Tippjuht Tarmo Hõbe on väga keerulisest olukorrast päästnud Saku Suurhalli, peale pankrotistumist puhub uut elu sisse T1 keskusele ning viinud maailmakaardile Eesti ralli. Seda kõike on ta suutnud suuresti tänu sihikindlusele ja raudsele distsipliinile, millele pani aluse nooruses tõsiseid jooksutrenne tehes.
Paljud meie suured spordisangarid tulevad väikestest linnakestest või maalt, nii olid ka Valgast pärit Tarmol kõik võimalused spordis kõrgeimasse tippu pürgimiseks. „Minu ema oli noorena andekas sprinter, isa tegeles samuti väga aktiivselt erinevate spordialadega, nii jooksu, rattasõidu kui suusatamisega. Ta võttis mind hommikustele jooksuringidele kaasa juba siis, kui olin 5-6-aastane. Sealt saingi ägeda jooksuinspiratsiooni, mis mind aina edasi kandis. Umbes 10-11-aastaselt tahtsin juba iseseisvalt sportida ja läksin trennidesse. Noorukieas tegin trenni kaks kuni kolm korda päevas,” meenutab ta.
Noorena Eesti jooksutipus
16-aastaselt kuulus Tarmo juba Eesti noortekoondisesse ning Valga poisina treenis sama treeneri käe all nagu temast kümme aastat vanem, 2002. aasta EM hõbe Pavel Loskutov. „Minu treener oli Raimond Luts, treenisin sarnaste mahtudega, mille järgi Pavel sellel ajal ning Eesti mõistes olingi kõrgel tasemel. Eks minust taheti ilmselt järgmist Loskutovi vormida,“ muigab ta.
Tarmo tegeles nooruses keskmaajooksuga ning võistles aktiivselt nii 1500 m, 3000 m kui ka 3000 m takistusjooksus, aga ka viies ja kümnes kilomeetris kuni poolmaratonini välja. „Enne 21. eluaastat ei lubanud treener mul maratoni joosta, kõikidel teistel distantsidel olin Eestis kõrgel tasemel,“ ütleb ta.
Tippaegadel, vanuses 16-18, püstitas jooksumees oma rekordid, mis on ka tänasel päeval muljetavaldavad: 1500 m – 4.07, 5 km – 15.20,10 km – 31.10 ja 21,1 km 1.15.15. Treeninguid kogunes tollal nädalasse keskmiselt kolmteist. Pühapäev oli puhkepäev, mis tähendas, et siis oli vaid üks kergem jooksutrenn. „Sellest ajast tekkis mul harjumus vara ärgata, distsipliin oli kõige alus,“ kinnitab Tarmo.
18-aastaselt tuli ta aga Tallinnasse Tehnikaülikooli ning jätkas sportimist harrastaja tasemel. Tekkisid uued huvid ning spordialadest tegeles ta vahepeal rohkem maastikuratta või suusatamisega, jooksis ka, aga mitte enam nii järjepidevalt.
„Talviti tegelesin jooksutreeningutele vahelduseks juba üsna varakult ka suusatamisega, alustasin samuti 5-6-aastaselt. Kuna Otepää asub Valgale lähedal, siis enamasti käisin suusatamas Tehvandi või Tartu Maratoni rajal,“ meenutab Tarmo. Muidugi pole ta jätnud osalemata Eesti talvisel laulupeol ning kokku ta läbinud üle kümne Tartu Maratoni. „Olen end kirja pannud ka veebruaris toimuvale Tartu Maraton 50. juubelile,“ ütleb Tarmo. „Kui viimastel aastatel olen sõitnud pigem uisustiilis, siis äsja soetasin Sportlandist uue Madshuse klassikavarustuse. Peale esimesi kilomeetreid Tartu Maratoni rajal Matu ja Harimäe kandis tule tõdeda, et ka suusavarustus on vahepeal teinud läbi suure arengu võrreldes näiteks 20 aasta taguse ajaga ning väga nauditav oli uue varustusega sõita.“
Linnamaratonid kui elustiil
Tulles tagasi jooksmise juurde, siis Tarmo hakkas uuesti regulaarselt jooksuradadel kilomeetreid mõõtma kolmekümneselt ja jooksis selles vanuses ka oma esimese maratoni. Tänaseks on neid tema kontol kokku 34. „Maratone saan joosta oma tänase elustiili kõrvalt, ma ei pea selleks midagi ohverdama. Suhtun sportimisse pigem nii, et spordi pärast ei jää midagi tegemata ega muu elu elamata. Samas on sport läbi aegade olnud minu elustiil ning kõik tegevused ja elu keerleb ümber spordi. Püüan hoida tööd, trennid, võistlused ja erinevad elusündmused tasakaalus,” ütleb ta.
