Karula rahvuspargi radadel kulgev Veetka Ultra on nii mitmeski mõttes palju enamat kui tavaline jooksuvõistlus. See on elamusjooks metsikus looduses, mis pakub osalejatele unustamatut atmosfääri ja võimsaid emotsioone
Veetka Ultra idee autor on orienteeruja Jonatan Karjus, kellel tekkis mõte joosta kodukandis 50 km. Esialgu oli ettevõtmine kavandatud väljakutsena iseenda jaoks, kuid peagi selgus, et huvi Karula küngaste vahel enda proovile panemiseks on teistelgi. Jonatan kasvatas ideed suuremaks ning korraldas oktoobris 2020 esimese Veetka Ultra. Algusest peale oli korraldustiimis ka maastikujooksja ja orienteeruja Kenny Kivikas, kellest tänavu sai sündmuse peakorraldaja. „Karula rahvuspargis asuv Veetka on Jonatani kodukoht. Kuna olin seal piisavalt külas käinud, siis teadsin, et see on fantastiline paik ning usun, et seda oleks hea teistele tutvustada ning elavdada nii ka maastikujooksu,“ selgitab Kenny, miks ta jooksu toimumisse panustab.
Kuigi võistluse nimes on sõna ultra, siis Veetkal saavad tegelikult rajale minna ka need, kes ülipikka maad läbida ei soovi. Algusest peale on kavas kolm distantsi – 50 km, 35 km ja 15 km. „Nõnda nagu linnamaratonide programmis on erineva pikkusega distantse, nii ka meil. Enne pikemale distantsile minemist tulekski joosta lühemalt.“
Elamusterohke jooksurada
Tänavu, 16. septembril toimus Veetka Ultra kolmandat korda ning korraldajad suutsid erinevatest jooksuvõistluse tükkidest kokku panna sellise pusle, millega osalejad väga rahule jäid. Finišis olid saunad, kes soovis võis järves ujumas käia ning Veetka talu peremees, meisterkokk Kaspar Karjus ise, valmistas osalejatele maitsvat kehakinnitust. Ka ilmataat ei hakanud kaikaid kodaratesse loopima. „Meil tohutult vedas ilmaga. Sooja oli 17-18 kraadi, päike paistis ning tuult eriti ei olnud. Ideaalne ilm natukene pikemaks jooksuringiks,“ ütleb Kenny.
Veetka Ultra suurimaks ahvatluseks on aga võistlusrada, mis lookleb ühel pikal ringil ning ristub vaid korra. Märkimisväärne osa trassist kulgeb metsas, teele jäävad mitmed järvesilmad ja kaunis Kaika kuppelmaastik. On nii tõuse kui lauskmaad, väikeseid metsarajakesi kui kruusateid. „Tänavu tahtsime teha asja natukene huvitavamaks ning pakkuda osalejatele veelgi ehedamat kogemust Karula rahvuspargist. Kuna siin on päris palju aasasid, kus karjatatakse loomi, siis viisime rajad rohkem läbi karjamaade,“ räägib peakorraldaja. Tänu lahketele maaomanikele said osalejad näha lehmi, lambaid ja veiseid, aga ka eksootilist kaamelit, kes ühes sealses talus elab.
Soov oli näidata võimalikult paljut, mida Karula rahvuspargil pakkuda on. „Esiteks on Karulas väga kaunis kuppelmaastik, mille vahel peitub suur hulk veekogusid, tee äärde jääb mitmeid kohalikke talukohti. Piirkond on ka hoonestuse poolest eriline, kuna rahvusparki ei või ehitada ühtegi uut hoonet ning renoveerimiseks on kindlad nõuded. Samuti ei tohi seal raiuda puid. Kõik kokku muudab selle kandi väga ainulaadse miljööga paigaks.“
Igav juba ei hakka
Osalejad jäid jooksupäevaga igati rahule ning korraldajad said palju positiivset tagasisidet. Naiste arvestuses 50 km distantsi võitnud Külli Sizask polnud varem Karula rahvuspargis käinud. „Viimased 15 km oli paras väljakutse, sest stardist pidi uuesti läbi jooksma, samas oli siiski tunne, et ainult 15 km veel. Veetka Ultral on maastik ilus ja keeruline, on kiiremaid ja aeglasemaid lõike. Igav ei hakanud ja kõrvaklappe kõrva ei pannud. Mulle jääb eriliselt meelde vinge avajast medal ja kohalik õlu. Kaamel raja ääres samuti. Saun oli ka väga hea,“ meenutab ta.
Külli soovitab järgmisel aastal osalema tulla kõigil, kellele meeldib ilus maastik ja jooksmine, aga miks mitte ka lihtsalt looduses kõndimine, sest tingimata ei pea ju jooksma. „Mulle väga meeldivad maastikujooksud. Kindlasti lähen järgmisel aastal ise ka uuesti Veetkale, sest seal on äge ennast proovile panna. Lapsed haaran samuti kampa. Nad olid juba seekord kaasas ja käisid ekskursioonil, mis kohapeal tehti ning pärast jooksid ja mängisid. Kui tahtsime koju liikuma hakata, siis nemad oleks soovinud veel olla. Jäime kõik üritusega väga rahule,“ räägib ta.
