Jalkafännid ootavad alati lemmikute võitu | Sportland Magazine

Jaga „Jalkafännid ootavad alati lemmikute võitu“

Jalkafännid ootavad alati lemmikute võitu

Tänavune aasta on jalgpallifännide jaoks taas pidulik, kuna Venemaal peetakse järjekordne MM-i finaalturniir. Kuigi Eesti jalgpallikoondis pole seni suurturniiridele küündinud, ei jäta kohalikud jalgpallifännid õigel hetkel staadionile kogunemata ka sinimustvalge lipu all.

Fännirühmituse Jalgpallihaigla juhatuse liige Aivo Averin on üks nendest jalgpallifännidest, kes kogub Eesti koondise mängudelt positiivseid laenguid ning naudib televiisori vahendusel ka suurvõistluste melu ja põnevust.

„Jalgpallihaiglaga olen seotud üsna selle algusaegadest saadik, mu liikmekaardi number on 18. Ma polnud päris asutajateringis, aga olin Tartu fännide üks eestvedajatest. Jalgpallihaigla asutati 2001. aastal ja samal aastal liitusin ka mina,” räägib mees, kes kannab Jalgpallihaigla liikmete nimistus hüüdnime aiFo.

Aivo Averin Foto: erakogu

Lapsepõlves korvpalliusku

Vana-Vigalast pärit 38-aastane Aivo tegeles lapsena pigem korvpalliga. „Ega maal elades väga valida olnud, aga kossutiimi saime kokku ja „kuldse Kalevi” ajal fännasime Kuusmaad, Sokku, Pehkat, Kullamäed ja Saksakulmu. Indrek Rumma oli meie jaoks n-ö oma poiss, kuna ta õde elas Vigalas. Umbes 4. klassis hakkasin käima korvpallitrennis, ka klassivend Gerd Kanter oli pundis,” meenutab Aivo.

Fännikultuuriga tegi ta samuti algust korvpalli vaadates, kui aktiivne kehalise kasvatuse õpetaja korraldas 1980. aastate lõpus poistele reise Tallinnas asuvasse korvpallipühamusse. „See oli esimene päris vau-hetk – olla poisikesena seal ja näha mängijaid, keda muidu telekast vaatasid. Jalgpallis olen neid hetki uuesti kogenud ja isegi grammi võrra ägedamalt. Näiteks kunagine Eesti – Venemaa mäng oli kõige vingem emotsionaalne pauk.”

Jalgpall tuli mürinal Aivo ellu alles 1997. aastal, kui ta astus Tartu ülikooli, ning ise on ta jalgpalli mänginud 3.–4. liigas. „Aktiivseks koondisefänniks hakkasin nõks enne A. Le Coq Arena perioodi ehk 2000. aastate alguses, seega vanakooli Kadrioru meheks ma ennast ei pea.”

Staadionil tuleb olla

Aivo sõnul oli tal 2006.–2008. aastal umbes pooleteiseaastane „protestiperiood” Eesti Jalgpalli Liidu poliitika vastu, ja koondise kodumängudel ta siis ei käinud. Kui seda mitte arvestada, siis on tal alates 2001. aastast vahele jäänud vaid üksikud kodumängud. „Kui kodumäng on, siis olenemata sellest, kus mängitakse, tuleb ennast ikka kohale vedada,” kinnitab ta.

„Võõrsil toimunud mängudel pole ma väga palju käinud, umbes kümmekonnal. Baltikum, Poola, Soome, Luksemburg, Slovakkia, Fääri saared… Euroopast väljaspool pole käinud, see on päris kulukas. Meil on fännide seas selliseid heas mõttes hulle küll, kes käivad kõik need Mikroneesia saared ka läbi,” tunnustab ta kaaslasi.

Foto: Jana Pipar / EJL

Ilma jalgpallita ei saa

„Jalgpall on praegu osa minu elust. Koondisest vabal ajal toetan Inglismaa klubi Sunderland, kellel väga hästi ei lähe. Üks päev nädalas on kindlasti nende jaoks. Kui mõnele inimesele on ülioluline kellaviietee, siis mina ei saa emotsionaalselt ilma jalgpallita,” selgitab Aivo oma armastust spordiala vastu. „Kui ikka võit tuleb, siis on päris pikka aega hea olla. Kaotust elan muidugi samuti läbi, eriti siis, kui see on mingi pooltotra olukorra tagajärg. Eesti fännina tuleb paratamatult arvestada, et pahatihti tuleb kaotus. Kui oleks mõne kõva koondise või klubi fänn ning ainult võidaks, siis oleks see positiivne emotsioon ka lahjem,” arvab jalgpallientusiast.

Aivo Mart Poomiga mängujärgselt Sunderland AFC kodustaadioni fuajees aastal 2005. Foto: erakogu

Lemmikuid on

Fännina on ta kindlalt televiisori ees siis, kui toimuvad suurturniirid. „Ma arvan, et enamik Eesti inimesi jälgib siis jalgpalli. Isegi mu ema, kes on väga jalgpallikauge inimene, hakkas mulle ükskord rääkima, et vot seal veerandfinaalis…”

Tiitlivõistlustel kohapeal Aivo mänge pole vaatamas käinud. Selle reisi plaanib ta ette võtta siis, kui Eesti koondis pääseb finaalturniirile. „Tore melu kindlasti, aga nii suur fänn ma pole, et minna võõrsile vaatama, kuidas mängivad omavahel näiteks Türgi ja Poola. Suure jalgpalli tunde saan kätte, kui käin Inglismaal Sunderlandi mängudel,” ütleb ta.

Kui Eesti saab suurturniirile…

Aivo avaldab, et umbes 15 aastat tagasi leppisid nad ühe sõbraga kokku, et kui Eesti jalgpallikoondis peaks pääsema mõnele suurturniirile, siis kõnnivad nad jalgsi Tartust Tallinnasse. „Nüüd on aastad mööda läinud ja jalad ei ole enam need, mis varem. Päris kuuekümneselt seda ilmselt enam ei teeks, aga praegu on see lubadus veel õhus,” naljatab mees.

Tekst: Siim Semiskar

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Sarnased postitused

Roheliste rattaretk sõidab Lahemaale

Retk „Kuidas elad, Lahemaa rahvuspark?“  toimub 21.-22. augustil 2021  marsruudil Kolga-Sae talu-Leesi-Juminda-Tapurla-Hara-Loksa-Suurpea-Pärispea-Viinistu-Vihasoo-Käsmu-Võsu-Altja-Vihula-Sagadi-Võsupere-Palmse-Ilumäe-Laukasoo-Joaveski-Nõmmeveski-Kolga. Kuna Lahemaa Rahvuspark peab tänavu 50. juubelit, on…

Järgmine postitus:

Millistel jooksuradadel suvel trenni teha?

Edasi skrollides kuvatakse järgmine postitus