Sportland Järve kaupluses töötav Martin Põldoja on jalgrattasõiduga tegelenud väikesest peale. Täna otsib ta väljakutseid, mis oleksid teistsuguse formaadiga ja paneksid tõsiselt proovile. Martini sõnul on huvitav näha, kui kaugele on võimalik ennast „suruda”.
Tartust pärit Martin kolis Tallinnasse pärast ajateenistust, kui asus õppima Tallinna Tehnikaülikoolis informaatikat. Paraku jäi kool pärast 1,5 aastat pooleli ning ta leidis õpingute ajal hoopis esimese ametliku töökoha ühes Eesti vabaaja- ja spordikaupade poes. Enne seda oli Martin mitmeid aastaid Tartus Emajõe Suveteatris lavameistrist onu abistanud.
„Töötasin seal kaks aastat, aga tundsin, et töö muutus kuidagi rutiinseks ning vajasin keskkonnavahetust. Loogilise sammuna tundus otsida tööd sama alaga tegelevast ettevõttest, kuna teadsin, et mulle meeldib just spordiga seotud töö. Sportlandis proovipäeval käies sain kohe aru, kui hea õhkkond siin on ning suureks boonuseks oli outdoor-osakonna olemasolu,” meenutab Martin. Uue töökoha kõrvalt sai õpitud vahepeal ka Tallinna Tehnikakõrgkoolis autotehnikat.
Töö on vahedusrikas
Ametikohalt on ta teenindaja-mehaanik, kes veedab siiski igapäevaselt enamuse aega pigem outdoor-poole peal. „Suvisel ajal tegelen rataste, rulluiskude ja tõukerataste ning talvisel ajal suusa- ja lumelauavarustuse müügi ning hooldusega. Kuna meil on pigem väike pood ja väike kollektiiv, siis vajadusel loomulikult teenindan kogu saali. Tegelikult mulle vahepeal isegi meeldib vahelduse mõttes minna teisele poole müügisaali näiteks jalatseid müüma, kui olen päev läbi ratastega tegelenud.”
Oma töö juures meeldib Martinile, et see on graafikupõhine, liikuv ning vaheldusrikas. „Olles kahte eriala ülikoolis õppida proovinud, olen aru saanud, et mulle ei sobi istuv töö arvuti taga. Lisaks annab graafikupõhine töö võimaluse spordiga tegeleda – nädala sees iga päev pärast tööd õhtul treenimine tundub minu jaoks pigem raske. Selle asemel saan 0,75 koormusega käia 13 päeva kuus tööl ning kõik ülejäänud vabad päevad teha trenni täpselt nii palju ja nii kaua kui soovin,” räägib ta. „Minu jaoks on oluline ka töökoha vaheldusrikkus. Meil on tohutult palju erinevaid üritusi, kus saab töötada, osaleda, aidata korraldada jne. Samuti on poes tööl olles palju erinevaid tööülesandeid ja projekte, eriti outdoor-osakonnas.”
Sportland Järve sobib Martini sõnul talle nii poe suuruse kui ka kollektiivi poolest. „Meil ei ole liiga väike ega ka liiga suur pood, kollektiiv koosneb üldjuhul maksimaalselt kümnest inimesest, mis teeb seltskonna väga kokkuhoidvaks. Just see on üks suurtest põhjustest, miks mulle meeldib Järvel töötada!”
Spordiga seotud pisikesest peale
Spordiga hakkas Martin tegelema teises või kolmandas klassis, kui ema ja isa arvasid, et peaks poisi trenni panema, sest õde oli samal ajal juba mitu aastat iluvõimlemisega tegelenud. „Spordiala lasid vanemad mul ise valida. Kohe midagi pähe ei tulnudki peale rattasõidu, kuna lapsena meeldis mulle rattaga ringi tiirutada. Pallimängudes olin ma alati kohutav ja olen siiani. Nii siis hakkasin ma sõitma Tartu SK Velo ridades. Seal sõitsin terve kooliaja. Gümnaasiumi ajal vajus trenni tegemine pisut ära seoses meie klubi ebamääraste tulevikuplaanidega. Pärast paariaastast pausi tõsisest spordist hakkasin Tallinnas elades vaikselt jooksmisega tegelema ning hiljem tekkis ka tahtmine uuesti ratta selga istuda.”
