Martin Dorbek, korvpall ja rollerid

Kui Martin Dorbek peaks mingil põhjusel päevapealt tippspordiga lõpparve tegema, siis nälga ta ei jääks. BC Kalev/Cramo ja Eesti koondise tagamängija proovib kätt ettevõtluses. Kui näete kaubanduskeskustes Bofti pildiautomaati või linna vahel mõnda erilist rollerit vuramas, siis teadke, et sinna on käe külge pannud härra Dorbek.

Põhirõhk on praegu aga korvpallil ja suvel Euroopa meistrivõistlustel ilusaid etteasteid pakkunud Dorbek pole maha matnud plaani end ka välisklubis proovile panna.

See oli mõneti uskumatu, mida koondis Euroopa meistrivõistluste valikturniiril korda saatis. Finaalturniirile pääs polnud kaugel. Mitut võitu ise enne mängude algust prognoosisite?

Arvan, et keegi ei arvutanud enne turniiri võimalikku võitude arvu. Paljud olid üldse esimest korda koondises. Minul oli küll varasem kogemus olemas, kuid nii suurt rolli polnud mulle enne usaldatud. Kõik andsid endast parima. Keemia oli ülihea ja kõik tahtsid hullata. Meilt ei oodatud võite ja seetõttu saimegi pingevabalt väljakul olla.

Ilmselgelt oli Eesti koondisel korvi all puudu suur ja tugev mees. Igivana küsimus – kas kodustada sobiv mängija või jääda ootama seda päeva, kui mõni pikk Eesti poiss kaela kandma hakkab?

Eesti koondises peaksid mängima ikkagi eestlased või siis teatud perioodi siin elanud välismaalane, kellele kodakondsus antakse. Täiesti jabur oli Valgevene koondises toimunu – üks kohalik mees sai vigastada ja kolme päeva pärast oli ameeriklasel (Maalik Wayns – A.K.) pass olemas. Kas meil jäi tulemus puhta tsentri puudumise taha? Ma ei usu seda, sest meie pikad olid väga tublid. Ebahariliku koosseisu tõttu saidki tagamängijad rohkem särada.

Kas Eesti peaks koondise puhul säilitama rahvusromantilise põhimõtte ja vaid oma meestele lootma jääma, kuigi muu maailm liigub järjest enam kodustamise suunas?

Eesti pole üksinda. Miloš Teodosic (Serbia koondislane – A.K.) on öelnud, et kui välismaalt mehe toote, siis tema koondist ei esinda. Välismängija toomist võiks kaaluda, kuid pigem võiks enda meestega hakkama saada. Meil on noori pikki poisse tulemas küll.

Teie koduklubi BC Kalev/Cramo on selleks hooajaks palganud kuus leegionäri. Palju või vähe?

Noh… Neli või kuus – suurt vahet pole. Moskva CSKA-st tulnud Aleksandr Gavrilov on noormängija ja teda pakuti laenule. Valgevenelane Vitali Ljutõtš on peaaegu nagu oma poiss, me kõik teame teda. Eelmisel hooajal oli meil 12 mängijat ning teatud perioodil oli meil probleeme vigastuste ja haigustega. Ka treeninguid on hea läbi viia, kui kohal on vähemalt kümme meest. Rahvusvahelises liigas osaledes peab piisavalt tasemel mängijaid olema.

Koondise peatreener Tiit Sokk ütles pärast EM-valikturniiri, et Eesti klubid peaksid andma noortele rohkem mänguaega ja liigas tuleks kehtestada leegionäride piirang. Pooldate seda?

Koondise taset saab tõsta peamiselt ikka Eesti mängijate arvelt. Kunstlikult eestlastele mänguaja andmist ei pea ma aga õigeks. Iga mees peab ikka ise enda eest seisma. Klubide treenerid saavad palka ju tulemuste eest.

Teie trumbiks on kahtlemata kaitse. Kas rõhute ainult sellele ja üritate olla Eesti Dennis Rodman või proovite rünnakupoolt järele aidata?

Arvan, et olen hea kaitsemängija, kuid seda on päris palju ka võimendatud mingite episoodidega. Ma ei ole rünnakul kehv, kuid minu panus jääb mõnikord tagasihoidlikuks. Võiksin mängu rohkem enda peale võtta.

Aasta alguses hakkasite ka oma äri ajama – opereerite Instagrami-põhiste pildiautomaatidega. Kuidas selline ettevõtmine Teieni jõudis?

