kas Magnus tuli tagasi, kui ta uuesti võistles. Ma ei tea, kas seda saab nii üheselt võtta. Iga vaataja peab ise otsustama.“
Pealtnäha spordifilm räägib tegelikult perekonnaväärtustest, sõprusest, töötahtest ja vaimsest tugevusest. „Sport on vaid vahend, mis aitab nende asjadeni jõuda. See on pealispind, nähtav osa, aga tähtis on see, mis toimub selle all,“ ütleb Steiv.
Publik võttis filmi soojalt vastu
Esimesel nädalavahetusel vaatas filmi kinos 1523 inimest, mis andis Eestis näidatavate filmide edetabelis seitsmenda koha. Steiv on numbriga rahul, kuigi tunnistab, et tahab alati rohkemat. „Spordiinimese ja maksimalistina tahaksin muidugi, et see oleks suurem. Objektiivselt vaadates on see aga hea number,“ ütleb ta.
Film on saanud suurepärase vastuvõtu nii meedialt kui publikult ja sellest on palju kirjutatud. „Tagasiside on nii positiivne, et küsisin kolleegidelt isegi ettevaatlikult, kas nad on kindlad. Mõned inimesed on kinno tulnud skeptiliselt, mõeldes, mida me siin nüüd vaatama hakkame, aga pärast on nad olnud vaimustuses.“
Film võtab vaataja juppideks lahti
Steiv on filmi suurelt ekraanilt näinud mitu korda ja ütleb, et see toimib endiselt. „Olen filmi nii palju vaadanud, aga ikka suudan sellesse sisse minna nii, et lõpus pisarad jooksevad. Üks noormees ütles väga hästi, et film võtab vaataja juppideks lahti ja paneb siis uuesti kokku. Selle käigus avastad ehk enda kohta midagi uut, mida varem ei teadnud.“
Emotsiooni kannab suurel määral ka muusika. Filmile on orkestripartituurid kirjutanud helilooja Lauri Kadalipp. „See on klassikaline orkestrimuusika, mida vahepeal ei pane tähelegi, aga mis toetab emotsiooni. Kinosaalis kõlab see hoopis teisiti,“ kiidab Steiv.
Kõige uhkem on režissöör aga selle üle, et film üldse valmis sai, sest selle tegemisel tuli üle elada mitu rasket perioodi ja taluda välist survet.
Kuigi alati leiab midagi, mida oleks võinud teisiti teha, on need Steivi jaoks väikesed detailid. „Viimase kuue-seitsme aasta jooksul, kui seda filmi tegin, olen teinud erinevaid projekte, aga kõigist neist on Magnuse film kindlasti kõige tugevam ja sügavam.“
Kuidas Magnus ise filmi vastu võttis?
Magnus nägi filmi esimest korda tööversioonina suve lõpus. Steiv kutsus ta vaatama, sest pidas oluliseks, et peategelane teaks, mida tehakse ja saaks vajadusel probleemidest rääkida. Päeva paika saamine polnud lihtne: Magnus oli just Soomest tagasi tulnud ja tahtis trenni minna. „See on ju sinu film,“ vastas Steiv. Lõpuks veenis treener Marek Vister, et ühe lastetrenni võib vahele jätta.
Magnus tuli, kuid pidi viisteist minutit enne lõppu ära jooksma, sest ees ootas järgmine trenn.
Enne minekut ütles ta, et on tehtud suurepärane töö. Steivi sõnul oli näha, et see läks talle korda. „See tähendas palju, sest vahepeal oli Magnusega raske. Ta ei käitunud kuidagi halvasti, aga vigastuse ajal tõmbus endasse ja hoidis eemale. Saime aru, et ta oli küll nõustunud filmi tegema, aga ei nautinud protsessi,“ meenutab Steiv.
Sportlandi toetuseta poleks film valmis saanud
Eestis on dokumentaalfilmi raske rahastada, eriti kui loo ülesvõtmine kestab aastaid. Pikk formaat nõuab palju võtteid ja tööd. Raske on leida kedagi, kes oleks valmis seda pidevat tööd kinni maksma. Magnuse filmi puhul tuli appi Sportland ning Steivi hinnangul poleks film ilma selle toetuseta sündinud.
2021. aasta alguseks olid esimesed võtted tehtud ja Eesti Filmi Instituudilt saadud arendustoetus aitas hinnata, kas filmiidee töötab. Järgmine samm oli tootmistoetuse taotlemine, mille puhul tuleb kasuks ka erarahastajate huvi. Nii otsustaski Steiv pöörduda Sportlandi ühe asutaja ja omaniku Are Altraja poole.
„Are oli mulle kunagi öelnud: „Steiv, kui sul on mingi projekt ja on toetust vaja, tule ja küsi.“ Ma ei olnud varem ühtki sellist palvet esitanud, aga selle projekti puhul tundsin, et nüüd on õige aeg. Ütlesin Arele, et teen Magnusest filmi ja mul oleks väga hea meel, kui Sportland saaks kaasa tulla. Ma ei tea, kas ta isegi paar sekundit mõtles, kui juba ütles, et teeme ära.“
Steiv rõhutab, et selline koostöö peab olema mõlemale poolele kasulik. Filmi eesmärk ei ole kinos tooteid müüa, kuid toetajad saavad võimaluse siduda oma brändi filmi ja sellega kaasnevate positiivsete emotsioonidega. Samuti saavad nad linastustel oma tooteid tutvustada. Steivi arvates on ettevõtetega koostöö Eesti filmimaailmas veel vähe kasutatud võimalus. „Kõik ütlevad, et andke raha, aga küsimus on alati, mida sa vastu pakud.“
Mida räägib Magnus Kirdi film tippu jõudmisest?
Kui Steivilt küsida, kuidas ta filmi ühe lausega vaatajale müüks, on vastus lihtne: „Kui tahad teada, kuidas jõuda tippu, olgu see mis tahes alal, annab see film selleks päris huvitava sissevaate.“
Eriti rõõmustas Steivi Tallinna kultuuripileti raames toimunud seanss, kuhu oli tulnud palju kooliõpilasi, sealhulgas üheksanda kuni üheteistkümnenda klassi noori. „See on täpselt õige vanus selle filmi jaoks,“ ütleb Steiv. Tema sõnul peaksid just noored filmi nägema, et mõista, kuidas elus eesmärkide poole liigutakse. „Kui tahad päeva lõpuks kuhugi jõuda, ei jõua sa sinna tööd tegemata.“
Magnuse lugu näitab seda ilmekalt: tipu taga on aastatepikkune töö ja tagasilöögid, mis jäävad kõrvalseisjatele sageli nähtamatuks.
Dokumentaalfilm „Magnus Kirt: Tagasitulek“ linastub kinodes üle Eesti. Seansside aegu saab vaadata Apollo Kino veebilehelt ja kohalike kinode mängukavadest.
Tekst: Rasmus Piirsalu