Eeva Esse: ookeanil pole võimalust öelda, et teeme peatuse, ma lähen maha | Sportland Magazine

Jaga „Eeva Esse: ookeanil pole võimalust öelda, et teeme peatuse, ma lähen maha“

Eeva Esse: ookeanil pole võimalust öelda, et teeme peatuse, ma lähen maha

Juulikuus asus Kroonlinnast Antarktika poole teele mootorpurjekas Admiral Bellingshausen, mille eesmärk on korrata Saaremaal sündinud Vene admiral Fabian Gottlieb von Bellingshauseni 200 aastat tagasi toimunud Antarktika avastusretke.

Antarktikasse plaanitakse jõuda 2020. aasta jaanuari lõpuks ning ainsana teeb kogu teekonna otsast lõpuni kaasa videograaf Christian-Johannes Kask (CJ Kask), kes jäädvustab toimuvat telesaate jaoks. Teised meeskonnaliikmed ning reisijad (teadlased, ajakirjanikud ja ühiskonnategelased) vahetuvad etapiti.

23. septembrist 1. oktoobrini seilas marsruudil Lissabon-Madeira-Tenerife kaasa ajakirjanik Eeva Esse. Just tema andis suvel laeva ristiemana kaasa oma õnnistuse ja lõi polaarekspeditsiooni traditsiooni kohaselt vastu Admiral Bellingshauseni parrast katki jäätüki. Ikka selleks, et laev jõuaks õnnelikult pärale ja suudaks teekonnal purustada kogu jää, mis nina ette satub.

Koos Eevaga olid laeval kapten Meelis Saarlaid, junga Julius Tarand, CJ Kask, laevakokk Priit Kuusk, ekspeditsioonijuht Tiit Pruuli, mehhaanik Lembit Aaslav-Kaasik, teadlane Urmas Lips, näitleja ja lavastaja Jaanus Rohumaa ning fotograaf Assar Jõepera.

Eeva Esse / Bellingshausen
Foto: Assar Jõepera

Uus olukord ja uued kogemused

Kui mitte arvestada mõnda päevast sõitu Tallinna lahel, siis purjetamisega Eeval seni suuremad kokkupuuted puudusid ning nii astus naine Lissabonis pardale puhta lehena. „Ma sattusin täiesti uude olukorda, iga moment ja kogemus oli minu jaoks esialgu uus,“ ütleb ta.

Laeval saabus aga üsna kiiresti teatud rutiin, sest elu kulges kindlas rütmis, mida raamistasid söögikorrad hommikul, lõunal ja õhtul ning paika pandud ülesanded. „Järgemööda pidi igaüks olema abiks laevakokale. Samuti jagati meid kolmeks vahtkonnaks, kel oli päevas kaks neljatunnist vahetust. Mina olin Tiit Pruuli ja CJ Kasega vahis õhtuti ja hommikuti kell 8-12. Pidime olema roolimajas ja jälgima, kas kõik töötab, kust poolt tuul puhub, kas on vaja purjed üles tõsta või sõita mootoriga, samuti pidime silmas pidama kogu mereliiklust, teisi laevu jne,“ selgitab Eeva. Ta tunnistab, et tema ülesandeks oli pigem lihtsalt seltskonda pakkuda. Mehed, kel kogemusi märgatavalt rohkem, võtsid vastutusrikkama osa enda peale. Seda enam, et esimesed viis päeva piinas Eevat merehaigus.

Eeva Esse / Bellingshausen
Foto: Assar Jõepera

Algaja meresõitja katsumused
 
Merehaigus ei ole midagi ebatavalist, eriti siis, kui oled oma esimesel merereisil Altandi ookeanil ning pead kolm-ööd päeva järjest ookeanilainetes kõvasti lengerdaval laeval veetma. „Ma olin sellega arvestanud, sest ma tean, et mu keskkõrv on tundlik ja võib paigast minna. Õnnetuseks pidin Lissaboni lendama nohusena ning kui laevale jõudsin olid kõrvad juba sellest lukus. Esimesed viis päeva olidki väga rasked. Ma ei oksendanud kordagi, aga mul oli kogu aeg väga paha olla,“ meenutab Eeva. „Keegi ju täpselt ei tea, millest merehaigus tekib. Merel on organism hoopis teistsuguses olukorras kui igapäevaselt maal, kuid eks seal võib ka pisut psühhosomaatilist tausta all olla,“ mõtiskleb ta.

Katsumused ei piirdunud ainult merehaigusega, sest peale kolmepäevast reisi Madeiral maale minnes tabas Eevat maahaigus. „Kuigi seisin kindlal maal, oli kogu aeg tunne nagu oleksin ujuvkai peal. Esimese hooga tekkis tahtmine hoopis laevale tagasi minna,“ muigab ta. Seda ta muidugi ei teinud, vaid läks saart avastama, tasuks unustamatud elamused.

Vaimustavad hetked ja uued teadmised

„Madeira saar oli jumalik. Kõige rohkem vaimustas mind loodus ja selle vaheldusrikkus, sellist lopsakust ja võimsust, ei ole ma kuskil varem näinud. Võib-olla ainult USA-s Arizonasest Nevadasse ja Californiasse sõites, kus metsade rüpest jõuad kõrbesse, mis omakorda vaheldub mägedega. Madeiral oli see kõik aga palju kompaktsem,“ kirjeldab Eeva.

