3 giganti

Kuigi juba 1903. aastast sõidetav Tour de France jätab itaallaste ja hispaanlaste korraldatavad võistlused Giro d’Italia ja Vuelta a España pisut varju, unistab just nende tuuride võitmisest iga väike rattur oma esimesi pedaalivajutusi tehes. Suured dopinguskandaalid eesotsas maailma šokeerinud Lance Armstrongi juhtumiga on küll ala mainet pisut varjutanud, ent need kolm velotuuri on endiselt populaarsed. Rahvamass tuleb rattaässasid vaatama raja äärde, miljonid silmapaarid jälgivad televiisori ees. Tuuride ühine joon on mitmekesisus: särada võivad nii sprinterid, temposõitjad kui ka mägironijad, kuid üldvõidu nimel heitlevad enamasti viimased.

Giro d’Italia

Ratta-aasta esimene kõrghetk saabub traditsiooniliselt maikuus Giro d’Italiaga. Pool sajandit startis-finišeeris esimest korda 1909. aastal sõidetud tuur Milanos, kus asub riigi suurima spordiajalehe Gazzetta dello Sporti peakontor. Stardipaigad on nüüd muutunud ja populaarsuse kasvatamiseks antakse sageli avang ka välisriigis – viimati 2014. aastal Põhja-Iirimaal Belfastis –, ent lõpp toimub alati Milanos.

Mullu võitis Giro hispaanlane Alberto Contador, enim üldvõite (koguni viis) on aga legendaarsel Belgia ratturil Eddy Merckxil ning itaallastel Fausto Coppil ja Alfredo Bindal. Parima eestlasena sai Tanel Kangert 2013. aastal üldarvestuses 13. koha.

Tänavu sõidetakse Giro 21 etappi 6.–29. maini. Velotuuri kogupikkus on 3383 km.

Tour de France

Spordiala kõige olulisem võistlus peetakse tänavu 2.–24. juulini (21 etapil läbitakse kokku 3519 km) juba 103. korda. Tour de France sündis spordilehtede Le Vélo ja L’Auto rivaalitsemisest. L’Auto püüdis müüginumbrites meeleheitlikult oma suuremale konkurendile järele jõuda ja nõnda otsustati korraldada niigi populaarse spordiala mitmepäevane tuur.

Kuigi algusaastatel saatsid võistlust skandaalid – näiteks fännide kallaletungid ratturitele või sportlaste “lõikamised” –, oli spordiajaloo ühele olulisemale iga-aastasele suursündmusele alus pandud.

Alati erinevatel mitmekesistel trassidel toimuv velotuur sõidetakse küll enamasti Prantsusmaal, kuid sageli antakse start mõnes välisriigis. Näiteks 2007. aastal kõlas avapauk Londonis, mullu Hollandis Utrechtis. Finišijoon asub aga alates 1975. aastast kindlasti Pariisi peatänaval Champs-Élysées’l.

Kahjuks on suurvõistlust saatnud ka dopinguskandaalid. Neist kurikuulsaim sai alguse kuu pärast seda, kui ameeriklane Lance Armstrong oli 2005. aastal võitnud oma seitsmenda Tour de France’i. Nimelt avaldas prantslaste ajaleht L’Équipe dokumendid, mis näitasid, et Armstrong kasutas 1999. aastal keelatud ainet EPO-t. Uurimine venis ilmatu pikaks ning Armstrong eitas dopingupruukimist kaua, kuid 2013. aasta jaanuaris tunnistas mees Oprah Winfreyle antud intervjuus oma süüd.

Mullu noppis Tour de France’i esikoha britt Chris Froome. Suisa viis korda aga on viimasel etapil üldvõitjana käed taeva poole tõstnud belglane Eddy Merckx, hispaanlane Miguel Indurain ning prantslased Jacques Anquetil ja Bernard Hinault.

Glamuurseimal velotuuril on neli etappi võitnud ka Eesti läbi aegade parim jalgrattur, omal ajal maailma üheks parimaks sprinteriks peetud Jaan Kirsipuu, kes triumfeeris korra nii 1999., 2001., 2002. kui ka 2004. aastal. Parima üldkohaga on tuuri lõpetanud Rein Taaramäe, kes 2011. aastal oli kokkuvõttes 12. ja noorte ratturite arvestuses 2. kohal.

Vuelta a Espańa

Vuelta on kolmest gigandist kõige noorem ja sai alguse “alles” 1935. aastal. Õigupoolest loodigi Vuelta just Giro d’Italia ja Tour de France’i populaarsusest inspireerituna. Ka Vuelta eestvedaja oli algul ajaleht, hispaanlaste Informaciones.

Mullu oli Vueltal kokkuvõttes parim itaallane Fabio Aru, kuid neli üldvõitu on saanud kodupubliku rõõmuks hispaanlane Roberto Heras.

Eesti sprindikuningas Jaan Kirsipuu triumfeeris 1998. aastal Vuelta 3. etapil, kuid Vueltal on võidurõõmu tundnud ka mägedemees Rein Taaramäe, olles parim 2011. aasta 14. etapil.

Vuelta saab tänavu alguse 20. augustil ja lõpeb 11. septembril. Ka seal läbitakse kokku 21 etappi – ratturid, kes lõpuni sõidavad, koguvad saldosse 3277 km.

[alert color=”violet”]

Miks just need kolm?

Euroopa Jalgratturite Liidu asepresident ja Eesti Jalgratturite Liidu asepresident Madis Lepajoe: “

Esiteks on Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania ühed koige suuremad ja pikema ajalooga rattariigid. Aastate jooksul on just jalgrattasport nendes riikides olnud suure jalgpalli korval. Lisaks on need kolm tuuri koige pikemad ja raskemad. Rikkalik ajalugu on paika pannud nonda, et ega teistel olegi voimalik nende korvale tousta – kolme suure pärast ei saa teised olla pikemad kui nädal. Eks tuuri korraldajatel ole ka probleeme nii omavahel kui ka rahvusvahelise alaliiduga, kuid ma ei näe küll, et vähemalt lähima kümne aasta jooksul keegi Giro, Vuelta voi Tour de France’i kohta koigutaks.

Ma ei tahaks eestlaste voimalikke kohti sel aastal ennustada – teatavasti on ennustamine tänamatu töö –, kuid alati on põnevam, kui stardis on eestlased. Me ei tea veel, millist rolli Rein Taaramäe ja Tanel Kangert oma klubides kandma hakkavad, kuid tuleb ka aeg, kui nemad on otsustajad. Nad on end piisavalt abimeestena toestanud ning näidanud, et voivad, kui vaja, ka ise liidrirolli kanda.” [/alert]

[alert color=”gray”]

PARIMAIST PARIMAD

Koik kolm tuurivoitu on jalgrattaspordi väärikas ajaloos saanud vaid kuus meest: Vincenzo Nibali ja Felice Gimondi (Itaalia), Jacques Anquetil ja Bernard Hinault (Prantsusmaa), Eddy Merckx (Belgia) ja Alberto Contador (Hispaania). Enim etapivoite kolme tuuri peale kokku on võitnud Merckx – 64.

[/alert]