Sportlandi tööle tulles hakkas mees tänu töökaaslase mõjule rattaspordiga jälle tõsisemalt tegelema. Sealt edasi on ta arendanud oma vormi iga aastaga järjest paremaks ning täna võib öelda, et Martin istub kõik oma vabad päevad ratta seljas, sõites nii maanteel kui ka maastikul.
„Lapsena rattaklubis sõites ei nautinud ma rattasõitu päris sajaprotsendiliselt, kuna see on väga raske ala. Hiljem aga, kui hakkasin sõitma omast tahtest, hakkasin aru saama selle spordiala võlust. Nüüdseks ei paku mulle enam huvi võistlused, mis tunduvad liiga lihtsad,” ütleb Martin. „Pigem otsin sõite, mis oleksid kas teistsuguse formaadiga või paneksid mind tõsiselt proovile. Sellised võistlused viivad inimese nii füüsiliselt kui ka vaimselt raskesse kohta, kust tuleb omal jõul välja tulla. See teadmine, et kõik inimesed sellega hakkama ei saa, tekitab saavutustunnet. Samuti on huvitav näha, kui kaugele on võimalik ennast „suruda”.
Väljakutse: sõita 12 tundi järjest nii kaugele kui võimalik
Üks tore väljakutse on Martini sõnul „Põgenemine Paldiskist” üritus, mis toimub iga aasta erinevast P-tähega algavast linnast, see aasta oli ürituse kolmas aasta. Eesmärk on jõuda stardilinnast 12 tunni jooksul võimalikult kaugele, jooksjatel on aega 24 tundi. Lõpudistants mõõdetakse linnulennult. Marsruut tuleb teha igal võistlejal ise, ainsa reeglina on keelatud kasutada Eesti põhimaanteid. Martin luges üritusest eelmisel sügisel, kui oli toimunud Põgenemine Põltsamaalt.
„Teadsin kohe, et järgmisel kevadel võtan üritusest osa, kuna tegu oli minu jaoks uudse formaadiga ning ka pikima distantsiga, mis siiani läbinud olin!” sõnas ta. „Võistluse tegi raskeks kaks asjaolu. Kuna marsruut on vaba, siis tegin Google Mapsi abil endale kaardi valmis. Enamusel teedest aga polnud ma kunagi sõitnud ja ei olnud ka head võimalust neid enne võistlust kontrollida. Tänu sellele sain nautida paarkümmend kilomeetrit kruusateid, mis olid mõeldud veoautodele puidu vedamiseks. Varajases aprillis vaheldus nendel teedel mudane pinnas üleni jäiste sektoritega. Sõidu teises osas, kui juba päike loojuma hakkas, sattusin ka paar korda põlluteedele, kust kaardi järgi oleks pidanud rada minema, aga reaalselt tuli kas kellegi taluhoovist läbi või mööda küntud põldu sõita.”
Teine suur faktor on ürituse toimumisaeg. Kuna aprilli alguses on veel temperatuur üsna jahe ning pole ka ratta seljas veel väga palju kilomeetreid kogutud, siis hakkas see rolli mängima. Päeval oli umbes paar kraadi sooja, kuid viimased tunnid möödusid -5 kraadiga sõites. Kaheteisttunnise päeva peale võtab selline külm ilm kõvasti rohkem energiat ära kui suvel ning viimane tund möödus Martini sõnul pooleldi ratta seljas uinudes. „Üldjoontes jäin oma tulemusega rahule. Jõudsin ettenähtud 12 tundi ära sõita ning lõpetasin kell 12 öösel paar kilomeetrit enne Otepääd, olles läbinud 267 km. Mentaalselt oli tegu kindlasti kõige raskema asjaga, mis ma ratta seljas ette olen võtnud! Järgmisel aastal olen juba kogemuse võrra rikkam.”
Kuna enamus Martini vabast ajast ja rahast läheb rattaspordi alla, siis ta hetkel otseselt muid hobisid ei harrasta. Vähesel vabal ajal, mis tal üle jääb, vaatab ta meelsasti filmi ning mängib sõpradega lauamänge.
Tekst: Gerli Ramler
Ära jää ilma: Ööjooksude sari saab uhke avalöögi Rakveres!