Kuni tänavuse kevadeni olid maailma kõrgeima mäe, 8848-meetrise Mount Everesti ehk Džomolungma, tippu jõudnud neli eestlast, kellele mais lisandus veel kaks meest ja üks naine. Üks nendest on alpinist Kunnar Karu, kes räägib Mount Everesti valudest ja võludest pikemalt.
Milline oli sinu ettevalmistus maailma katusele ronimiseks?
2022. aasta oktoobris hõikasin Mount Everestile mineku välja ning juba oktoobrist valmistusin teadlikult sinna minekuks. Käisin Nepaalis oludega tutvumas ja Tšiilis kõrgusega harjumas. Talvel treenisin Eestis, põhjamaades ja Alpides. Viimastel kuudel tegelesin n-ö peenhäälestusega. Reaalsuses läks kohapeal vaja kogu teadmiste ja oskuste pagasit, mida olen aastakümnete jooksul talletanud. Sa võid ju harjutada ühte, teist ja kolmandat, aga kohe kui Everestil hakkab midagi juhtuma, ja kindlasti hakkab juhtuma, eriti kui oled seal kaks kuud nagu meie, siis tuleb mängu kogu õpitu, mis aastatega talletatud ja kogetud.
Everesti tippu saab ronida ning on ka ronitud valgelt lehelt, aga see on raske ja riskantne. Sa ei oska paljusid olukordi lihtsalt ette aimata. Algajatel puudub igasugune kogemus, maksahaagid on kiiremad tulema ja naeratus kaob samuti suhteliselt ruttu. Keegi ei jõua seal sinuga lõpmatuseni eraldi tegeleda, kui sa pole just mitut isikliku šerpat appi palganud.
Millises seltskonnas sina ronisid?
Tänane Everestile ronimise mudel näeb välja selline, et igal rühmal on ekspeditsiooni juht, kelle alluvuses töötavad kohalikud šerpad. Ekspeditsiooni juht valmistab ette kogu tõusuplaani ning teel tippu juhivad kogu tegevust grupijuhid, kes koordineerivad muuhulgas ka šerpade tegevust. Paljudel välismaalastel on kaasas veel omakeelsed giidid, kes töötavad koos kohalikega. Lisaks on meeskonnas veel kandjad ja kokad, kes aitavad kogu logistikat teostada. Meie grupi ronijad olid Iirimaalt, USA-st, Kanadast ja Indiast. Enamik ekspeditsioonidest ongi rahvusvahelised, kuid leidub ka ainult näiteks Itaalia, Hiina või India gruppe.
Reegel näeb ette, et kõik ronivad üks ühele šerpaga. See tähendab, et igal ronijal on oma isiklik šerpa. Kui sul on lauale panna aga näiteks 300 000 eurot, siis saad endale lubada ka kahte šerpat ja välismaise giidi ehk sinuga tegeleb kolm inimest. Nii üritatakse mägedega mitte väga sina peal olevaid inimesi tippu sikutada. Inimene ise peab suutma jala jala ette panna, aga see on ka kõik!
Palju koolitatud šerpasid Nepaalis on?
Neid on ikka väga palju. Kui hiljuti käis ekspeditsioonil 476 ronijat, siis pidi šerpasid vähemalt sama palju olema. Lisaks neile on ekspeditsioonijuhid ja grupijuhid. Need, kellel järgmine rahanumber taskust võtta, saavad endale lubada ka foto- ja videograafi või ka baaslaagris isiklikku massööri. Show on päris kõva, minul oli üks šerpa kaasas (naerab). Šerpade ülesanne on ronida õigel ajal õiges kohas ning ronijaid igakülgselt abistada ning julgustada.
Kas grupijuht ronis ka lõpuni?
Meie grupijuht ronis lõpuni välja. Paljud grupijuhid tõusevad kuni neljanda laagrini või piirduvad üldse baaslaagris olekuga. Šerpad on aga nagu kohalikud mäegiidid ja neil on kohustus kuni viimase meetrini kaasa ronida. Nemad hoolitsevad selle eest, et ronijad jõuaksid elusana üles ja alla tagasi. Hetkel kõige kangem šerpa on käinud tipus kokku 28 korda ning neist kaks sellel kevadel.
Kas olud olid siis soodsad, kuna lühikese ajaga jõudis korraga tippu kolm eestlast?
Katrinit (Katrin Merisalu, toim) nägin kaks korda, tegime pilti ja soovisime edu. Teisest eestlasest Otist ei tea midagi.
Olud olid hüplikud. Alguses tundus, et väga head, aga siis kõik muutus. Tipuaken oli alguses soodne, siis hakkas ilmastik vingerpussi mängima. Sellised Harju keskmised olud, väga raskesti ennustatavad. Tipuaken algas aga suhteliselt hilja, mis surus paljud grupid tõusule kohe akna alguses ning siis olid kahjuks mäel suured ummikud.
