Karu jälgedes: eestlased vallutasid Tšiilis nädalaga 7 vulkaani | Sportland Magazine

Jaga „Karu jälgedes: eestlased vallutasid Tšiilis nädalaga 7 vulkaani“

Karu jälgedes: eestlased vallutasid Tšiilis nädalaga 7 vulkaani

Mount Everesti ekspeditsiooniks valmistuv alpinist Kunnar Karu treenis novembri lõpus oma keha ja vaimu Tšiilis Antofagasta piirkonna rahvusparkides erinevaid vulkaane avastades. Kolme nädalaga jõudis matkamees koos kahe eestlasest reisikaaslasega vaateid nautida lausa seitsme erineva tulemäe tipus, millest kõrgeim Llullaiullaco (6740 m) on Lõuna-Ameerikas kõrguselt seitsmendal kohal.

Idee maakera lõunapoolele avastusretkele suunduda küpses Kunnari sõnul juba paar aastat, kuid suuresti tänu koroonapandeemiale sai selle teoks teha alles tänavu. “2019.aasta sügisel käisime seda piirkonda avastamas Sportlandi ja The North Face’i Project Bolivia konkursi võitjatega. Jõudsime Uturuncu vulkaani tippu, mis on küll Tšiili üks kõige lihtsamini ronitavamaid, aga siiski väärika kõrgusega – 6000 meetrit ja gramm pealegi. Kohalike giididega sülle kukkunud geograafia tunni raames tegin hoolsalt märkmeid ning sündiski plaan uueks reisiks.”

Karu Tšiili

Reisiplaan oli sportlik ja põnev

Karu TšiiliNipernaadi matkaklubi reisiselli tänavune plaan oli eelmisega võrreldes märksa ambitsioonikam ning see õnnestus ka teoks teha. “Soov oli iga mäega kasvatada nii kõrgust kui raskusastet, samas pakkuda vaheldusrikkust. Soojenduseks ronisime reisi teisel päeval Toco mäe tippu (5604 m) ja järgmisel päeval ootas ees esimene tulemägi, mis kannab nime Lascar (5592 m). Reisi neljandal päeval tõusime Sacieli (5700 m) ja kuuendal päeval Sairecaburi (5980 m) tippu. Sealt edasi tulid juba päevaste vahedega El Chason (5703m), San Pedro(6140m) ja juba mainitud Llullaiullaco (6740m).”

“Suures plaanis kõik sujus, kogu ettevõtmise ainus tagasilöök olid seotud grupi suurusega. Kui enne pandeemiat pani end kirja 16 inimest, siis kohale jõudsime kolmekesi, mis samas mõjus positiivselt nii liikumise kiirusele kui ka asjaajamisele. Teekonnal saatsid meid kolm giidi, kes jagasid põnevaid teadmisi, nõustasid raja osas, abistasid ronimise, logistika ja olmega seotud toimetustega. Asju tuli muidugi igal ühel endal tassida,” täpsustab Kunnar.

“Tšiilis on giidide töö võrreldes Nepaaliga veidi teistsugune, mäed ei ole nii tehnilised ja ronimise edukus sõltub pigem sinu enda jõuvarudest ja aklimatiseerumisest. Ohtu, et sa kuskilt alla kukud, ei saa tekkida. Peamine põhjus, miks tavaturistid seal väga ei roni, on varustuse ja aklimatisatsiooni puudumine. Turismiobjektiks on Boliivia piiril asuv Lascar, milleni saab peaaegu autoga. Kraatrini on vaid lühike tee, mida läbides võib tugeva tuule korral lihtsalt väga külm olla. Vaade kraatri servalt alla on võimas, sinu all laiub suur põrgukatel. Enamikele sellest ka piisab. Muud rajad ja mäed on vaid tõeliste entusiastide päralt ehk inimtühjad. Euroopas matkates sellist asja pigem enam ei koge. Isegi looduspargi maksud, kui keegi neid kogub, on võrreldes muu maailmaga meeldivalt soodsad. Nepaalis lendavad mäelubade saamiseks tuhanded, Tšiilis tuleb ühe mäe eest välja käia vaid mõnikümmend eurot.”

Nipernaadi matkaklubi

Matka õnnestumise võti peitub heas varustuses

Varustuse testimiseks komplekteeris alpinist samad asjad, mis lähevad temaga kevadel kaasa Mount Everesti ekspeditsioonile. “Maha jätsin vaid 8000 m kõrgusele külmadesse oludesse mõeldud sulevarustuse, sest sellega pole Tšiilis midagi peale hakata,” täpsustab Kunnar.