Jooksuvorm on tal aga siiski kadestamisväärne. „Nagu öeldud, siis oma tipphetkedel noorena ei lubanud treener mul maratonile minna, aga usun, et oleksin siis jooksnud 2:40 kanti. Minu praegune kehtiv rekord on aastast 2019, kui lõpetasin Tallinna Maratoni ajaga 2:57.11. Eks ma jooksen alati sinna kolme tunni lähedale, keskmine aeg on umbes 3:07.“
Tallinna Maratoni eri distantsidel püüabki Tarmo alati kohal olla. Samuti on ta jooksnud lähiriikides ning lõpetamise medal on tal nii Riiast, Helsingist, Stockholmist kui ka Kopenhaagenist. Aastas koguneb välismaratone kolm-neli ning nendega seoses on meeldejäävaid elamusi palju. Tarmo toob esile ühe. „Kord jäi meil maikuus üks nädalavahetus vabaks ning rahvusvahelisest maratonikalendrist leidsime Mont Saint-Micheli maratoni. Süvenemata asukohta, panime ennast elukaaslase Nelega kirja. Selgus, et jooks toimub Pariisist 300 km kaugusel, Normandia maakonnas, mis tuntud hallitusjuustu ja õunasiidrite poolest. Kohapeal ilmnes, et poolsaare klooster on Pariisi järel riigi teine vaatamisväärsus. Majutust oli keeruline saada, aga lõpuks midagi leidsime. Hotelli saabudes saime teada, et tegemist on väga legendaarse hotelliga ning seal on ööbinud nii Marilyn Monroe kui mitmed USA presidendid. Check-in´i tehes uuriti, kas soovime õhtusöögiks lauda broneerida, mõtlesime, et paneme igaks juhuks, kui midagi muud linnas ei leia. Õhtul saime teada, et väljastpoolt hotelli peab laua nii umbes kuu aega ette reserveerima. See oli megaelamus. Kõik need asjad juhtusid kuidagi käigupealt ja üllatusi oli igal sammul. Jäime väga rahule.“
Sportlandi „sõjakool“
Aga sport ei ole Tarmo elus ainus, kus ta pealtnäha kerge vaevaga saavutab ühe eesmärgi teise järel. Märkimisväärselt lennukas on ta olnud ka oma töises karjääris. Esimesed ristsed sai ta suhteliselt noorena Sportlandi meeskonnas, ja nagu ta ise ütleb, läbis heas mõttes Sportlandi „sõjakooli“. „2004. aastal, kui Sportlandis alustasin, töötas kontoripoolel umbes neli-viis inimest. Nägin, kuidas neljast sai kahe korruse peale sada ja veidi enamgi. Aga nägin ka, kuidas masu ajal jäi sajast alles kolmkümmend. Sportlandis panin tugeva aluse oma tööalasele karjäärile, sellest ajast tekkis palju kontakte, õppisin pingega toime tulema, tegelesin enda motiveerimise ja distsipliiniga, tiheda ajagraafikuga toimetulemisega jne. Igal juhul olen Sportlandi asutajatele ja omanikele Are Altrajale ja Anti Kallele selle aja eest väga tänulik.“
Hiljem töötas Tarmo kaheksa aastat Saku Suurhalli juhina ning varsti täitub tal kaks aastat T1 tegevjuhina. Mõlemal puhul on ta ametisse asunud ettevõtete jaoks majanduslikult väljakutsuval ajal. „Mulle meeldib ennast asetada keerulistesse olukordadesse, kust hakata vaikselt mingi eesmärgi suunas liikuma. Spordis on samamoodi. Mina olen selline, kes tahab alati rohkem teha kui plaan ette näeb,” ütleb ta.
