Intervjuu Kristjan Kanguriga leidis aset 9. oktoobril ehk neli päeva enne Itaalia meistriliiga hooaja ametlikku algust.
Kristjan, sul algab 12. oktoobril Itaalias koos koduklubi Varese Cimberioga uus hooaeg. Palun räägi, kuidas sinu ettevalmistus mänguaastaks sujus.
Valmistumine sujus enam-vähem normaalselt ja veidi teistmoodi kui tavaliselt. Peatreeneri (Gianmarco Pozzecco – toim) käekiri on olnud selline, et oleme mänginud palju kontrollkohtumisi. Kui ma ei eksi, siis on neid olnud 12 või isegi 13, ja mis veel kummalisem: kõik need on olnud võõrsil. Lisaks on meil olnud võistkonnas palju pisivigastusi. Esimese trenni, kus kõik mehed olid rivis, tegime alles sellel teisipäeval ehk vähem kui nädal enne hooaja esimest ametlikku mängu.
Kas tiheda kontrollmängude graafiku ja vigastuste vahel on ka seos?
Minu arvates on. Peatreeneri soov oli ajada mehed vormi pigem mängudega. Trenni tegime muidugi ka, aga niipalju kui mina tean, siis 80 protsenti treeneritest eelistab alguses pigem meeste vormi ajamist ja füüsilise põhja ladumist, pärast seda hakatakse tasapisi kontrollmänge mängima. Aga temal oli teine arvamus ja kardan, et see maksis meile veidi nende vigastuste näol kätte ka.
Veidi juba rääkisid oma uuest peatreenerist Gianmarco Pozzeccost, kes tundub väga ekstsentriline tüüp olevat. YouTube’ist võib leida videoklipi ühest pressikonverentsist, kus ta suurest vihast koguni nutma puhkes.
Jah, ta on ääretult emotsionaalne. Tunnen teda nüüdseks umbes kuu aega, aga jutte tema kohta olen kuulnud ja mainet tean juba varemalt. Ta oli juba mängumehena sihuke paras hull ja emotsionaalne on ta ka treenerina.
Ta on alati mängijate poolt, ta hoiab meid, kaitseb meid, võtab meid enda perena. Kui trennis keegi midagi valesti teeb, siis ta loomulikult ütleb ja korrigeerib ja vahel tõstab ka häält. Mõistagi on ta alles noor (Pozzecco on 42aastane – toim) ja alles õpib, aga siiamaani on ta mulle väga mõnusa ja positiivse mulje jätnud. Nagu ta meile kohe alguses selgeks tegi, pole ta diktaator, vaid sõber, kes üritab meid aidata.
Sinu eelmine juhendaja Luca Banchi rakendas Milanos väga kindlat mängujoonist. Kuidas on Pozzeccoga?
Tema harrastab väga lahtist korvpalli. Annab meile palju vabadust ja teeme üpris lihtsaid asju. Teisest küljest võime sellega veidi sõrme lõigata, kui liiga palju vabadust anda, siis vahel minnakse üle piiri ja hakatakse „hullu panema“.
Oled varem oma praegustest vareselastest mänginud koos Yakhouba Diawara ja veidi ka Willie Deane’iga. Kuidas su klapp hetkel meeskonnakaaslastega üldiselt on?
Korvpalliväliselt on kõik tipp-topp mehed. Enamik neist on USA taustaga, nad on teadupärast head suhtlejad ja vaba käitumisega ja piinlikku vaikust ei teki. Mängulise poole pealt oleme üksteist tundma õppinud ja asjad hakkavad juba mingil määral paika loksuma. Peame veidike veel tööd tegema ja vaeva nägema. Potentsiaali ja talenti meie võistkonnas on.
„Mängulise poole pealt oleme üksteist tundma õppinud ja asjad hakkavad juba mingil määral paika loksuma.“
Milliseks su enda roll Vareses kujuneb?
Võistkond on meil sünniaastate poolest üpris kogenud, mitu meest on 30aastased või nõks üle, mina nende hulgas. See tähendabki, et meie peame meeskonda vedama. Üldjuhul peaks mu roll olema üpris sarnane, nagu see on viimastel aastatel olnud. Minu ülesanne on kaitses meeskonda veidi juhendada ja korrigeerida. Pean ka rohkem väljaspool tegutsema, et oma vastasmängijat veidi korvist eemale tuua.