Vulkaanide vahel matkamiseks murdis ta enim pead õige jalanõu valikul. “Kuivad ja pigem mitte nii külmad olud annavad võimaluse kergema jalanõu kasutamiseks. Küsimus on pigem selles, kui kerge jalatsiga sa kivise pinnase peale minna julged. Mina tegin esimesed mäed jäiga tallaga The North Face S6K saapaga, mis on minuga koos viimase kümne aasta jooksul vähemalt 100 tippu vallutanud ning mõeldud kuni 6000 m kõrguste peale. Kaasmaalased üritasid tossudega hakkama saada. Kui raja algul oli tossudel tempo osas eelis, siis kivide saabudes enam mitte. Sadu meetreid kividžunglit tossuga läbida pole nali. Eks see paras maletamine on, kas paned 2,5 kg rasked saapad koti külge rippuma ja lähed kerge jalatsiga või vastupidi. Tõde selgub iga inimese jaoks päeva lõpus.”

Karu Tšiili

Ootamatu õppetund varustuse maailmast

Suurima üllatuse pakkus palju näinud ja kogenud matkamehele telk. “San Pedro de Atacama aastane sademete hulk kokku on võrreldav Eesti kõige kuivema kuu sademete hulgaga ehk siis tegu on ülikuiva piirkonnaga. The North Face’i väga headest tehnilistest materjalidest telk otsustas nendes oludes oma kuju muuta ehk tõmbus kokku 2 cm jagu ja ikka nii korralikult, et selle üles panemiseks läks varrastega mässamisel vaja lausa kahe mehe rammu. Ootamatu ja kogu varustuse kuhjast väga müstiline juhtum. Kusjuures kohe, kui pääsesime viimasele mäele kõrgemale üles ehk niiskematesse oludesse, probleem kadus,” jagab matkamees oma kogemust.

Telk

Uus reis Lõuna-Ameerikasse on juba kavas

Kunnar Karuga saab uuesti Tšiili vulkaane avastama minna 2024. aastal. “Inimene, kes pole üldse matkanud, jõuab end soovi korral selleks kenasti ette valmistada. Kui teha regulaarselt trenni ja mõne reisi n-ö alla, siis tegelikult on sealne olustik üsna ideaalne. Annan ette nimekirja, mida peab õppima ning soovitused varustuse osas, millest osa annab ka rentida. Tšiilis on palju vangerdamisruumi, tegemist ei ole ülinõudliku reisiga ehk päeval ronid tippe ja õhtul saad soovi korral linnas puhata. Kui linnas on selline keskmine Eesti suvi, siis mäele minnes on ehk -20 kõige külmem. Ekstreemse tuulega, mis seda võimendab, keegi kuskile ei roni ka.”

“Kui aklimatiseerumine peab, vorm on hea, varustus olemas, saab väiksemate kogemustega inimene 5000 m peal ära käia ja ehk ka mõnda kõrgemat tippu proovida. Igapäevased matkad on 5-10 kg kotiga, kuhu lähevad varuriided, veidi süüa ja tee termosega. Tipuvarustusega, kus oli ka kõik vajalik ööbimiseks, kaalus minu kott 27 kg, aga sa ei pea ka Lõuna-Ameerika seitsmendat tippu püüdma minema. Kuue kilomeetri kõrgust mäge saab samuti 5 kg kotiga vallutada.”

vaade

Kunnar Karu sõnul pole köitega Tšiili vulkaanide vahel midagi teha, sest lõviosa rajast on kivid või liiva ja kruusa moreen, aga võib ka liustikule sattuda. “Kui matkaja poolel teel väsib, pöördub tagasi, puhkab, proovib järgmisel päeval uuesti. Hea ettevalmistuse korral jõuab mõni, kes on esimest korda mägedes, ka 6000 m piirile. Kuigi ma ei saa kellelegi midagi garanteerida, siis The North Face’i Project Bolivia tõestas, et eesmärgile keskendunud inimesed on hea juhendamise korral paljukski võimelised.”

Tekst: Marta Vasarik
Fotod: Erakogu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Sarnased postitused

Mida toob uus spordiaasta?

Käesolev spordiaasta lõppes üllatusi täis jalgpalli maailmameistrivõistlustega, kui 36 aasta järel krooniti Argentiina kolmandat korda maailmameistriks. Eesti spordis troonisid jällegi…

Järgmine postitus:

Mida toob uus spordiaasta?

Edasi skrollides kuvatakse järgmine postitus