Tegelikult koges ta kogu reisi jooksul väga palju vaimustavat. „Oli tõeliselt imelisi momente. Ma ei ole kunagi elus näinud, et taevas puudub valgusmüra – ühtegi tehislikku valgusallikat ei ole, nii saime laeval vaadata ilusat selget Linnuteed. Kohtasime delfiine, kes vahepeal meid saatsid ning nägime öösel helendavat planktonit,“ toob ta välja unustamatuid hetki.

„Samuti õppisin palju uut. Näiteks seda, mis vahe on tavalisel lainel ja ummiklainel. Ummiklaine võib mitu nädalat vana olla, see on suur massiivne, laialivalguv ja kõigutab korralikult,“ kirjeldab ta. „Sain merereeglid ja laevatermineid selgemaks: mis on tüürpoord, pakpoord, millised on purjede spetsiifilised nimetused, kes kellele peab teed andma jne.“

Eeva Esse / Bellingshausen
Foto: Assar Jõepera

Väljakutseks endast võitu saada
 
Eeva kinnitab, et reis Admiral Bellingshausenil oli tema jaoks igas mõttes võimas emotsioon, „Kogu ettevõtmine on midagi erilist ning võimalus nende inimestega sellistes kohtades üldse olla, oli eriline. Ega ma enne reisi nii palju mõelnudki, mis on ees ootamas või kui raske see võib olla,“ lausub ta. „Näinud aga lähedalt elu merel, siis kuulub mu suur austus ja imetlus kahtlemata kõikidele avamerepurjetajatele, kes päevast-päeva merd sõidavad ning erinevates oludes toime peavad tulema.“

Eeva jaoks oli reisi ajal suurimaks väljakutseks iseendast võitu saamine. „Ma proovisin halvast enesetundest mentaalselt üle olla ning selleks pidin endale teadlikult aru andma, kui äge see võimalus minu jaoks on ning kui lahedad on kohad, kuhu ma sattusin. Hästi kerge on ju mentaalselt minna ärevushäiresse, aga kui sa oled ookeanil, siis seal ei ole momenti, kus öelda, et teeme peatuse, ma lähen maha. Väga palju aitas mind seltskond, kes oli hoolitsev ja kokkuhoidev. Hea huumoriga sai kõike parandada,“ kiidab Eeva.

Ta nendib, et kogemus, kus sa ei suuda oma keha täielikult kontrollida, oli talle tundmatu. „Ma olen harjunud raskeid ja kauakestvaid sportlikke katsumusi läbima. Olen alati teadnud, et ma valitsen oma keha, aga seal tundsin, kuidas võim mu enda keha üle kadus ära,“ räägib ta.

Eeva Esse / Bellingshausen
Foto: erakogu

Merel saab kogeda piiritut vabadust
 
Mida Eeva aga nendele soovitab, kes sarnaselt temale puhta lehena mõneks ajaks Admiral Bellingshausenile lähevad? „Kui purejatamiskogemus puudub ning keha ei ole kõikumisega harjunud, siis tasuks varuda ingveritablette. Kuigi merehaiguse vastu ravimit ei ole, siis need natuke leevendavad. Üldiselt soovitan usaldada meeskonda, sest see on tipptasemel ja kõik teavad, mida nad teevad,“ kiidab Eeva. „Fakt on see, et kui sa ei ole professionaalne purjetaja, siis ega sinust laeval suurt kasu ei saa olla, aga üks, mida sa teha saad, on pakkuda head seltskonda. Kõige olulisem on aga see, et merel peab jääma väga rahulikuks ning vett austama,“ rõhutab Eeva.

Ta usub, et merelolek on ka hea võimalus endasse vaadata ja tegeleda oma sisemaailmaga. „Ühelt poolt võiks öelda, et jäta kõik oma mured kaldale maha, aga teiselt poolt võiks hoopis soovitada, et võta probleemid kaasa ja tegele nendega. Valik on igaühe enda teha,“ ütleb ta.

Eeva märgib, et kuigi merel on vahel raske, saab ta aru, mis inimesi sinna tõmbab – see on piiritu vabadus. Tal endalgi on juba peast läbi käinud minna uuesti. „Seekord nägin vaeva, et anda endale aega ja lasta mõte täiesti vabaks, sest mingid töömõtted ikka tulid pähe. Tahaksin kunagi seda aega endale tekitada ning minna merele nii, et ei ole muid muresid ning keegi ei saagi mind vahepeal kätte,“ lausub ta.

Tekst: Merilin Piirsalu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Sarnased postitused

Roheliste rattaretk sõidab Lahemaale

Retk „Kuidas elad, Lahemaa rahvuspark?“  toimub 21.-22. augustil 2021  marsruudil Kolga-Sae talu-Leesi-Juminda-Tapurla-Hara-Loksa-Suurpea-Pärispea-Viinistu-Vihasoo-Käsmu-Võsu-Altja-Vihula-Sagadi-Võsupere-Palmse-Ilumäe-Laukasoo-Joaveski-Nõmmeveski-Kolga. Kuna Lahemaa Rahvuspark peab tänavu 50. juubelit, on…

Järgmine postitus:

Elamusretked kutsuvad avastama Eestimaa ilmelisi paiku

Edasi skrollides kuvatakse järgmine postitus