Kas sind valiti siis meeskonna kapteniks, nagu vahepeal räägiti?
Minu teada küll mitte. Ma ei oskagi öelda, kust need jutud alguse said, arvan, et pigem fännidelt. Meie kapten peaks olema tagamängija Robinson ja mina vist olen tema abimees.
Sinust räägitakse siiski kui ühest Varese liidrist. Väljendub see kuidagi ka sinu elulistes tingimustes?
Võrreldes esimese korraga, kui siin mängisin, on kõik paremuse poole läinud: organisatsioon, korter, olmetingimused. Kuid mitte ainult minul, vaid kõigil on võrdsed tingimused. Ühtegi halba sõna mul küll öelda ei ole, et peaks, nina krimpsus, hakkama midagi taga nõudma. Tippmeeskondadest ollakse Vareses ehk sammu võrra tagapool, aga see tuleneb ka asjaolust, et üks mäng on nädalas ja rahalised võimalused ei ole niivõrd suured.
Varese on suurte traditsioonidega korvpalliklubi, aga oma finantsvõimekuselt kindlasti tagasihoidlikum kui näiteks Milano, kus mängisid eelmisel hooajal. Oskad ehk kirjeldada, kuidas see organisatsioonide igapäevaelus väljendub.
Kui Milano eelarve oli umbes 17 miljonit eurot, siis meie peame sel hooajal läbi saama 4 või 4,5 miljoni euroga. Jämedalt võttes kolme- neljakordne vahe, aga kindlasti tuleneb see kas või sellest, et kontoris ei ole nii palju töötajaid kui Milanos. Seal ei teadnud ma poolte inimeste nimesid ega ka täpselt nende ametit. Tulid vastu, ütlesid tähtsa näoga tere, aga see oli kõik.
Veidi kajastuvad erinevused ka meditsiini poolel. Milanos oli kolm arsti ja füsioterapeuti, siin on aga mõlemat kaks. Lisaks mängib Milano euroliigas, millega kaasnevad topeltkulud, ja lõpuks on vahed ka mängijate palganumbrites. Pisikesed erinevused, aga lõpuks annab see kõik suure numbri kokku.
Rääkides Milanost, siis selle klubi kuvand tundub tiimi suursponsori Armani tõttu ehk glamuursem kui Euroopa korvpallis tavaks. Oli see elu seal siis kuidagi uhkem võrreldes sinu eelneva klubikogemusega?
Nii ja naa. Loomulikult oli selliseid promoüritusi rohkem, kus meid pealaest jalatallani Armani riietesse pandi. Aga eks see selline bisnis ole. Nad üritavad NBA mudeli poole pürgida – see ei ole enam ainult korvpall, vaid ka äri. Suur jumal (Giorgio) Armani on selle väga hästi ära tajunud. Tegelikult saab ta raha, mida võistkonda investeerib, kuhjaga tagasi.
Milano on kindlasti rohkem ärisse segatud kui väikene võistkond Varesest. Milanos oli minu jaoks pigem kummaline, et tegu on suure ja rahaka klubiga nii Itaalia kui ka Euroopa mõistes, publikuhuvi küll oli ja saalid olid enam-vähem täis, aga inimestele … Ma ei saaks öelda, et nendele mäng korda ei läinud, aga nad ei ole nii kirglikud kaasaelajad võrreldes Siena ja Varesega, kus olen mänginud. Milano ongi suur linn, paljud inimesed tulevad meelelahutust vaatama, aga saalis on haudvaikus.
Ses mõttes on Milano korvpallimaailmas ikkagi huvitav fenomen, et jalgpallikeskses Itaalias on Armani näol suudetud selline jõukas toetaja välja ajada. Tundub, et ka Giorgio Armani ise on suuremat sorti korvpallifänn.
Selles osas ei oska sulle kaasa rääkida. Tean, et mängude ajal ta kohal oli, päikseprillid alati peas; vahel tegime omavahel nalja, et eks ta juba vana mees on – ei jõua tervet mängu ära vaadata, siis on vahepeal hea prillide taga tukkuda. Aga nagu juba ütlesin, on tal väga palju ärilisi huvisid.
