Trad.Attack! viib Eesti muusika laia maailma

Folkbänd Trad.Attack!, kuhu kuuluvad Sandra ja Jalmar Vabarna ning Tõnu Tubli, tutvustavad Eestit maailmale muusika abil. Lisaks muusikale rääkisime nendega spordist ja sellest, kuidas igaüks meist saaks maailma paremaks teha.

Trad.Attack!’i liikmed tunnistavad üksmeelselt, et nende missioon on viia Eesti muusika igasse maailma riiki. Selle eesmärgi ütlesid nad naljaga pooleks välja oma esimesel kontserdil ja peavad nüüd hoolega arvet. Eelmisel aastal lisandusid nimekirja Jaapan ja Austraalia. Praeguse seisuga on bänd üles astunud 37 riigis, minna on veel 159. „See on jätkuvalt utoopiline plaan, aga oleme seda viimasel ajal täiendanud mõttega, et kui meie seda ellu ei vii, siis pärandame ettevõtmise oma lastele,“ muigab Jalmar. Mõttel on jumet, sest nii Vabarnate kui ka Tõnu peres sirgub väike poeg.

Ajaloost tänapäeva

Enne Trad.Attack!’iga alustamist olid Sandra, Jalmar ja Tõnu eri muusikakollektiivides tegutsenud üle 15 aasta. Uus kooslus loodi esialgu lihtsalt enda lõbuks, et veidi eksperimenteerida, aga peale esimese loo „Kooreke“ ilmumist muutus bänd üleöö populaarseks. Muusikud tunnistavad, et edu tuli neile pisut ootamatult, kuid arvavad, et nende edu võti peitub teistmoodi lähenemises. Trad.Attack!’i suurim erinevus teistest seisneb selles, et loomingus kasutatakse fragmente pärimusmuusikast, mida miksitakse nüüdisrütmide ja -helidega. Näiteks sahisevale salvestusele kunagiste külalaulikute häältest ehitatakse ümber pulseerivad rütmistruktuurid. „Iva on selles, et maailmas on nii palju muusikat ja väga keeruline on leida erilist asja, mis sütitab. Meie hakkasime juhuslikult pärimusmuusika arhiivi salvestisi kasutama ja see on asi, mis meid ühendab,“ ütleb Tõnu.

Uus ja värske muusika

Trad.Attack! on suutnud oma muusikaga kuulajate südameid võita kõikjal maailmas. „Meid on kiidetud, et muusika kõlab uuelt ja värskelt. Paljud arvavad, et kui tegu on folkmuusikaga, siis on see hästi traditsiooniline. Meie oleme teistsugused ja kuulajad on alati positiivselt üllatunud,“ lausub Sandra. Paljud on imestanud, et laval on ainult kolm inimest, aga muusika kõlab nii, nagu esitaks seda suur orkester.

Värskust ja uudsust soovib Trad.Attack! edaspidigi hoida ja teeb kõvasti tööd uue plaadi kallal, mis näeb ilmavalgust aastal 2020. Seetõttu on tänavune aasta tuuritamise mõttes rahulikum ja päevad mööduvad prooviruumis. „Edasijõudmise ja edu taga on väga palju tööd. Me teeme oma asju küll väga suure kirega, aga ka väga struktureeritult. Meil on eesmärgid ja me teeme kõik, et nendeni jõuda. Panustame väga palju lavavälisesse ja pingutame selle nimel, et inimesed tuleksid meid kuulama. Laval olek on juba lõpp-produkt ja tõeline nauding,“ selgitab Jalmar.

Eesti saadikud

Oma loominguga tutvustab Trad.Attack! Eestit ja Eesti ajalugu meie enda noortele ja kogu maailmale. „Meie eesmärk on viia kuulajateni Eesti kultuuri ja pärimusmuusikat. Mida rohkemate inimesteni see jõuab ja mida rohkem inimesi sellest lugu peab, seda parem meel meil on,“ lisab Jalmar.

Tõnu arvates on väga huvitav jälgida, mis juhtub, kui kaugetes paikades Eesti muusikat mängida, ja kuidas seda maailma eri paigus vastu võetakse. „See on omaette väljakutse. Mida kaugemal esineme, seda eksootilisemad oleme. Eriti põnev on paljude kuulajate jaoks torupill,“ lausub Tõnu. Nad räägivad alati publikule oma loomingu taustast ja see avab Eestit hoopis uuest vaatenurgast. „Publikule avaldab muljet, kui ütleme, et selles laulus kuulete 100 aastat tagasi elanud Eesti külamemme häält. See on nende jaoks midagi uut.“

Sportlik bänd

Lisaks sellele, et Trad.Attack! on Eesti edukamaid bände, võib öelda, et nad on ka üks sportlikumaid. Reisidel viibides teevad kolm sõpra sageli koos trenni ja Eestis olles on igaühel oma lemmikharrastus. Nende sõnul on loomingulise tööga tegemiseks äärmiselt tähtis ka füüsiliselt heas vormis olla.

