Juulikuu teisel nädalal jätab rühm Sportlandi seiklejaid Eestimaa künkad seljataha ning asub teele kahenädalasele retkele, mis hea õnne korral päädib Chamonix küla serval Prantsusmaa-Itaalia piiril asuva Alpide kõrgeima tipu ehk 4810 meetri kõrguse Mont Blanci vallutamisega.
Gruppi juhivad Nipernaadi seiklusklubi matkajad Piret Värnomasing ning Kunnar Karu. Viimane läheb mäe tippu võtma juba kümnendat korda. Seikleja Kunnar tõdeb, et poole aasta jooksul on kogu algajate tiim tublisti valmistunud ning õppinud ära kõik, mida ühel matkajal võiks teekonnal vaja minna. „Tublimad on kõvasti sportinud, kuigi matkatud on loodetust kahjuks vähem. Nii mõnegi jaoks tuleb katsumus üsna raske, aga eks näis. Loodetavasti on kõigil vaim valmis, tervis korras ning meid saadab nii hea ilm kui õnn,“ ütleb Kunnar vahetult enne teele asumist.
Matka kava on planeeritud ülima täpsusega ning enne Mont Blancile ronimist tuleb kogu tiimil tegeleda veel nii aklimatiseerumise, praktiliste harjutustega kui ka reaalsete kogemuste omandamisega – õpitakse kõrgmägedes telkima, toitu valmistama ja liikuma.
I päev – lend ja teraapia
Sportlandi tiimi viimane lend maandub Genfis 9. juulil, kust liigutakse Chamonix poole edasi rendibussidega. Esimesel õhtul toimub hoolikas varustuse kontroll ja täiendamine juhul, kui midagi peaks puudu olema. Kunnari soovitusel tasub kohapeal matkapoodides ringi vaadata, sest valik on udupeen. „Eesti poed päris kõike ei paku ning kui kuskilt varustust soetada, siis Chamonix on küll väga õige koht. Lisaks esmasele briifingule teen grupiteraapiat – tööasjad ja alluvussuhted tuleb unustada, saavutada puhkuse meeleolu ning alustada matkagrupina toimetamist,“ tutvustab Kunnar.
II päev – ronimisharjutused
Et Mont Blancile ronides end ohutult tunda, tuleb esmalt Eestis õpitud ronimistehnikat kontrollitud oludes suurematel kaljudel katsetada. „Suundume kaheks tunniks via ferratale ronima, vaatan üle, kuidas Nipernaadi koolitaja Heldur Pedaja õpetused praktikas rakenduvad. Tõuseme umbes 2500 meetri kõrgusele ja pärast harjutusi jalutame mägijärve juurde piknikku pidama. Teel sinna tegelen inimeste kõndimisoskuste kohandamisega. Kodukülla saabume õhtul tõstukiga,“ ütleb matkajuht.
III ja IV päev – kohanemine liustikul
Reisi kolmas päev viib seltskonna kaheks päevaks tõelisse talve Mer de Glace jäisele liustikule. „Sõidame rongiga 1900 meetri kõrgusel asuvasse legendaarsesse Montenvers’i jaama, kust laskume 200 meetrit mööda redeleid alla. See elamus on varem nii mõnegi alpinisti jalad värisema võtnud. Õppepäevadel omandame praktilised kogemused kasside ja kirkadega liustikul ning jäälõhede vahel liikumises ning julgestamises. Olulisim eesmärk on end usaldada ja kassidel turvaliselt tunda, sest teel Mont Blanci tippu tuleb ületada üks üsna kitsas jäine hari. Ööbime samuti liustikul ning tagasi Chamonix külla saabume reisi neljanda päeva õhtuks,“ avaldab Kunnar plaani.
