Kuidas Premiumi liiga hooajale tagasi vaatate?
Kordan mõtet, et tegu on aegade põnevaima hooajaga. Julgen väita, et ka sportlikus mõttes võib pidada liiga taset aegade parimaks – treenerite kolmas, 1980. aastatel sündinud põlvkond (Hurt, Koser, Pärnpuu,Henn jt) pressib jõuliselt peale. Esimesele põlvkonnale (Ubakivi, Rüütli, Bondarenko, Ratnikov, Vazhinski, Zamogilnõijt) kinda viskamine teise põlvkonna poolt (Reim, Kristal, Kivisild, Prins, Lelov,Rooba jt) võttis palju rohkem aega.
Liiga korraldusliku poolega on jalgpalliliit näinud palju vaeva nii ise staadionitel tegutsedes kui ka klubisid koolitades. Klubidepanusega me päriselt rahul ei ole, sooviksime, et tasakaal sportliku edu ja muu klubielu ja klubiliste tegevuste tähenduste vahel oleks suurem. Siia alla käib ka liigamängude korraldamine kui kogukonnaga suhtlemise ja kaasamise osa.
Millised on olnud hooaja suurimad üllatused?
Negatiivseid üllatusi Premiumi liigas ei ole olnud, esiliigas ja esiliiga B-tasandil on aga kolm loobumiskaotust. Positiivne üllatus – kui oled ise asja sees ja tead, kuidas ja kuhu on panustatud, siis ei ole ükski areng üllatuseks, aga nimetaksin ülipõnevat heitlust liiga nelja viimase kohapeale, milles osalevad võistkonnad on võtnud punkte ka esikolmikult.
Kui palju ja millises suunas on Eesti kõrgliiga tase aastatega arenenud?
Kui kõnelda meie klubijalgpalli tugevustest 1990. aastate esimesel poolel, siis ainus, mis meil tollases kontekstis eksisteeris, oli mängu suhteliselt konstruktiivne sisu. Teituri (Thordarson – toim) tulekuga muutus mängu, eelkõige kaitsemängu organiseeritus ja hakkas arenema füüsiline pool. Hollandlased tõid kaasa tulemustele orienteerituse, mis oli oluline, aga tasapisi hakkas kannatama mäng, mis muutus liialt lihtsaks. Tarmo Rüütli pikk periood koondise peatreenerina tõi tagasi tähelepanu alla palli valdamise, sel ajal sai täisspiraali üks tiir – meie parim mäng nägi tollal välja nagu Pärnu kalakombinaat 1980. aastate keskel, selle vahega, et asi toimus füüsiliselt ja taktikaliselt mitu kraadi kõrgemal. Sellel perioodil jäi omakorda tähelepanu alt välja mängu ratsionaalne organiseeritus ja vajadus jätkuvalt tõsta füüsilist võimekust. Kirjeldan liiga sportliku poole arengut koondise kaudu, aga nii see täpselt ongi olnud. Ja praeguses liigas tegutsevate treeneritehulgas on nii eri perioodide mõju allolevaid kui ka sealt edasi samme astuda ja eri aspekte ühitada püüdvaid lähenemisi. Magnus Pehrsson koondise peatreenerina liigub samal teel.
Eesti jalgpallur peab olema füüsiliselt tugev ja distsiplineeritud nagu skandinaavlane, osav nagu slaavlane ja tark nagu eestlane.
On loomulik, et osa treenereid ja klubisid paneb oma rõhu eelöeldust ühele ja osa teisele aspektile, terviku üheaegne arendamine on mõistagi parim, aga samas ka keerulisim võimalus. Publiku arv tegi mullu eelkõige tänu FC Flora ponnistustele tugeva tõusu.
Kuidas on seis tänavu?
Kas klubid pingutavad selle nimel? Pingutavad ikka, kuigi tasakaaluni jõudmisega läheb aega, see on ka loomulik, sest meie ühiskond on sedavõrd noor. Seda kiputakseaga unustama. Publiku arv kasvab mullusest jõulisemaltki. Flora on oma keskmisega küll mullusest maas, aga Viljandi ja Pärnu lisandumine liigasse, Infoneti kolimine Lasnamäele ja Kalju mängimine Hiiul omandanud suurema positiivse mõju. Areng on toimunud kogu liiga tähenduses, sestpeale Flora on kõikide klubide keskmine pealtvaatajate arv mullusest suurem. Eesti jalgpalli juurde tekib järjest uusi jõude.
Kas raha leiab üha enam tee jalgpallini?
Ma ei kirjeldaks ühtegi protsessi rahast lähtuvalt, sest raha olemine või mitteolemine ühes või teises sfääris on ikkagi vaid tagajärg.
Kui klubi juhitakse ja arendatakse hästi, leiab sinna aja jooksul tee ka raha – see pole nii mitte ainult meil, vaid igal pool maailmas, ja mitte ainult jalgpallis, vaid ka muudes valdkondades.
Millal mängivad Premiumi liigas ainult täisprofiklubid? Kas see onEesti-suguses riigis üldse reaalne ja mis peaks selleks juhtuma?
Selleks peame üles ehitama kogukonnapõhised klubid, mis ajaga saavad ühiskonnas piisavalt olulise rolli ja keda oma keskkonnas usaldatakse. Tõsi, kui vaadata Eesti ühiskonna toimimist, kus usalduse tekkimist ükskõik kelle või mille vastu käsitletakse julgeolekuriskina, siis saab see olema keeruline, aga minu energia pärineb kindlast veendumusest, et maailma saab paremaks muuta, ja selle nimel me omas ruumis ka ponnistame.
Tekst: Oliver Lomp Foto: Lembit Peegel
Jälgi Sportland Footballi ka Facebookis
Parka ‒ polaarmissioonidelt igapäevamoodi