Noor triatleet Johannes Sikk võitis septembri lõpus juba kolmandat korda Saaremaa duatloni, mis peetakse 1994. aastal Estonia parvlaeval hukkunud tolleaegsete Eesti parimate triatleetide Kristjan Raiendi ja Jaan Pehki mälestuseks. Sama võistluse raames selgitatakse välja ka Eesti meistreid. Enne seda osales ta septembris aga Brasiilias, Maceio linnas toimunud universiaadil ning just sellest räägimegi.
Johannes, millal Brasiilias toimuv universiaad sinu plaanidesse tekkis?
Juba hooaja alguses panime paika, et läheme septembris Brasiiliasse universiaadile. Lõpetasin ülikooli aasta tagasi, kuid universiaadil saavad osaleda veel kõik need, kellel aasta lõpetamisest möödas. Seega oli suurepärane võimalus panna end proovile Brasiilia teistsugustes võistlusoludes.
Milline tase Brasiilias ootas?
Universiaadi tase on kindlasti jõukohasem, kui Euroopa karikaetappidel, kus parimad koos. Päris maailma tippe kohal ei olnud, aga konkurents oli siiski tugev. Kohal oli poisse, kes pürgivad samuti olümpiale. Samas on universiaad ikkagi tiitlivõistlus, mis ka motiveeris. Brasiilia sihtkohana tundus samuti põnev ning nii see otsus sündis. Brasiiliasse sõitsin Eestit esindama koos oma trennikamraadide Rinel Piusi ja Armin Angerjärvega.
Kui pikk on universiaadi trialoni distants?
Tegu on sprindidistantsiga ehk siis 750 meetrit ujumist, 20 km ratast ja 5 km jooksu. Olümpiadistantsil, mis koosneb 1,5 km ujumisest, 40 km rattasõidust ning 10 km jooksust, ei tunne ma ennast veel nii hästi, aga töö selles suunas käib.
Kus Maceio asub ja kuidas kohale saite?
Maceio asub ookeani ääres. Kuulsast Rio de Janeirost umbes paarituhande kilomeetri kaugusel, kuhu me lendasime. Ookeanis ujumise kogemus on mul varasemalt Kanaari saartelt ja Portugalist ehk avameres ujumine on juba täiesti tavapärane.
Kuidas teil läks?
Võistluse lõpetas umbes 50 triatleeti. Meie lõpetasime suhteliselt ühes augus. Mina finišeerisin 28. kohal. Rinel 31. ning Armin 35. kohal. Me ise rahule ei jäänud. Kõik ebaõnnestusime esimesel alal, ujumises. Rattasõidu alguses ei saanud ennast kohe käima, sest ujumises kulutasin päris palju nn rattajalgu.
Kuidas võistlusolud olid ja kas ilm tegi ka liiga?
Kuna start oli väga vara, siis palavust õnneks palju kannatama ei pidanud. Alles jooksmise ajal tuli päike korralikult välja. Aga ilma kaela ei taha ebaõnnestumist ajada. Ka ajavahega kohanesime ruttu. Läksimegi varakult pärast õhtusööki magama ja ärkasime samuti vara. Võistluspäeval ei suutnud ennast lihtsalt käima saada.
Oli teil aega ka ringi vaadata?
Peale meie pundi ei olnud delegatsiooni kaasas ja samuti ei toimunud ekskursioone või linnatuure nagu näiteks vahel olümpiamängudel. Saabudes püüdsime võimalikult hästi aklimatiseeruda ning rajaoludega tutvuda. Meie treener Marko Albert oli ette hoiatanud, et see pole just kõige turvalisem kant ja esimestel päevadel ei julgenud väga rannaäärsest peatänavast sissepoole linna minna.
Võistlustel sõideti lühikest rattaringi ka edasi-tagasi mööda peatänavat ning samas toimus jooksmine. Kogu meie elu oligi ühel ja samal peatänaval, ka hotell asus seal. Vaid söömas käisime kaks tänavat sissepoole.
Triatloniga samal ajal toimus rannas võrkpalliturniir, nii et kogu elu tõesti toimuski vaid väga kitsal territooriumil.
2016. aasta Rio olümpial oli ookean päris prügine, kuidas seekord?
Rahulikemal trennipäevadel nägime meiegi vees hulpivat plastikut ja muud prügi. Võistluspäeval seda ilmselgelt ei pane niimoodi tähele. Rohkem rahvast, suuremad kiirused. Rohkem riivasid silma mustad tänavad ning ka rand ei olnud kõige puhtam.
Milleks sa hetkel valmistud?
Hooaeg veel kestab ning viimased võistlused toimuvad oktoobri keskpaigas, sealhulgas välisvõistlused Hispaanias ja Türgis. Seejärel saab hooajale joone alla tõmmata.
Brasiilias „õnnestus“ viimasel päeval saada toidumürgitus ning tagasisõit kujunes veidi väljakutsuvaks. Pärast paaripäevast taastumist tegime rahulikult trenni edasi. Väljateenitud puhkus ootab meid kõiki oktoobri lõpus.
U-23 periood sai käesoleva aastaga läbi ning EM õnnestus päris kenasti. Euroopa karikaetappidel võistleme nagunii koos meestega ning tiitlivõistlustel tuleb saada meesteklassis peale. Täpne 2023. aasta kaleder pole hetkel veel paigas. Tallinnas toimub küll ka poolpika triatloni EM, aga ma ise pigem keskendun olümpiadistantsile ja sprindile. Aga eks näeb, korra olen elus poolpikal ka võistelnud.
Mis sind hetkel kõige rohkem motiveerib ning kus näed oma arengus väljakutseid?
Minu peaeesmärk on jätkuvalt 2028. aasta olümpiamängud Los Angeleses. Eks näis, kas jõuan sinna, aga selle nimel töötan. Lähima aja eesmärk on taseme parandamine ning rankingus edasi liikuda, mis sellel aastal on hästi õnnestunud. Ranking tagab osavõtu ka tugevamatest võistlusest. 2028. aasta olümpia punktide kogumine algab juba 2026.
Kuidas Sportland toetab sind teel olümpiale?
Kogu minu varustus tuleb Sportlandist ja ma olen südamest tänulik, et nad usuvad minusse. Ujumises olen jätkuvalt Speedo usku. Rattarajal aitavad mind erinevad Bottecchia mudelid ning jooksurajal olen alati eelistanud Nike tosse. Varustus on mul väga korralik ja selle taha ei jää midagi!
Sport on minu jaoks hetkel kõige tähtsam, aga katsun ise ka ennast ikka toetada. Treenin jätkuvalt oma klubis 21CC harrastajaid. Teiste treenimine ei sega minu ettevalmistust ning teiselt poolt arendab ennast inimesena.
Tekst: Kärt Radik
Fotod: Jüri Suurkivi, erakogu
Eesti populaarseim maastikurattasari sai Kõrvemaal väärika punkti