V ja VI päev – Itaalia ootab
Öö saab veeta mugavates oludes kuid uueks päevaks on vaja nii pakkida kui riideid kuivatada. Hommikul tuleb läbida 18 km pikkune Mont Blanci tunnel, et lõpuks Itaalia poolel Courmayeuris Euroopa kalleimale panoraamtõstukile istuda ja aknast hingematvaid vaateid nautida. „Satume taaskord liustukule ja põhimõtteliselt teeme kõike seda, mida eelmistelgi päevadel, ainult veidi kõrgemal ehk 3500 meetri peal ja mõnusas pehmes lumes. Ööseks tuleb taaskord telki ja magamistkotti ronida.“
VII päev – pikk matkapäev
Edasi liigub Sportlandi vapper seltskond Itaaliast uuesti Prantsusmaale. Päevakava näeb ette kuuetunnist matka Euroopa suurimal Mer de Glace liustikul. Enne päikesetõusu algava teekonna lõpus tuleb ületada Midi hari, mis on umbes 50 sentimeetrit lai järskude külgedega lumeriba, kust Chamonix suunas alla haigutab kilomeetrine tühimik. 3800 meetri kõrgusel võetakse tõstuk, mis viib väsinud matkajad bussini. Elamusi täis päev lõppeb mõnusas Courmayeuri spaas, mille suurusest saab aimu ehk vaid siis, kui kõik Eesti lõõgastuskeskused kokku liita. Ideaalis on kaheksas reisipäev ette nähtud puhkamiseks ja vaimu testimiseks, kui seltskond soovib seiklusega kohe jätkata, siis pole matkajuhid Kunnar ja Piret sellele vastu.
VIII-X päev – teekond mäkke
17. juulil ootab tiimi ees tõehetk – algab raske teekond „valge mäe” tippu. Chamonix külast istutakse rongile, mis viib matkajad 2300 kõrgusele Aigle de Nigle jaama. Esimesse öisesse peatuspaika Tete Rousse hütti jõudmiseks tuleb läbida 900 tõusumeetrit, mis peaks kõigi eelduste kohaselt kuni neli tundi aega võtma.
Reisi kümnendal päeval tuleb ületada matka ohtlikem osa – Goûter kuluaar. „Seal võib igasugust jama kaela sadada, mida mäe vallutajad ülevalt alla lennutavad. Eelmisel korral oli seal ohtlik öine jäätumine, hommikul kivilaviin ja kogu Nipernaadi grupp oli sunnitud tagasi pöörduma. Loodame, et seekord on kõik ohtutu,” ütleb matkajuht
„Ööbima jõuame 3800 meetri kõrgusel asuvasse hütti, kus saab veidi hinge tõmmata. Kella kolme paiku öösel tahaks sealt juba Mont Blanci tippu vallutama suunduda. Plaani järgi võiks see aega võtta 12 tundi,“ arvab Kunnar ja lisab lõpetuseks „Usun, et see on väärikas seiklus The North Face’i kollektsiooni Summit Series saabumise tähistamiseks ning Sportlandi matkagrupi kõik liikmed saavad seiklusest vägevad elamused kogu eluks!“
Kunnar Karu armastab Chamonix mägiküla erilist atmosfääri
Alpides Prantsusmaal 800 m kõrgusel asuvas Chamonix mägikülas tunneb matkasell Kunnar Karu end tõeliselt koduselt. „Olen vaadanud, mis seal kinnisvara maksab, ei aitäh,“ vastab Kunnar küsimusele, kas on ta ehk mõelnud sinna päriseks elama kolida. Küll aga läheb ta seiklejate lemmikpaika alati suure rõõmuga tagasi. „Igasse kohta ei kisu tagasi, sinna küll. Chamonix küla on omasuguseid täis, see on ronijate ja ekstremistide meka. Jah, vahel on seal ka hordidena Jaapanist tulnud turiste, kuid neid on alati võimalik vältida või siis nendega koos pilti teha,“ muheleb ronija.
Alpinismi harrastajate jaoks on tegemist tõelise paradiisiga – palju vägevaid marsruute, millele pääseb ligi ka tõstukitega. See annab võimaluse teha ja näha lühema ajaga väga palju rohkem. Vähem tähtis pole ka tõik, et kohapealne helikopteriga varustatud päästetiim on tasemel ning hätta sattunute jaoks tasuta.
Eriti meeldib Kunnar Karule kohapeal valitsev õhustik: „Kui ma mäesaabastes kuskile restorani maha istun, siis ei vaadata minu peale viltu. Tunnen end oodatud külalisena. Mütsides, habetunud, seljakoti ja kirjadega vendi on seal kõik kohad täis. Kui jätad oma kompsud mõneks tunniks kuskile vedelema, siis pigem on paari tunni pärast tagasi tulles sinu asjade kõrval veel mõned kotid ning kõik väärtuslik alles. Suuri pidusid ei toimu, ööklubisid pole, kuid kõik kohad on muhedaid inimesi tulvil,“ soovitab Kunnar Karu kas või üks kord elus Chamonix mägiküla sõbralikkust omal nahal katsetada.
Tekst: Marta Vasarik
Pildid: Nipernaadi, Nelli Nilson, Henri Kruusel
Suve vingeim nädalalõpp veeda Surfilaagris!