Mõnus õhkkond, huvitav rada
50 km võitja Leivo Sepp oli samuti Veetka Ultra rajal esmakordselt. „Ultrajooksuga olen tegelenud kaugelt üle 10 aasta ning teiste jooksjate tagasiside põhjal teadsin juba mitu aastat, et võtan selle võistluse oma plaanidesse. Sel aastal lõpuks õnnestuski.“
Leivo nautis nii korraldust kui ka võistlustingimusi. „Veetka Ultrat korraldavad oma ala tegijad ning kogu õhkkond, kaasvõistlejad ja maastik on ülimalt tore. Jooksu juures meeldis selgelt selle iseloom. Sirget teed sisuliselt pole, rada käänutab kogu aeg Lõuna-Eestile kohaselt ikka üles-alla.“
Ta soovitab Veetka Ultrat kõikidele jooksusõpradele ning annab nõu, kuidas nõudlikul maastikul parimal moel vastu pidada. „Selline küngastel jooks on ilmselgelt salakaval, sest alguses tunduvad kõik põksud väikesed ja nende ületamine väga lihtne ning jooksutempo kõrge. Mida edasi, seda selgemaks aga saab, et säärane maastik küpsetab korralikult jalgu ning viimased 10-15 km võib väga raskeks minna. Seega tähtis on alustada mõõduka tempoga, et kenasti lõpuni jõuaks. Jooksja, kes tunneb ennast asfaldil kiire tegijana, leiab kindlasti siit hea väljakutse ning rõõmu uuest formaadist.“
Koostöös sünnib parim tulemus
Ühtegi spordivõistlust ei saa hästi korraldada ilma toetajateta ning Kenny on tänulik nendele, kes on Veetka Ultrale õla alla pannud. „Toetajate osas on meil tohutult vedanud. Planeerisime nii, et kõik toetajad aitaks meil strateegiliselt mingit ülesannet lahendada ja osalejatele võimalikult head kogemust pakkuda. Sportland toetas võistluskeskuse inventariga ning auhindadega, SiS panustas samuti auhinnakotti ning sellesse, et osalejad rajal rohkem energiat saaks. Värska Originaal aitas osalejate vedelikuvarusid taastada. John Deere 
hoolitses oma masinatega selle eest, et korraldustiim saaks raja maha märgitud, üles korjatud ning ka hooldatud,“ räägib ta.
Pühaste Pruulikoda tootis ekstra pisut erilisema alkoholivaba õlle. Sellega sobis ideaalselt kokku funktsionaalne osaleja medal, mis pole pelgalt tükk metalli, vaid disainitud pudeliavajana. „Olime medali disaineriga väga elevil, et saime oma idee teoks teha. Medal on tõesti kihvt ning sai väga palju positiivset tagasisidet. Kes tahab, saab seda hoida köögis või panna sauna rippuma, igatahes saab selle igapäevaselt kasutusse võtta,“ ütleb Kenny.
Emotsioon, mis kestab
Kuigi tänavuse Veetka Ultra finišist pole möödas veel ühte kuudki, tegeleb korraldusmeeskond juba järgmise võistluse planeerimisega. „Suhtleme maaomanike ja koostööpartneritega, mõtleme läbi, mida teha paremini. Kindlasti soovime järgmisel aastal saada natukene rohkem osalejaid. Nõnda on emotsioon ka korraldajatel suurem, sest mida rohkem on osalejaid, seda pikem on eufooria, mis kestab pärast üritust ning seda rohkem tuleb positiivset tagasisidet.“
Veetka Ultrale võiksid tee leida kõik, kes peavad lugu kaunist loodusest ning tahavad avastada uusi kohti. „Tulla võiksid need, kes natukenegi soovivad looduses liikuda. Meie rajad on läbitavad ka kõndides, ei pea tingimata jooksma, vaid on võimalik ka reipal sammul käia. Tegelikult suudavadki väga vähesed kogu raja vältel joosta, sest tegemist on maastikuga, kus nii tõusu- kui ka laskmise meetreid on piisavalt palju. Tähtis polegi kiirus, vaid see et sa raja läbi teed. Näiteks esimesel aastal oli alpinist Kunnar Karu Veetkal matkamas, küllap tegi juba siis ettevalmistusi Mount Everestile minekuks,“ muigab Kenny.
Õige aeg valmistuma hakata
Järgmisel aastal toimub Veetka Ultra laupäeval, 14. septembril. Kes tahab sinna kohale tulla, sellel on praegu õige aeg hakata tegelema põhja ladumisega. Kenny soovitab jooksutrennide kõrval meeles pidada, et kui maastikul joosta, siis tuleks jalga panna kindlasti maastikutossud. „See annab enesekindluse. Kui rada viib mäest alla või mäest üles ja pinnas on niiske või märg, siis maastikujalatsite tallamuster annab parema pidamise ning see aitab rada kiiremini läbida ja püsti püsida. Võrdluseks võib tuua, et talvel on ju autoga ka teoreetiliselt võimalik suverehvidega sõita, aga kiirus on siis väga madal. Kui paned autole alla talverehvid, siis tunned end palju kindlamalt. Vastavalt maastiku iseloomule ja sellele kui pehme see on, saab igaüks endale sobivad tossud valida.“
Suure maastikujooksu fännina soovib Kenny seda pisikut võimalikult paljudele edasi anda ning see on ka üks põhjus, miks ta Veetka Ultra korraldamisega tegeleb. „Mulle väga meeldib looduses liikuda, sest see pakub alati elamuse. Maastikul jooksmine on hoopis teistsugune pingutus kui siledal maal. See aitab nii enda kehas kui ka mõttemaailmas avastada uusi tahke ning ennast uutmoodi proovile panna.“
Sportlandist leiad suure valiku maastikujooksu jalatseid nii naistele kui ka meestele.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Reigo Teervalt ja Henriko Heil
Karmen Bruus: alla andes ei saa kunagi teada, kui kõrgele oleksime võinud jõuda