Käisime 2015. aasta novembris VTB Ühisliiga mängul Volgogradis ja jalutuskäigul kaubanduskeskusesse nägin Bofti pildiautomaati. Printisin kohapeal mõned pildid välja ja hotelli jõudes mõtlesin, et see on jube hea mõte. Võtsin ettevõtte juhtidega ühendust. Tänapäeval on paberfotod tagaplaanile jäänud, suurem osa piltidest eksisteerivad digitaalsel kujul. Fotostuudiotesse minnakse äärmise vajaduse korral, kuid nn käigu pealt paberfotode printimine võiks tänapäeva kiire elutempo juures inimestele sobida. Eelmise aasta 22. märtsil oli esimene masin Eestis kohal. Panin selle Mustamäe keskusesse. Nüüd on mul üle Eesti kokku üheksa masinat.

On siis tegemist hea äriga?

On küll. Inimesed veel täpselt ei tea, millega tegemist, kuid mina näen sellel suurt potentsiaali. Nutitelefonide kaamerad lähevad järjest paremaks ja koos sellega paraneb ka väljaprinditava foto kvaliteet. Mina olin Bofti esimene esindaja Euroopas. Nüüdseks on firma laienenud Rootsi, Taani, Soome, Leetu, Hollandisse, Prantsusmaale, USA-sse ja Vietnami. Rohkem kui 50 linnas on kokku üle 300 masina. Kui ma korvpalli ei mängiks, siis laieneksin Boftiga teistesse riikidesse.

Kui palju ettevõtlus igapäevaselt aega võtab?

Vähe. Põhiliselt hoian asjadel silma peal interneti vahendusel. Turunduse poole peal on mul abilised ja kui masinates saab paber otsa, siis pean käima seda vahetamas.

Räägime ka numbritest: mitu pilti Eestis päevas prinditakse ning kui suur on käive ja kasum?

Ma ei soovi neid andmeid avalikustada.

Eelmisel suvel üritasite koos sõpradega ajada treeningumaskide äri, kuid see kestis vaid mõni kuu. Kas Eesti sportlased ei võtnud toodet omaks?

Me ei arvanud, et miljonärideks saame, kuid tahtsin koos kolme sõbraga midagi proovida. Pärast lühikest perioodi ei näinud me selles äris potentsiaali, mis motiveerinuks meid sellega edasi tegelema.

Millega Teie isa Allan, ema Maia ning vennad Erik ja Karl-Peeter tegelevad?

Isa on kodune pensionär ja ema töötab Siili Palliklubis tüdrukute korvpallitreenerina. Karl-Peeter on logistik ühes transpordiettevõttes ja Erik on ühes Austraalia korvpalliklubis noortetreener.

Kuuldavasti on Teil vanemate garaažis veel üks väike bisnis – parandate ja tuunite rollereid.

Naabripoiss Kaarel sai endale kunagi rolleri ja loomulikult tahtsin mina ka siis isiklikku rollerit. Käisin toona 7. või 8. klassis. Sellega on seotud omaette lugu. Käisin Kalevi spordihallis vaatamas korvpalli meistriliiga kohtumist BC Kalev/Rapla – BC Kalev/Cramo. Poolajal sain proovida pealtvaatajatele mõeldud viset keskjoonelt. Loomulikult viskasin sisse ja sain auhinnaks 3000 krooni. Isa pani raha juurde ja nii õnnestus mul endale roller osta. Väikese poisina oli mul kombeks puldiautosid juppideks võtta ja kokku panna ning samamoodi talitasin ka rolleriga. Naabripoisiga, kes töötab nüüd autoremondilukksepana, koos seda tegime. Sealt sain hoogu juurde. Pärast 10. klassi lõpetamist ostsin odavalt katkise rolleri, tellisin välismaalt vajalikud jupid, tegin selle korda ja värvisin üle. Olen aja jooksul vajalikud tööriistad soetanud ja foorumitest juurde õppinud. Kokku olen niiviisi neli rollerit korda teinud, millest kõige väärtuslikuma olen endale alles jätnud.

Kuidas lõõgastute?

Enamuse ajast üritan olla pere ja tüdruksõbraga. Kuna hooaja jooksul on reisimist palju, siis vabal ajal üritan lähedastega midagi ette võtta, et suhted kannatada ei saaks. Suvel saab autoga Eestimaa ilusaid paiku külastada. Talvisel ajal piirdume õhtusöökide ja kinokülastustega.