Varem mingitel aastatel kuulus Olimpia tegelikult AC Milani ja Milano Interi jalgpalliklubide omanikele. Tegelikult tulid nad esialgu korvpallile appi, et Milano klubi suurlinnast ära ei kaoks, aga siis tahtsid selle lõpuks maha müüa. Armani otsis samal ajal väljundit, et hakata oma spordibrändi tootma ja natuke sporti investeerima. Tänu sellele saigi ta klubi omanikuks.
See tähendas ka, et Armani andis päris kopsakad summad linna esindusmeeskonnale ja linn tegi omalt poolt teene vastu, andes talle loa ehitada mingi väga uhke hotell või hoonekompleks sellisele alale, kuhu keegi teine varem ehitada ei tohtinud. Sihuke „käsi peseb kätt“-süsteem.
Järeldasin Armani kõrgendatud huvi korvpalli vastu selle põhjal, et euroliiga kodukohtumistes oli ta alati saalis kohal.
Seda küll. Kui mäng lõppes, pidime „iumala“ ees kummardama ja kätt suruma. Ega see kõige meeldivam polnud – alandlikult tema ette minna, noogutada ja kätt suruda –, aga tõepoolest, selles osas tema ees müts maha. Ei olnud vahet, kas tegemist oli suure euroliiga või kohaliku meistriliiga mänguga, üldjuhul oli ta platsis ja plaksutas ning elas veidi kaasa ka, nii palju kui tervis lubas.
Arvatavasti on see ka üks osa tema avalikust kuvandist, et ta peab kohal olema. Ega ma tema kohta eriti rohkem rääkida ei oskagi, sest isiklikku vestlust pole mul temaga kunagi olnud ega tea, kui mugavalt ta ennast päriselt korvpallimaailmas tunneb.
Kui sina üle-eelmisel suvel Sienast lahkusid, olid neil suured rahalised raskused. Eelmise hooaja järel kuulutas klubi välja pankroti ja langes neljandasse liigasse. Kas ise pääsesid sealt terve nahaga tulema?
Ei, kaotasin laias laastus kolme kuu palga. See summa, mille nad mulle lõpuks võlgu jäid, ongi kuskile õhku kirjutatud. Advokaadid sellega vaikselt tegelevad ja tasapisi hoitakse ikkagi rauad tules, kuid ega väga palju lootust ole. Minu lohutus on, et ma pole ainuke, neid mängijaid, kellele käru keerati, on väga, väga palju.
Hoolimata sellest valiti Siena peamänedžer ja president Ferdinando Minucci aasta alguses Itaalia korvpalli meistriliiga presidendiks.
Ta loomulikult teadis juba ette neid samme, mis juhtuma hakkab. Ta meelega kandideeris presidendiks, lootuses, et ehk jääb ta seetõttu veidike puutumatuks. Itaalias vihkavad kõik teiste klubide bossid tegelikult Minuccit. Hoolimata sellest suutis ta presidendivalimistel koguda 17st häälest umbes 15. Selles osas saab tema puhul tuua paralleeli Berlusconiga – kõik vihkavad, aga hääletavad ikkagi tema poolt.
Puutumatuks ta ei jäänud, vaid võeti korralikult pihtide vahele ja pisteti vahepeal ka trellide taha. Praeguse seisuga on ta vist koduarestis, uurimine veel kestab. Olen kuulnud Siena inimeste suust, et Minucci reaalselt istubki kodus ega käi isegi toidupoes, kuna kohalikud tahavad ta nii-öelda maha lüüa, sest peale meeskonna on ta jama kokku keeranud kogu linna mainele.
Oled mõista andnud, et sul on eesmärk end tagasi euroliiga tasemele töötada. Palju oled valmis selle nimel järeleandmisi tegema ja näiteks kuskile Sloveenia või Poola klubisse mängima minema?
Seda ei saa ka sõna-sõnalt võtta, sõltub täiesti oludest. Muidugi on eesmärk sinna tagasi saada. Kui näiteks Ljubljana Olimpija otsustaks kunagi jälle euroliigas mängima hakata ja võimalus oleks sinna minna, siis ega kunagi ei tea. Olen paaril korral euroliiga maitset tunda saanud ja mulle meeldis. Tõestasin, et olen suuteline sellel tasemel mängima ja mingid eesmärgid peab endale seadma.
Kui praegusel hetkel mõtleksin nii, et nüüd tiksun siin Vareses natukene ja hiljem kodus, ei leiaks ma mõtet selle alaga üldse tegeleda. Olen üpris ambitsioonikas inimene ja ma ei saa selle olukorraga, mis hetkel on, mitte kuidagi rahule jääda.