Tõnu tegeleb jooksmisega ja hommikuvõimlemisega. „Võimlen peaaegu igal hommikul, lemmikud on harjutused oma keharaskusega. Kui jooksma lähen, siis minu marsruut möödub tavaliselt kohast, kus saan kätekõverdusi või planku teha. Nende harjutuste suur pluss on see, et neid saab teha igal pool. Hiljuti läksin Soome hotellis jõusaali, aga tegin seal ikka oma tavapäraseid harjutusi. Pärast sain aru, et tegelikult oleksin võinud neid vabalt ka hotellitoas teha,“ muigab ta.

Sandra, trenn ja challenge’id

Sandra liitus aasta alguses MyFitnessiga ja võttis eratreeneri. „Järgin treeningplaani ja see on väga tore, sest tänu plaanile tean, miks ma midagi teen. See on palju põnevam kui lihtsalt jõusaalis raskuseid tõsta,“ sõnab ta.

Lisaks armastab Sandra väljakutseid, mis on  tavaliselt seotud samuti spordi või tervisega. Algust tegi ta juhuslikult üle 10 aasta tagasi, kui tema õde pidi minema ühe guru juurde joogat õppima, kuid ei saanud osaleda. Õe asemel läks kohale Sandra ja sai kaasa harjutused. Sõbralt sai ta ka teadmise, et selles joogaharus on reegliks teha harjutusi 100 päeva järjest: kui päev jääb vahele, tuleb taas alustada algusest. Igatahes võttis Sandra harjutused ette ja sel oli silmnähtav positiivne mõju, mida märgati ka Rootsi Kuninglikus Muusikaakadeemias, kus neiu tol ajal õppis. „Mulle öeldi, sa oled teistsugune ja see paistab ka laval positiivselt välja. Harjutused ei olnud füüsiliselt rasked, pigem oli tegu hingamispraktikaga. Ma usun, et efekt peitus selles, et võtsin iga päev pool tundi aega ainult enda jaoks, lülitades end kõigest muust välja. Ükskõik kui kiire päev oli, tegin harjutused ära ja see mõjus väga hästi,“ tõdeb Sandra.

Kevad on paastuaeg

Joogaväljakutset on Sandra hiljem korranud, aga proovinud ka muud. Intervjuu tegemise ajal on tal koos Jalmariga käigus seitsmenädalane paast, mis tähendab, et toidulaualt puuduvad loomsed tooted, nisujahu ja suhkur. „Ma tunnen ennast väga hästi, mul ei ole energiapuudust. Ma söön paastu ajal palju tervislikumalt ja täisväärtuslikumalt, sest kogu aeg peab otsima tooteid ja toite, mis paastuga sobiks. Mul ei ole veel kunagi juhtunud, et söön taimsest toidust üle ja pärast on paha olla,“ räägib ta oma kogemusest.

Lisaks toidupaastule valitseb peres nn ekraanipaast. „Meil on kokkuleppe, et 12 tundi päevast on ekraanivabad – õhtul kümnest hommikul kümneni. See on samuti väga hästi mõjunud, sest kui hommikul esimese ja õhtul viimase asjana istuda telefonis, siis infotulv, mille sa saad, on tohutu, ja see on väga väsitav,“ räägib Sandra.

Regulaarsus viib edasi

Jalmar hoiab end aga vormis jooksmise ja talvel suusatamisega. „Minult on tihti küsitud, et kuidas ma nii palju jaksan. Vastus ongi see, et nii füüsilise kui ka emotsionaalse tervise nimel teen ma trenni. Ma olen tervisesportlane, vahel harva osalen mõnel rahvaspordiüritusel,“ ütleb Jalmar.

Ta usub, et nii spordis kui ka bändi tegemisel viib edasi järjepidevus. „Kaks aastat tagasi hakkasin taas regulaarselt trenni tegema. Mu eesmärk on läbida igas kuus nii palju kilomeetreid kui vana on Eesti. Kui ma 80 olen, siis pean igas kuus läbima 150 km,“ muigab ta. „Spordiga on nii, et kui sa ükskord selle hea tunde kätte saad, mis peale trenni tekib, siis sa ei taha sellest enam loobuda. See on hea harjumus,“ lausub Jalmar.

Lõbus peab olema

Trad.Attack! on leidnud kindla koha muusikamaastikul ja jätkab missiooni tutvustada Eesti pärimusmuusikat kogu maailmas.Mis nõu annavad nad aga nooretele, kes alles otsivad oma rada? „Kui noorem olin, siis otsisin ka, aga nüüd, olles jõudnud siia, kus ma olen, võin öelda, et kui sa pingeliselt otsid, siis sa ei leiagi. Kui sa aga lähed heas mõttes oma peast tuleva vooluga kaasa ja oled elujaatav, siis tulevad õiged vastused kiiremini kui otsides ja higistades,“ arvab Tõnu.

Jalmar sõnab, et tema on sama meelt Chris Martiniga, kes ütles, et õige hiti leidmiseks tuleb mängida 100 kehva hitti, peale seda tuleb alles õige hitt. Seda mõtet võib muusikamaailmast kanda üle ka teistesse eluvaldkondadesse. „Arvan, et kui sul ei ole konkreetset visiooni, siis tuleb katsetada. Kui asi ikkagi ei toimi, siis võiks analüüsida ja mõelda, mida paremini teha,“ soovitab ta. Tõnu lisab, et mida iganes sa teed, on väga oluline see, et oleks lõbus. „Meil on vedanud, sest hobi, töö ja rõõm käivad käsikäes.“

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: Marleen Muhuste