Vennad nagu triatlon

„Oleme terve elu tegelenud spordiga. Mängisime lastena jalgpalli, pisut korvpalligi. Käisime niisama metsas jooksmas ning tegime kodus jõudu. Võiks öelda, et terve elu oleme tegelenud spordiga. Sport, tervislikkus – see ongi me elustiil.”

On selge, et kui räägid korraga kolme nii hämmastavalt sarnase inimesega, nagu seda vennad Antsonid ju kahtlemata on, siis esimese hooga on päris raske järge pidada, milline vendadest mida täpselt ütleb.

Ja olgem ausad, eks ole vennaste jutus palju selliseid lauseid, mis algavad sõnaga me: „Me oleme kogu aeg tervislikku toitu söönud, rämpstoitu pole aastaid tahtnud. Loomulikult me ei joo ega suitseta.”

Iga vennaga eraldi rääkides ilmneb, et kuigi välimus on neil väga sarnane, on kutid hobide ja sportlike harrastuste osas ootamatult erinevad. Ja see teebki nad huvitavaks.

Hans Markus, vendadest esimene, kellega satume omavahel rääkima, teatab sissejuhatuseks, et ta praegune suur hobi ja kirg on loodusfotograafia. „Ma poleks iial osanud arvata, et saan sellest tegevusest nii positiivse laengu. Et loodus võib nii tore olla,” räägib noormees õhinaga. Ütleb, et oma blogi kaudu üritab emotsiooni teistegagi jagada ning palub huvilistel seda lahkelt külastada.

Aga räägime Hansuga spordist.

Veel hiljaaegugi tegeles ta väga tõsiselt jalgrattaspordiga. „Olin vist 15, kui mõtlesin, et mingi spordialaga peaks ikka päris tõsiselt tegelema.” Tublid spordipoisid olid nad vendadega ju niigi. Vähe on spordialasid, milles nad näiteks kooli eest poleks võistelnud. Ja edukalt võistelnud.

Aga mis võiks olla see oma ala? See, millega tõesti tõsiselt tegeleda? „Esmalt käisin koos (vend) Joeliga jooksmas. Kuid ühel hetkel tundus, et rattasport on see, millega tahaksin vägagi tõsiselt tegeleda. Läksingi Kalevi jalgrattakooli,” räägib Hans.

Eks isa Margus oli see, kes Hansu rattaspordi juurde suunas. Isa ise on kogu elu spordiga tegelenud. Teeb triatloni.

Aga Hans valis rattaspordi. „Tegelikult oli mu suureks unistuseks saada tippratturiks. Kuigi mul polnud erilisi saavutusi, sest alustasin suhteliselt hilja ning kogemusi polnud piisavalt. Kuid tahtmine oli seda suurem. Ma tahtsin tohutult trenni teha ja tegin ka. Treener ei pidanud mind kunagi tagant utsitama, pigem pidi ta mind vahel tagasi hoidma.”

Paraku sekkus Hansu suurtesse tippratturiunistustesse kuri saatus. Ta kergitab pisut pluusikäist ning nähtavale tuleb pikk arm käsivarrel. Ka tema näos, kui teraselt vaadata, võib märgata arme.

„Sellest momendist ei mäleta suurt midagi. Olin mõnda aega teadvuseta. Mu näos, nagu sa näed, on armid. Õnneks on need väga hästi paranenud. Suus olid mitmed õmblused. Käsi on metallplaadiga kokku lapitud. Olukord oli toona väga halb,” kirjeldab Hans

2012. aasta Tabasalu rattarallil toimus suur grupikukkumine, nagu seda rattaspordis vahel paraku juhtub. „Sellest momendist ei mäleta suurt midagi. Olin mõnda aega teadvuseta. Mu näos, nagu sa näed, on armid. Õnneks on need väga hästi paranenud. Suus olid mitmed õmblused. Käsi on metallplaadiga kokku lapitud. Olukord oli toona väga halb,” kirjeldab Hans.

See kukkumine ongi põhjus, miks Hans tõsisest ratturikarjäärist enam ei unista.

Tähendab, pärast tunamullust suvist kukkumist tegi ta siiski terve järgmise talve tõsise motivatsiooniga trenni, käis Hispaanias laagriski, aga kui läks võistlema, siis avastas, et ei julge sõita. Ei julge riskida. Aga rattaspordis, eriti grupisõidus, karta ei tohi. „Võistlustel märkasin enda ümber hoopis teiste kukkumisi. Tajusin, et äkki on see mingi märk, et ei peaks rattaspordiga enam tõsiselt tegelema,” jutustab Hans. „Ma ei ole loobuja. Mulle meeldib see ala ju väga. Mulle meeldib rattaspordi kiirus ning viimse piirini kannatamine. Raske oli lõpetada.”