Kogu ronimise tegi raskeks see, et korraga oli mäele antud ligi 500 luba. Olgu, osad langesid välja, mõned jäid haigeks, aga rahvast oli ikkagi palju. Jämedalt öeldes oli koos šerpadega tippu ronimas 800 inimest. Kuna ilmad olid aprillis tuulised, siis köite ülespanek lükkus maisse. Tavaliselt tehakse seda aprillis. Sellest johtuvalt jäi tipuaken kahe nädala peale mai keskele. Ka sotsiaalmeedias jagati pilte, kus mäel olid järjekorrad. Isegi kui ilm on hea, võivad tekkida järjekorrad ja pudelikaelad, kui korraga on mäel liiga palju inimesi.
Meie grupp ootas teadlikult kauem, et mitte trügida ning ronida eraldi. Närvid pidasid vastu, kuigi oli raske netist vaadata pilte, kus järgmistel vendadel olid jälle tipus näpud püsti, aga ilm läheb muudkui halvemaks. Lõpuks saime tippu ronida uhkes üksinduses – kui oled tugev, kannata ära ja kui sa julged ka öises tuisus ronida, siis on tipp vaid sinu. Tegelikult igatsevad kõik niimoodi tippu jõuda.
Mis oli sinu jaoks kogu protsessis kõige raskem osa?
Üks raske koht oli kaks nädalat enne ekspeditsiooni, kui põlv hakkas ülekoormusest valutama. Suurt midagi teha ei saanud, aga valu läks õnneks ise üle. Mäel kartsin kõige rohkem kolmandat ja neljandat baaslaagrit, et kuidas ma kõrgusega hakkama saan – see oli uudseks kogemuseks, kuna ma ei olnud kõrgemal kui 7000 m varem roninud. Vaatamata vastikule köhale sain hakkama. Kes aeglaselt sõuab, see kaugele jõuab. Kõige raskem oli siiski ootamine, sest 50-st päevast ronisime 20 päeva. Seda aega tuleb aga osata nautida ja mitte hulluks minna. Lugeda raamatuid, vaadata loodust.
Füüsiliselt oli kõige keerukam viimane laskumine teisest laagrist alla. Alustasime tiputõusu 23. mai õhtul 19.30, hommikul 5.34 olime tipus, sealt laskusime kolme tunniga neljandasse laagrisse. Kell 12 hakkasime sealt alla minema, jõudsime nelja tunniga teise laagrisse, kus ööbisime. Siis tundsin, et jalad on täitsa läbi. 24. mail teisest laagrist läbi Khumbu liustiku baaslaagrisse minek oli kogu ekspeditsiooni kõige vaevalisem päev. Tegime omavahel nalja, et liikusime speed of sadness kiirusel. Lihtsalt jalg jala ette, jaksu ei olnud. Ma arvasin varem, et kõige raskem on tipupäev, aga hoopis laskumine oli suurim proovikivi.
Kuidas sul suures plaanis magamine ja söömine õnnestus?
Magamisega läks üllatavalt hästi. Suutsin isegi kolmandas-neljandas laagris kergesti uinuda, kui mägi on juba suhteliselt viltu. Köha tõttu muidugi ärkasin öösel päris tihti, aga ei saa kurta. Söömisega oli keerulisem. Mulle räägiti enne ka, et üleval läheb isu ära. Läkski. Mul olid taskud head-paremat täis, aga tipuööl sõin vaid ühe geeli ja kaks šokolaadibatooni. Ega polnud ka erilist võimalust söömisega tegeleda. Sama alla tulles. Võtsin ekspeditsiooniga alla üle 9 kilo.
Viimase päeva raskus laskumisel oli põhjustatud väsimusest. Väsinud inimene ei söö ka eriti, sest mõtleb vaid magamisest ja nii muutudki nõrgaks. Tipus on ka hapnikumask peas ja keeruline süüa. Ühesõnaga, tulevikuks pean harjutama just tipusöömist, et keha paremini vastu peaks. Enamus lasebki lõpuks vanade varude pealt alla ja sinna need kilod jäävad.
Palju sa geele, batoone ja muud kaasa võtsid?
Minu varu oli 40 spordigeeli ja teine samapalju batoone. Erinevad kuivatatud puuviljade segud, šokolaad, kuivatatud looma- ja kanaliha. Mitmesugused tooted, millest saab nii soolast kui magusat energiat. Sõin usinalt kuni tipuööni. Kilodes võtsin kaasa 8,5 kilo erinevat toitu. Kohapeal ostsin šokolaadi jm juurde. Energiat kulub kahe kuuga väga palju.
Mida sa pidid igapäevaselt mäel kotis kaasas kandma?
