Sportland tutvustab oma tiimiliikmetele päris mahepõllundust, päris Eesti moodi

Möödunud aasta oli mitmes mõttes eriline. Koroonapandeemia sundis teistmoodi käituma, muutis väärtushinnanguid ning pani otsima uusi lahendusi. Ka Sportland Eesti tegi eelmisel aastal midagi täiesti erilist – kevadel pandi maha kartulid ning valminud saak jagati tasuta oma töötajatele.

See, et üks spordi- ja vabaaja kaupade müüja hakkab tegelema põllumajandusega ei ole mõistagi tavapärane. Samas ei ole üllatus, et ideega tuli lagedale just Sportland, sest Sportlandis armastatakse teha midagi innovaatiliselt ja teistmoodi.

Põllutöö on teraapia eest

Tegelikult ei ole põllumajandus Sportland Eesti kaasasutajale ja juhatuse liikmele Are Altrajale võõras valdkond. Ta on lõpetanud Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) põllumajanduse mehhaniseerimise erialal ning väikelinna Elva poisina põllutöödega juba noorena kokku puutunud. „Kui minu kompanjon Anti Kalle veetis suviti aega korvpallilaagrites, siis minu suved möödusid Elva sovhoosi põldudel, heinaküünides ja Elva lähedal oma talus tööd tehes,“ meenutab Are Altraja.

Ta tõdeb, et põllutöö on lapsepõlvest saati talle südamelähedane. „See on minu jaoks justkui mentaalne teraapia. See on sama mõnus tegevus kui vabas õhus spordi tegemine. Isegi mõnusam, sest töö lõpptulemus on kohe näha,“ selgitab ettevõtja, miks maatöö talle pinget pakub.

Kui kevadel hakkas levima Covid-19, pöörasid paljud oma pilgud linnast maale ning hakkasid mõtlema sellele, mida ise kasvatada saaks. Samad mõtted keerlesid Are Altraja peas, kes arendas ideed edasi ning sidus selle Sportlandiga. „Kevadel tekkis tunne, et sügiseks läheb olukord viirusega veel hullemaks. Tundsime, et nüüd on meie kord mitte ainult maksta töötajatele palka, vaid hoolitseda nende eest ka muudmoodi,“ räägib Are Altraja. „Otsustasime, et paneme iga töötaja jaoks maha ühe vao kartulit,“ lisab ta.

Mitu eri kartulisorti, mitut sorti töökogemust

Osa maad, kuhu kartulid maha panna, oli Sportlandi omanikel endal olemas, nimelt on Are Altraja ja Anti Kalle juba üle 13 aasta Elva lähedal asuva põllumajandusettevõtte osanikud ning täna kuulub neile 1200-pealine piimakarjakasvatus ja haritakse ca 2000 hektarit maad. Heade naabrite abiga leiti vajalik maa kartuli kasvatamiseks.

Selleks, et pakkuda parimat, tuli teha mõningat eeltööd. Are Altraja võttis ühendust oma põllumajandusharidusega ema kursusekaaslaste, tunnustatud kartuliteadlaste Viive Rosenbergi ja Õie Reinbergiga ning pidas nõu, millist sorti valida ja mil moel head saaki kasvatada. „Sain väga professionaalseid nõuandeid. Lisaks oli väga südantsoojendav suhelda autoriteetidega, keda juba lapsepõlvest ema töö kaudu teadsin,“ ütleb ta. Arupidamise tulemusena said maha pandud eri sordid – varajane kollane maitsev Flavia, keskvarajane punase koorega Laura, rahva lemmikuna tuntud Gala, lisaks sellele katsetati mahekartuliga Baltic Rose. Kartuli seemnega aitas Eesti üks tunnustatumaid kartulikasvatajaid Koorti Kartul Viljandimaalt Lätkalust.

Põllutööl on reaalne tulemus

Põllutöödele tuli appi naabertalu omanik Heilo Altin, kellega koos lähevad kõik tööd kiiremini. Samuti kaasas Are Altraja kartuli maha panemisse nii Sportland tiimi liikmed kui ka oma perekonna. Paljudele oli see esimene kord oma käega kartuli kasvatamises kaasa lüüa ning pakkus uut ja huvitavat kogemust. Hoogtööna sai seeme maha ühe päevaga.