Rally Estonia imeline tähelend
Veel üks oluline peatükk spordi ja karjääri kõrval on Tarmo elus Rally Estonia, millele ta pani aluse koos Silver Küti ja Urmo Aavaga. „Selles saan heas mõttes süüdistada Sportlandi, kus minu esimesi tööülesandeid oli üle anda sponsorratas Urmo Aavale, kes tollal sõitis rallit Junior WRC-s ning kellega Sportland oli koostööd alustanud. Juba siis avaldasid mulle muljet Urmo suhtumine rallisse ja sporti üleüldiselt, tema töövõime ja ambitsioonid. Hakkasin erinevatel MM-rallidel käima ja täiesti vabast tahtest ka Urmot turunduslike tegevustega toetama. Nii me jäimegi suhtlema.“
Mingil hetkel aitas Tarmo korraldada erinevaid rallisid. Urmo lõpetas aktiivse maailma tipptasemel sportlaskarjääri. Kolmas osaline Silver Kütt pani maha tipptasemel kaardilugeja ameti. Sündis Rally Estonia. „Meie ambitsioon oli algusest peale korraldada kunagi Eesti suurimat rallit, millele võiks nimeks panna Rally Estonia. Esimene sellenimeline spordisündmus toimuski kolmepäevasena 2010. aastal.“
Sellest aga ettevõtlikule kolmikule ei piisanud, sest ka WRC ralli mõte tiksus kuklas algusest peale. „Ajapikku muutusime suurimaks ralliks Baltikumis ja Ida-Euroopas. Viiendal aastal saime õiguse olla üks ERC etappidest ning kohe esimesel aastal valiti meid Euroopa parimaks etapiks. ERC etappi korraldasime kolm aastat järjest. Samal ajal tegi Ott Tänak juba WRC-s tegusid ning sõnadetagi oli selge, et edasi tegutsema motiveerib meid vaid WRC etapi korraldamine Eestis,“ ütleb Tarmo.
Alguses ei soovinud WRC ralli promootor eestlastega isegi mitte kohtuda. Pärast poolt aastat üritamist, 2016. aastal, pakuti kohtumiseks aega enne jõulupühi. „Võibolla arvati, et me ei tule kohale, aga sõitsime Münchenisse varahommikuse lennuga ja kell üheksa olime promootori kontoris. Meile oli planeeritud ehk tunnike, kuid juba esimeste slaidide juures kutsuti kohtumisele ka teised meeskonnaliikmed. Kohtumine kestis koos lõunasöögiga lõpuks rohkem kui viis tundi, saime hea kontakti ning kokkuvõttes saabki öelda, et meie tulevikunägemus avaldas kõige suurematele otsustajatele muljet.“
Läks küll mitu aastat, aga 2019 toimus Eestis WRC promotsiooniralli. See õnnestus hästi ning edasine on juba ajalugu. Kui 2020. aastal hakkasid Covidi tõttu mitmed rallid ära jääma, oli Eesti parim mees varumeeste pingil ning praktiliselt kahe kuuga sai esimene WRC ralli siinmail korraldatud. Selle järel oli Rally Estonia veel kolmel aastal WRC etapp. 2024 korraldatakse Lõuna-Eesti teedel taas ERC etapp ning maailmameistrivõistluses naasevad Eestisse aastal 2025.
Unistama peab suurelt
Tarmo ei tee mitte midagi lihtsalt tegemise pärast ning seab alati eesmärke, mis paljudele võivad tunduda liiga utoopilised. Aga nagu näitavad tema juhitud ettevõtete tuhast tõusmine ja Rally Estonia imeline edulugu, siis kõik on võimalik ning unistama peabki suurelt. Tulles lõpetuseks tagasi spordi juurde, on Tarmol ka sellega seoses veel mõned unistused. Ta soovib joosta neil suurematel maratonidel, mis World Marathon Majors sarjas veel tegemata ehk Tokyo, New York, Boston ja Chicago. „Kindlasti tahaks joosta ka Hiina müüril ning korra elus IRONMAN-i ära teha, aga selleks tuleks ohverdada ilmselt hommikused jõusaalitreeningud, sest ujuda ma eriti ei oska ja õppimine võtaks aega. Elame-näeme,” sõnab ta.
Tekst: Kärt Radik
Fotod: Iti-Pätrik Järve
Heleri Hanko: matkates olen saanud teadmise, et ma suudan rohkem kui ma arvan