Suvel IRONMAN Tallinnal Eesti naiste rekordi enda nimele kirjutanud Maria Jänese usub, et on tänu triatlonile parem ja rahumeelsem inimene. Uuele suurele eesmärgile pole ta veel mõelnud, kuigi paar nalja üheksa tunni piiri alistamisest on juba siin-seal teinud. „Unistused peavad olema!“ leiab triatleet.
Maria on iseenda kõige suuremaks kriitikuks, teistelt kuuleb ta vahel lihtsalt etteheiteid, et kulutab treenimisele liiga palju aega. „Enamjaolt kuulen siiski endalegi mõistmatult palju kiitust. Siiani on kõige rohkem hinge läinud treener Marko Alberti öeldu, sain aru, et ületasin Tallinnas tehtud tulemusega temagi ootusi. Aeg üheksa tundi ja 40 minutit pidi olema reaalne hea õnnestumise ning ilma korral, aga sain sellest 11 minutit kiiremini,“ rõõmustab ajaga 9:28.46 võistluse edukalt lõpetanud triatleet.
Trenn on osa rutiinist
„Minult küsitakse päris tihti, kuidas ma jaksan või motivatsiooni leian. Trenn on päeva tavapärane osa, mida võistlusperioodil ootan enamikest teistest tegevustest rohkemgi. Minu jaoks ei ole probleem tõusta pool kuus hommikul või minna õue vihma või tugeva tuulega, sest võistlustel võivad olud olla sarnased, saabki tugevamaks. Boonusena on pärast alati hea olla, isegi kui kehaline heaolu vahel veidi hiljem saabub,“ lausub Maria.
Trenn on suurepärane motivaator ka igapäevase palgatöö paremaks sooritamiseks. „Päeval peab tegutsema võimalikul produktiivselt, et õhtul mõistlikul ajal treenima jõuda. Võimalik, et minu trennialane saavutusvajadus on kandunud ka tööalasesse tegevusse. Leian end vahel hilisõhtuti või öösiti tööd lõpetamas, et saaks asja tehtud ja rahulikult magama minna,“ arutleb ta.
Iseendale kõrgete nõudmiste esitamise õppis Maria tõenäoliselt emalt. „Ta oli nooruses tõkkejooksja ning perioodil kui mu treener elas teises linnas, juhendas mind ema. Te teadis väga täpselt, mida nõuda. Võimalik, et see parima tagaajamine saigi sealt alguse,“ mõtiskleb neiu.
Eelistab sportida mitmekülgselt
Sportlane tunnistab, et triatlon on tõepoolest tema suur armastus. „Algklassides tegelesin paar aastat rühmvõimlemisega ning pärast seda üle kümne aasta kergejõustikuga. Ülikooli ajal siseruumides grupitrenne tehes jõudsin ruttu äratundmiseni, et need pole minu jaoks. Enne triatloniga alustamist harrastasin põgusalt ka pikamaajooksu,” loetleb ta ja lisab: „Praegu käin ujumisele, rattasõidule ja jooksmisele lisaks veel jõusaalis, sügisel rattaga tsüklokrossi sõitmas ja talvel suusatamas. Triatloni puhul köidab mind treeningute vaheldusrikkus ning võistluste põnevus – seal tuleb kõigeks valmis olla.“
Maria usub, et on tänu triatlonile parem ja rahumeelsem inimene ning õnneks pole ta siiani pidanud tegelema loobumismõtetega. „Samas olen märganud end imetlemas neid, kes pikale venivate või mitmete vigastuste tõttu leiavad motivatsiooni järjepidevalt vähendatud koormusega treenimiseks. Ma ei tea, kas minul oleks sellist kannatlikkust, tahan teha asju hingega ja pingutades ning vigastuste korral ei saaks ma täisväärtuslikult treenida,“ ütleb ta.
Treener juhendab distantsilt
Marko Alberti juhendamisel on triatleet oma samme seadnud kolm hooaega. Koostöö on Maria arvates olnud väga hea. „Mina elan Tartus ja tema Tallinnas, suhtleme peamiselt nii Trainingpeaksi spordirakenduse kui telefoni vahendusel. Mul ei ole vaja teda igal sammul enda kõrvale. Marko on suurepärane treener, ta oskab vajadusel olla konkreetne, võistluseelselt mul pea selge hoida või raskes trennis õigel ajal sulle nii-öelda jama ajada. Vahel on ta lihtsalt sõber,“ kiidab sportlane.
