Paljudel Eesti poistel on esimeseks trenniks jalgpall ning väga paljude puhul juhtub nii, et sellest esimesest saabki armastus pikaks ajaks. Täpselt nii on läinud ka Vlasiy Sinyavskiyga (22).
Jalgpallitrenni läks Vlasiy 8-aastaselt. Ta ütleb, et see oli küll tema esimene ala, aga mitte päris ainuke. Enne lõplikku vutimängu kasuks otsustamist käis ta veel ujumistrennis. Oma valikud on teinud noormees ise. „Vanemad küsisid, millega tahan tegeleda. Proovisin jalgpalli ja see meeldis mulle,“ lausub ta.
Narvast FC Florasse
Vlasiy on sündinud Narvas ning seal algas ka tema jalgpalluri teekond. Klubikarjääri alustas ta JK Narva Transi ridades, sellele järgnesid Nõmme Kalju FC ja Viljandi JK Tulevik ning nüüd tegutseb mängumees Tallinna FC Flora esindusmeeskonnas, kus tema treeneriteks on Jürgen Henn, Joel Indermitte ja Aiko Orgla.
Samuti on Vlasiy saanud platsile juba Eesti koondise särgis, seda nii U-21, U-23 kui ka A-koondise ridades. Kusjuures A-koondise debüüdi tegi noormees tänavu juunikuus mängus Põhja-Iirimaaga ning oli väljakul ka viimases kohtumises Valgevenega.
„Koondise eest mängides oli uhke tunne. Koondise mängud on minu jaoks palju erilisemad, kuna tase Eesti liigas on võrreldes koondise vastastega madalam,“ lausub jalgpallur.
Kui aga koondisel käimasolevas EM-i valiksarjas edu pole olnud, siis tänavune hooaeg Premium liigas on FC Flora ja Vlasiy jaoks kulgenud hästi. Klubi on väga lähedal meistritiitli võitmisele – praeguse seisuga jääb lähim tagaajaja Tallinna FCI Levadia juba 8 punkti kaugusele.
Noor jalgpallur jääb eriliselt rahule ka FC Flora käesoleva aasta eurosarjaga, kus klubi jõudis 2. eelringi, aga pidi seal alla vanduma Bundesliga tippmeeskonnale Frankfurti Eintracht. Vastase koduväljakul oli just Vlasiy see, kes Konstantin Vassiljevi täpse söödu karistusalas omaks võttis, kaitsja ära pettis ja palli tagumisse väravanurka lõi. Mäng lõppes siiski meie meeste kahjuks tulemusega 1:2.
FC Flora eest on Vlasiy sellel hooajal skoorinud üldse viiel korral ja andnud samal hulgal väravasööte. Ta tegutseb vasakul äärel poolkaitsjana. „Ma arvan, et see positsioon sobib mulle, kuna mul on piisavalt hea tehnika ja vastupidavus,“ arvab mängumees ise.
Iga trenn on nauding
Profisportlase treening- ja võistlusgraafik on tihe. Vlasiy ütleb, et temal on nädalas keskmiselt viis trenni ja üks mäng. „Naudin igat trenni ning mulle meeldib trennide juures kõik,“ ütleb jalgpallur. Erilisi eeskujusid tal ei ole, aga nooremana võttis ta veidi šnitti Saksamaa koondise poolkaitsja Mesut Özilist. „Mulle meeldis tema tehnika,“ avaldab ta.
Kuigi sportlane tõdeb, et naudib igat trenni, siis mõni periood on keerulisem kui teine. „Kõige raskem on alati hooaja ettevalmistus, sest sellel ajal toimub päris palju trenne, mis on suure koormusega,“ lausub ta. Motivatsiooni aga pole Vlasiyl vaja kuskilt lisaks otsida, sest tema tahe jalgpalli mängida on nii suur, et ta ise motiveeribki ennast igapäevaselt paremaks saamise nimel tegutsema. Loobumismõtted talle pähe tulnud ei ole. „Ma pole kunagi loobumisele mõelnud, sest teen seda, mida armastan,“ lausub ta.
Tuleviku eesmärkide osas jääb noormees napisõnaliseks. „Eesmärk on praegu võita meistritiitel FC Floraga ning edasi vaatame, mis elu toob,“ ütleb ta vaid.
Trennis saab aju puhata
Kõik, kes sporti teevad, teavad seda, et lisaks sellele, et trenn tagab hea füüsilise vormi, aitab sportimine mõtteid klaarida ja igapäevaseid vaimseid pingeid maandada. Just seepärast soovitab kõigil trenni teha ka Vlasiy. „Trennis käimine on hea tervisele ning füüsilise treeningu ajal saab pea puhata,“ ütleb ta.
Ta usub, et nii jalgpalli kui muude alade puhul on teiste faktorite hulgas tähtsal kohal spordivarustus, mida sportlane kasutab, aga tähtsamat rolli mängib miski muu. „Spordi tegemise juures on kõige tähtsam tahe,“ leiab noormees. „Kui aga mõne sõnaga varustusest rääkida, siis mina hindan kõige kõrgemalt asjade kvaliteeti,“ lisab ta.
Premium liiga hooaeg kestab veel novembri keskpaigani, mil saab lõplikult selgeks, kas Vlasiyl õnnestub koos oma meeskonnaga Eesti meistri võidukarikas peakohale tõsta.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Silver Mikiver