Ega ta lõplikult lõpetanudki. Ainult need tippsportlase mõtted pani Hans möödunud kevadel kõrvale.

Eraldistardi rattavõistlustel, mis, olgu öeldud, on üks eriline kannatamise ala, osaleb ikka. “Eraldistardist sõit mulle sobib. Treener ütles, et ma olen kehatüübiltki eraldistardi rattur. Aga grupisõitu ma pärast seda suurt kukkumist pelgan.”

Rattasõitude kõrvalt käib Hans tihti jooksmas ning on duatloni EMV-l tulnud mitmel korral poodiumile. Loodusfotograafia kaudu on ta avastanud, et ka hästi pikad matkad meeldivad aina rohkem. Nii mõnigi kord „unustab” ta end näiteks 12 tunniks välja kondama. „Möödunud nädalal sain kohe hommikul väga head pildid metskitsedest, ülejäänud päeva lihtsalt matkasin. 36 kilomeetrit tuli kokku. Mõnus päev oli – sain head pildid ja matk oli tubli trenni eest.”

Karl Markus, kellega sportlikust elust järgmisena vestleme, ütleb tutvustuseks, et on kunstnik. „Pealtnägija” saates, kus kolmikutest modellivendi laiemale avalikkusele esimest korda tutvustati, oli rohkelt juttu, et Karl on hea käega maalija. Aga talle meeldib ka filmikunst. Sest see, nagu maalikunstki, annab võimaluse maailmale oma tundeid ja mõtteid vahendada, maailmale oma lugu rääkida. Karl teebki juba väikestviisi lühifilme, loeb filminduse kohta kõikvõimalikku kirjandust ning plaanib tulevikus minna (Ameerikasse) filmiasjandust õppima. Ja siis, miks mitte, Hollywoodi. „Tean, mu unistused on suured. Aga see on mu siht.”

Mis puudutab sporti, siis, nagu enne sai öeldud, on kolmikud kogu elu olnud vintsked spordikutid. „Sport on olnud alati me elustiil,” ütleb Karl. „Aga sel ajal, kui vennad Hans ja Joel hakkasid kaheksanda klassi paiku kooli kehalise kasvatuse õpetaja Alari Põllu koostatud plaani järgi trenni tegema, olin ma neist parem jooksja. Mõtlesin, et mul pole vaja trenni teha. Ja tegelesin hoopis oma kunstiasjadega.”

Vend Hans leidis varsti enda jaoks rattaspordi, Joel jäi jooksu peale. „Mingil hetkel sain aru, et vennad saavad nii minust ju paremaks. Mis seal salata, eks meil ole omavahel väike rivaliteet. Ma ei tahtnud vendadest viletsam olla. Hakkasin ka ise jooksmas käima,” selgitab Karl.

Aga eelmise aasta alguses ehk siis üle aasta tagasi sain aru, et tahaks küll korralikult trenni teha, aga pikalt jooksmine hakkas teinekord seljale.

Kuna vendade isa on pikalt tegelenud triatloniga ja ala on neile tuttav, siis tuli ükskord poolenisti naljatamisi jutuks, et Hans, Karl ja Joel võiksid kokku saada vägeva triatlonitiimi. „Joel on ülikõva jooksja ja Hans on ülikõva rattur. Aga ujujat polnud. Ma mõtlesin, et hakkan siis ise ujumisega tegelema. Kusjuures, kui aus olla, tegelikult mulle ujumine üldse ei meeldinud. Ma pigem vihkasin seda ala,” tunnistab Karl.

Nii läkski ta õpetaja juurde, kellega koostasid korraliku treeningkava ja läks lahti. „Nüüdseks olen üle aasta regulaarselt ujumas käinud. Ma ei pea ennast mingiks eriliseks ujujaks, aga võin öelda, et teen seda ala tõsiselt.”

Ujumine, mis varem Karlile üldse ei meeldinud, on nüüd saanud omamoodi armsaks. Hakkas tõsiselt meeldima. Vahel muidugi võib ujumine olla üksluine, eriti basseinis ujudes, kuid omal kombel on see vees kulgemine ikka nauditav ka. „Mulle meeldib pikalt ujuda. Mitte ainult basseinis, vaid ka suvel avavees, teha Männiku karjääris ringe – olen isaga seal ujumas käinud –, see on ju huvitav.”