Laagrite ehitusega meie ei pidanud tegelema, seepärast pidimegi laagris vedelema, et kohalikud saaksid uut laagrit ette valmistada. Kohalikud šerpad tegelevad telkide, üldise toitlustusega ja muu säärasega. Ise pidime vedama oma riideid, magamiskotti, magamiskoti alust, snäkke. Neid tassisime jupphaaval, mitte kõike korraga. Mida ülespoole lähed, seda rohkem tuleb asju selga ja vähem jääb kotti. Kui ühel hetkel tõmbad sulejope peale, siis ongi kõik riided seljas. Neljandas laagris on kotis vaid magamisasjad, varukindad ja snäkid. Kui sul on aga kaks šerpat ja grupijuht, siis sa ei pea ise midagi vedama, astud jalg jala ette.
Eestlased räägivad ikka ilmast. Kas külm ka hakkas?
Ei hakanud. Magamiskotid ja sulejope on ausad. Kõige külmem ilm oli miinus 30, pluss tuulekülm. Õnneks me ei pidanud kordagi tormis liikuma. Everestil on nii ka juhtunud, et telgid ja pilpad lendavad. Meil nii hullusti ei läinud. Miinus 30 kraadiga paned ennast lihtsalt vastavalt riidesse. The North Face hoidis mind väga hästi soojas. Suur tänu neile!
Miks Everesti vallutamine on nii eriline, kui kõrgus välja jätta?
Tegu on kõige pikema mägiekspeditsiooniga, mis kestab 40-60 päeva Nepaali külmas kliimas ja kuivas õhus. Kahe kuu jooksul ei tohi sa haigeks jääda ega mingit kõhuhäda külge saada. Samal ajal ei tohi ka vaim murduda. Tehniliselt on kõrgeimad Alpide tipud isegi raskemad, aga Mount Everestil on suurimaks väljakutseks matka pikkus. Pidevalt ongi külm, pime, raske.
Loomulikult oli ka väga ilusaid hetki. Viimane tipuhari sai ronitud päikesetõusus ning viimane tund tippu oligi maailma kõige ilusam. Olen elus näinud palju imelisi päikesetõuse, aga päikesetõus maailma katusel, kust sa näed kümneid 8000 meetrisi tippe, on kõige erilisem vaatepilt üldse. Nagu eelpool mainisin, meil polnud kiiret ja saime seda vaadet oma grupikesega nautida pea uhkes üksinduses.
Kas tippu jõudes jätsid Eesti lipu üles või see au on vaid esimesel eestlasel?
Minu tõekspidamine on see, et ma viin lipu üles, teen sellega pilte ja võtan endaga kaasa. Mulle ei meeldi lippe ega muid asju loodusesse jätta, see tekitab ikkagi prügi. Kahjuks pidin seekord mägedesse jätma oma tipumagamiskoti, mis lendas lihtsalt ära. Aga Everesti tipus käinud lipud leiavad loodetavasti väärika koha minu partnerite juures, kes seda üritust toetasid.
Kui me reisikulud välja jätame, siis palju kohapealne teenus maksma läheb?
Summad algavad 40 000 eurost. Kõige vägevam pakett, millest mina kuulsin, maksis 900 000 eurot inimese kohta. Selle viimase ostsid kaks inimest kokku siis 1,8 miljoni eest. Keskmine ronija maksab täna kahekuulise ekspeditsiooni eest 100 000 eurot.
Minu ekspeditsiooni toetas Sportland koos The North Face’iga, Tartu Terminal, Tartu 2024 ja FitQ Studio. Kõik, mis puudu jäi, katsin enda varudest. Jämedalt öeldes läks Everestil 50 000 eurot ning ettevalmistuse peale kulus umbes 10 000 eurot.
Kuidas sa täna hindad oma saavutust, millest paljud unistavad, aga teostuseni ei jõua?
Tagasi vaadates on Mount Everest ikka nii palju keeruline mägi, et kõik elu jooksul korjatud mägironimise kogemused kuluvad seal marjaks ära. Olen tegelenud mägironimisega 20 aastat ning piltlikult öeldes reisis kogu see aeg minuga sealsetes mägedes kaasa. Tõsi, viimase aasta ronimised olid mul kindlasti veidi rohkem mõtestatumad, teades, et lähen kevadel Nepaali.
Mida tulevik toob?
Lähema kahe aasta jooksul ma 8000 meetriseid tippe ilmselt vallutama ei lähe. Tahan lõpetada esmalt oma seitsme kontinendi kõrgeimate mägede vallutamise ning tutvustada eestlastele erinevaid mägesid. Olen muidugi varem ka öelnud, et ma seda või toda ei tee. Kui sõbrad võtavad aga nööbist kinni ja ütlevad, et tule ikka veel korra maailma katusele, siis ma kindlasti mõtlen selle peale.
Tekst: Kärt Radik
Fotod: erakogu
Viimsi/Sportland lõpetas hooaja neljanda kohaga ning lendab kogukonna toel uute eesmärkide suunas