„Olen paaril korral euroliiga maitset tunda saanud ja mulle meeldis.“
Peale Siim-Sander Vene oledki korvpalluritest ainuke, kes suutnud välisklubidesse püsima jääda. Sinuga umbes samast põlvkonnast pärit Gregor Arbet ja Janar Talts on küll korduvalt välismaal mänginud, kuid siiski suht lühikese aja järel tagasi tulnud. Oskad sa öelda, kas ja mida oled sa teisiti teinud?
Nüüd sa küsisid küll natuke keerulise küsimuse. Oma arust ei ole ma tegelikult midagi teisiti teinud. Kui Janariga koos Vareses olime, siis tegime koos trenni ja ühesuguseid asju. Välismaale minnes on alati risk muidugi oluliselt suurem. Sa oled leegionär, sind võetakse kui võõrast tööjõudu ja keegi ei hakka sind poputama. Kodus oled oma ja sind hoitakse veidi rohkem.
Sul on olnud õnn mängida mitme huvitava treeneri käe all. Millist hooaega senistest sa ise mängulises mõttes kõige õpetlikumaks pead?
Kõik need aastad on olnud päris erinevad. Kui üht aastat välja tuua, siis Siena hooaeg aitas mind kõige rohkem edasi. Sealt ammutasin palju enesekindlust juurde, sain minutite poolest korralikult mängida ja tõestasin, et suudan euroliigas mängida.
Treenerite koha pealt on olnud kõik väga erinevad. Prantsusmaal Vincent Collet’ käe all mängides sain just taktikaliselt päris palju targemaks. Mingid miinused tal olid, kuid taktika osas oli ta päris kõva kärbes ja sellest räägivad ka tema viimased tulemused.
Siena aasta tõusis vist veel sellegi tõttu esile, et fännid sind alguses sinna väga ei oodanud, aga sa suutsid nad oma mänguga ümber veenda.
Jah, täpselt. Lisaks veel see, et eelarve poolest olime tegelikult liiga keskmikud. Lõpetasime põhiturniiri kuuenda kohaga, mistõttu pidime play-off’ides alati alustama kahe mänguga võõrsil. Peatreener tegi meile enne play-off’e isegi mingi arvutuse, milles näitas, et meie võimalus meistritiitlini jõuda on kolm protsenti. Aga lõpuks suutsime selle kadalipu läbida ja võita. Selles mõttes oli see tõepoolest nagu väike muinasjutt.
Olid eelmisel hooajal peaaegu pool aastat rivist väljas. Oma rolli mängis arvatavasti ka see, et kähku koondisele appi tulid. Palju sa ise eelmisel sügisel mõtlesid, et ehk poleks siiski pidanud kiirustama? Või kompenseeris EM-ile pääsemine selle?
Ega siis midagi hõisata ei olnud, sest inimese tervis on ju ikkagi alati kõige tähtsam. Võtsin selle riski, mis end selles mõttes ei õigustanud, et sain tõsisemalt vigastada. Loomulikult oleksin võinud koondisele ei öelda ja ennast rahulikult korda putitada, aga ega kunagi ei tea: vabalt oleks võinud operatsioonile minek juhtuda hoopis sel kevadel. Selliseid asju ei oska ette ennustada. Samas ma ei kahetse. Ise tegin sellise otsuse ja õnneks tuli tulemus ka. Mis siin ikka halada, vaatame homsesse päeva edasi.
Küsin seda, sest samuti tervisehädadega koondisse tulnud Siim-Sander Vene pidi pea terve järgmise mänguaasta vahele jätma ning tema isa Priit oli seepärast väga pahane.
Jah, aga samas ei ole koondis ju kellegi jaoks kohustuslik. See on vabatahtlik oma riigi esindamine, ja see, mis sellega kaasneb… Vigastuse oht on ju alati. Viimasel korral oli nii minul kui Siim-Sanderil veidike ebaõnne.
Rääkides tuleval suvel toimuvast EM-ist, siis milliseks ise rahvusmeeskonna võimalusi pead?