Karl ütleb, et teeb ujumis- ja jõutrenni viiskuus korda nädalas. „Trenn on päeva osa. Ilma trennita on kuidagi kehv.”

Kuigi ujumine on Karlile väga meeldima hakanud, peab ta oma päris lemmikuks ikkagi jooksmist. „Tead, paned kõrvaklappidesse lemmikmuusika mängima ja lähed. See lihtsalt on võimas. Jooksed näiteks Tabasalu nõlval ja taamal paistavad Tallinna tuled, suure linna kuma… Naeratus tuleb näole, enesetunne on niivõrd hea.”

Nagu korduvalt mainitud, tegeleb Hansu ja Karli vend Joel Markus jooksmisega. „Mulle meeldib jooksmine. See oli vist 2009. aastal, kui osalesime esimest korda SEBi sügisjooksu 10 km distantsil. Läks tegelikult päris hästi. Aga ma mõtlesin, et teeks rohkem trenni ja prooviks järgmisel aastal olla parem.”

Kooli kehalise kasvatuse õpetaja, kes on ise ka maratonijooksja, tegi Joelile treeningkavad ja nii see tõsisem treenimine algaski. 5–6 korda nädalas, vahel pikemad otsad, teinekord lühemad lõigutrennid.

„Neli korda olen ma nüüdseks sügisjooksul käinud kümmet kilomeetrit jooksmas. Viimati oli plaan joosta aeg alla 36 minuti, aga lõpuks tuli ikkagi natuke üle 36 minuti. Alustasin liiga kiiresti, ma arvan,” arutleb Joel.

Tavaliselt jookseb Joel Kakumäe kandis. Jookseb ja mõtleb. „Minu jaoks on jooksutrennid suurepäraseks ajaks, kus olla oma mõtetega omaette. (Olen usklik inimene.) Jooksmise ajal saan olla Jumalaga. Saan olla vaimse maailmaga kontaktis. See on aeg, kus mõtlen asju selgemaks. Võib tulla mõistmine mingitel religioossetel teemadel. Näiteks, kui olen lugenud midagi, siis jooksu ajal saab selle üle mõelda. Jooksmine on mu meelest hästi meditatiivne tegevus,” ütleb Joel.

Aga kas sulle rattasõit või ujumine ei meeldi?

„Mulle tõesti ei meeldi ujumine. Ei tule välja, samamoodi nagu ei tule välja näiteks suusatamine. Rattasõit ei meeldi samuti eriti. Kuigi, kui olen sõitnud Hansu suurepäraste võistlusratastega, siis on olnud vägagi mõnus. Aga jah, 100 km järjest sõita ja kannatada, see pole päris minu ala. Mulle meeldib joosta. See on asi, mida ma naudin. Nagu ka matkamist,” lausub Joel.

Sel aastal on tal kindel eesmärk joosta sügisjooksul 10 km alla 36 minuti. Plaanipidamine ja töö selle nimel juba käib.

„Ah soo, ma tahtsin ühe asja veel lisada, kui tohib,” lausub Joel me vestluse lõpuks. „Ma tahtsin öelda, et meil on 10-aastane õde. Tema tegeleb hästi palju spordiga. Teeb tõsiselt just nimelt triatlonitrenni. Pluss tegeleb ta veel tantsimisega. Ta teeb ikka väga suure isuga trenni. Ja isa tegeleb temaga päris tublisti,” räägib Joel.

Vennad Hans ja Karl on kah ligi tulnud. Meenub, et meil on mitut puhku jutuks tulnud poiste isa, tubli spordimees, kes n-ö enda jaoks triatloni harrastab. „Isa ongi meie suur sportlik eeskuju, abimees ja toetaja igal ajal. Ta on ise ikka kõva spordimees. Näe, sel aastal sõitis Vasaloppeti läbi. Tema innustab meid. Muidu me ehk nii kõvasti seda sporti ei teeks,” tunnistavad vennad.

Kuigi ema Haide ei ole ise eriti suur sporditegija, on ta suurepärane toetaja ja raja kõrval kaasaelaja. “Tema on alati meisse uskunud, õpetanud meid suurelt unistama ning olnud toeks rasketel hetkedel. Kuna oleme kõik jutukad, siis ema on ikka see, kes jaksab meid ära kuulata,” lisavad Markused.