„Marko on öelnud, et olen tema kõige raskem ja samal ajal kõige kergem treenitav. Kõige kergem, sest teen alati kõik trennid vastavalt kavas ettekirjutatule ning kõige raskem, kuna kui võistlustel kehvasti läheks, tuleks möödalaskmisi otsida treeneri tööst. Paistab, et sel aastal ei teinud me kumbki vigu,“ ütleb Maria tunnustavalt.
Fookus on tähtis
Võistlustel väldib Maria uitmõtteid ning keskendub sooritatavale alale. „Täispikal triatlonil peab ennast ja oma võimeid väga hästi tunnetama ja tundma. Kui raskeks läheb, aitab lõpuni jäänud kilomeetrite arvutamine. Jooksus välistan kõndimise, kuna viimase puhul kestaks võistlus veelgi kauem. Kui tean, et finišini on jäänud näiteks kümme kilomeetrit, ütlen endale, et seda distantsi olen ju sadu kordi jooksnud ning küll ma ära kannatan,“ räägib ta ning lisab: „Nii-öelda restardi teen hetkel, kui ma sooritusega rahul pole ja tahaksin paremini. Mis tehtud, see tehtud, aga edasi liigun nii, nagu tahaksin ja peaksin.“
Eelmisel aastal osales Maria triatlonimaailma tippsündmusel Hawaii Ironmanil, millest kirjutas pikemalt ka oma blogis. Mida aga soovitaks ta Raivo E. Tammele, kes läbis mullu suvel esmakordselt täispika triatloni ja sai loosiga pääsme osalemaks Hawaii Ironmanil tänavu oktoobris. „Selleks katsumuseks tuleb eelkõige vaimselt valmis olla. Hawaii puhul on minu arvates oluline, et sind juhendaks inimene, kes on seal ise võistelnud. Kliima võib küll esialgu veidi ehmatav tunduda, aga sealsed olud on pea kõikidele ebamugavad. Olulisel kohal on toitumine ja vedeliku tarbimine, ka siis, kui reaalsustaju kaduma hakkab. Kui juba nii kaugele minna ja nii palju selle nimel treenida, siis oleks patt pooleli jätta. Kuidagi ju ikka saab lõpuni ning Raivo pole allaandja!“ usub Maria.
Spordivarustus peab olema mugav ja funktsionaalne
Sportlase jaoks on alati oluline ka varustus, mida ta kasutab. Maria ütleb, et lähtub spordiriiete valikul eelkõige nende mugavusest ja funktsionaalsusest. Kuna ta treenib lõviosa ajast õues, siis tuleb olla valmis kõigeks.
Õige jalatsi valimine on väga individuaalne. „Tänu suurele kogemusele oskan uut mudelit proovides kohe öelda, kas toss on minu jalale ja kas see on piisavalt pehme. Triatloni puhul tasub võistlustossul ära vahetada tavalised paelad väikeste paunadega venivate paelte või kiirkinnituste vastu, mis teevad vahetusalas toimetamise oluliselt kiiremaks,“ soovitab triatleet.
Vaatamata ala üha kasvavale populaarsusele on Eestist head triatloniks sobivat ratast keeruline leida. „Loomulikult algab kõik eelarve suurusest, kuid siinne valik on tõepoolest veidi väiksem, eriti naistele. Hea sõiduvahendi puhul on kõige olulisem mugavus, sest kaherattalise sõbraga tuleb sul üldjuhul veeta päris palju tunde. Mina ratta puhul gramme taga ei aja, soodsam ja enesetundele parem on pigem kaalust alla võtta. Investeerida tasub pigem kvaliteetsetesse jooksudesse, mille puhul mängib rolli nii nende kaal kui aerodünaamilisus,“ soovitab Maria.
NB! Maria sportlikele tegemistele saab kaasa elada tema blogi vahendusel.
Tekst: Marta Vasarik
Fotod: Assar Jõepera
Linnamaraton meelitab jooksusõbrad sügisesse Tartusse