Ausalt öeldes ei ole ma jõudnud veel analüüsida, millised meie šansid võiksid olla. Ehk pole hea seda välja öelda, aga ega me suuri mägesid liigutama lähe. Samas ei taha ma ka uskuda, et päris nullipoisteks jääme ja ühegi võiduta tagasi tuleme. Hea õnne puhul – kui satub soodus alagrupp, on palju toetajaid jne – võime üllatada. Kui tänasel päeval küsida, mitu võitu Eesti EM-ilt saab, siis 70 protsenti inimestest vastaks „Null“. Sellise tulemusega ei tahaks mina küll leppida.
Oled ise Eesti korvpallist viis aastat eemal olnud. Sel aastal said kõrvalt vaadata B-koondise tegemisi, kus mängisid nooremad koondise kandidaadid. Oli seal sinu jaoks ka mängijate mõttes positiivseid üllatusi?
Jälgisingi huviga just neid mehi, keda ma ei ole väga palju näinud: Laane, Jõesaar ja siis veel Paasoja. Kusjuures Paasoja mäng mulle väga meeldis – sihuke päris tugeva kehaga poiss. Teisi ma enam-vähem teadsin. Ega Reinar (Hallik – toim) ikka ühtegi põrgatust tee, aga eemalt viskab.
Kusjuures sarnaselt sinuga on ka Paasoja kergejõustiku taustaga. Tegemist on vist isegi U16 vanuseklassi meistriga kõrgushüppes.
Jah, olin kuulnud, et ta on kergejõustikuga tegelenud. Aga just kehalistelt võimetelt oli ta väga hea: kiire ja plahvatuslik. Lisaks meeldis mulle ta veidike nahaalne suhtumine. Tuli, oli esimest korda B-koondises Soku all ja ta nagu väga ei põdenud, vaid läks ja pani. Vahel õnnestus ja vahel mitte, aga ta oli näljane, mis on korvpallis väga hea omadus.
Oled sa enda jaoks paika pannud, mitu hooaega veel kindlasti profina jätkata tahaksid?
Vaatan pigem aasta haaval. Oleneb, kuidas keha vastu peab. Kriisaga koos siiski jooksma ei tahaks hakata.
Aga paar aastat tagasi Rait Käbini väljakäidud plaan, et sina, Arbet ja Talts mängite karjääri lõpus meistriliigas Pärnu eest, on veel jõus?
Mina tahaks küll nii, tõesti tahaks. Praegu ta põgenes juba ise ka Pärnust (Käbin on alates eelmisest hooajast BC Kalev/Cramo peatreener), kuid istume igal suvel natuke koos ja arutame asju. Kõigepealt tuleb Käbinil endal tagasi minna ja meie liitume temaga tasapisi. Tore ja lahe oleks ühel hooajal kõik koos mängida, aga arvan, et selleni läheb veel veidike aega.
„Ma võtan seda sada protsenti täie tõsidusega, võtan seda kui tööd, aga olen õppinud seda nautima ka.“
Kui palju on sinu jaoks korvpall üldse veel lihtsalt mäng? Või mõtled ikkagi trenni või mängule minekust selles võtmes, et lähed tööle?
Ma võtan seda sada protsenti täie tõsidusega, võtan seda kui tööd, aga olen õppinud seda nautima ka. Ei hakka eitama, on ka päevi, kus üldse pole tunnet, et tahaks seda kuradi palli seal saalis põrgatada. Teisalt tuleb see kõik juba nii automaatselt. Pika ajaga kujuneb välja rutiin ja kui vastu tahtmist teha, siis pikka pidu pole. Hetkel ma veel naudin korvpalli.
[alert color=”violet” icon=””]Kristjan Kangur
- Sündinud 23. oktoobril 1982 Pärnus
- Pikkus: 201 cm
- Kaal: 96 kg
- 2000–2004 Tallinna Kalev
- 2004–2006 Leverkuseni Bayer Giants
- 2006–2009 BC Kalev/Cramo
- 2009–2010 ASVEL Basket 2010 Bologna Virtus
- 2010–2012 Pallacanestro Varese
- 2012–2013 Siena Montepaschi
- 2013–2014 EA7 Armani Milano 2014– Pallacanestro Varese
Saavutused
- Eesti meister 2002, 2003, 2009
- Itaalia meister 2013, 2014
- Itaalia karika võitja 2013
- Prantsusmaa superkarika võitja 2010
- Eesti parim meeskorvpallur 2009–14[/alert]
Helen Adamsoni tähtsad asjad