„See oli mingis mõttes justkui põlvkondi ühendav projekt, sest minu vanem poeg käis koos tüdruksõbraga abiks ja noorem poeg sai ATV-ga seemet ette vedada. See pole päris sama, kui lihtsalt metsade vahel ATV-ga ringi kihutada, sest tööd tehes tekib hoopis teine tunne ja suhtumine. Seda kogemust ei kaalu üles kardikeskuse või mõne teaduskeskuse külastamisega. Sest põllul teed tööd, millel on päris tulemus. Tahtsin, et minu lapsed ja Sportland tiimi liikmed tuleksid välja, saaksid käed rakuseks ja selja valusaks. Peale sellist elukooli oskab igaüks palju paremini maatööd hinnata ning mõista, kuidas toit meie lauale jõuab,“ räägib ettevõtja. Tema meelest on just linnalastele sellist kogemust väga vaja, et neil oleks päris elu ja loodusega parem side. „Õnneks surus Covid-19 viirus inimesi samuti rohkem linnast maale, sest kui meelelahutusasutused on suletud, siis ei olegi linnal mingit lisaväärtust, aga maal saad teha füüsilist tööd ning siin on ka emotsionaalselt ja esteetiliselt ilus!“

Eesti põllumehed teevad väga tänuväärset tööd

Kartul sai maha pandud mais ning esimesi vilju võis noppida juba juulis. Kui saak hakkas valmima, saadeti kohe Sportland tiimi liikmetele üleskutse, kes kui palju kartuleid soovib ning juulis hakati 2, 3 ja 5 kg kaupa tellimusi esitama. „Tänaseks oleme jaganud kartuleid juba mitme tonni jagu,“ ütleb Are Altraja.

Kartuli kasvatamise eesmärk ei olnud tema sõnul ainult töötajate toidulaua rikastamine. Kartuli hind on ju nii odav, et tegelikult saab iga inimene kartuli endale ise osta, aga mõte oli juhtida tähelepanu sellele, et meie toidulauale jõuaks rohkem kodumaist kraami ning et väärtustaksime rohkem oma põllumeeste tööd. „Kartul on väga odav kaup, aga sellega on väga palju tööd – tuleb hankida seeme, harida maa, kartul maha panna, hoida vaod umbrohust puhtad, saak üles võtta, pakkida, laiali vedada, maha müüa – näiteks kui laod oma sõiduauto maast laeni kartuleid täis, siis nende kartulite väärtus võrdub 1,5 paari uute tossudega,“ võrdleb Are. „Ettevõtlusena on põllumajandus ikka raskem kui meie igapäeva töö,“ lisab ta.

„Tahame anda panuse Eesti põllumehe märkamisse, põllutööst arusaamisesse ja austamisse. Kui mõelda, et me sööme oma maal kasvanud kartulit, mitte välismaalt sisse toodud saaki, siis on kartulil hoopis teine maik,“ usub ta. „Eesti põllumehed teevad väga tänuväärset ja professionaalset tööd. Mõnes mõttes on see kartulikasvatamise ja jagamise projekt justkui integratsiooniprojekt, tänu millele linnarahvas ja müüjad saavad paremini aru maameeste ja põllumeeste tööst.“

Hindame Eesti tegijaid

Sportland tiimi liikmed võtsid kartuliprojekti samuti hästi vastu, nii kontorirahvas kui ka poe töötajad tellisid aktiivselt. Varajane kartul sobis kohe söömiseks ja seda telliti 2, 3 või 5 kg kaupa. Laura ja Gala sobivad hästi ka säilituskartuliks ning neid tellitakse 10 ja 20 kg kaupa.

„Minu jaoks oli väga huvitav pidada aru ja teha plaane põllumeestega. Tänu kartuliprojektile saime naabriga sügiseks ühe põllule viiva tee korda tehtud ja ühise metsaserva kraaviperve korrastatud. Talupidajast ja samas TÜ õppejõust naabri Heilo Altiniga sai tänu sellele sagedasti juttu ajada ning sotsiaalseid, psühholoogilisi ja emotsionaalseid sidemeid tekkis juurde. See oli igatpidi rahuldust pakkuv ja win-win ettevõtmine, “ võtab Are Altraja kokku.

Sportlandi kaasasutaja soovitab ka teistel tööandjatel sarnaseid projekte teha, eelkõige seetõttu, et propageerida kodumaist toodangut, Eesti toiduaineid ja brände. „Eesti põllumees on iseseisev ja väga professionaalne ning saab suurepäraselt majandamisega hakkama. Küsimus on eelkõige teiste eestimaalaste ning põllumajanduse ja maamajanduse, kui ettevõtlussektori märkamises, et pöörata tähelepanu sellele, kuidas linnadest väljaspool elatakse ja mida tehakse. Seda enam, et tooraine on hea ja toodang super kvaliteetne,“ selgitab ta.

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: erakogu